Eberron: The New Times

Võlupilve viperused

2010-03-25T16:42:00.005+02:00

Pärast varanatukese ärajaotamist ja laeva parandamist (lisaks põlenud ja auklikule vöörile lekkis ka laeva põhi) seadis seltskond ennast piraatide laeval korralikult sisse. Söödi hapukapsasuppi jahuklimpidega, näriti kuiva soolakala ja joodi peale rummi, mis oli nii jõhker, et võttis joojatel lausa elupunkte vähemaks.

Järgneval ööl oli meri vaikne ja tuuletu, laev triivis rahulikult oma eesmärgi poole ja isegi vahimadrus oli korraks tukastama jäänud. Tasa laskus veepinnale paks udu. Selle udu varjus

hiilis aga laeva poole üks lahmakas, roosalt ja roheliselt sillerdav võlupilv, pärit otse Mournlandist.

Mournlandi võlupilved on vaid üks paljudest kujudest, mille seal ringi rändavad intelligentsed nõidused on omandanud. Võlupilv, mis koosnes peamiselt unemaagiast, ümbritses laeva oma roosaka sillerdusega ning imes selle kõigi asukate meeled ühte ja samasse maagilisse unne.

Järgnevalt nägid Eberroni tasakaalu kaitsvad seiklejad kummalist und puuviljade ja marjadega

kaetud lopsakast saarest, mis oli tegelikult suur kala, kes nad koos piraadilaevaga alla neelas.

Kala suus roomasid ringi hiiglaslike valgete vereliblede moodi amööbid, kes allaneelatud külaliste suhtes just kõige sõbralikumalt meelestatud polnud, ning kes tilkusid välja igast vähegi suuremast haavast, mis kala suhu tekitati. Kala suust välja pääseda oli väga raske, sest see oli

seestpoolt kaetud kiiskava elevandiluu laadsete hammastega. Ühte suuremasse hambasse

tekkinud süvendis elasid kaks vanameest, kes kutsusid ka seiklejaid kala sisemuses uut elu

alustama. Võimalus oli minna ka kurgust alla kala kõhtu, kuid seal valitses vanameeste jutu

järgi hirmus must maag.

Seiklejad koos meremeestega otsustasid agressiivse taktika kasuks ja hakkasid kala suud seestpoolt lõhkuma, kallates haavadesse ka hapukapsasuppi ja kasutades muid räpaseid

trikke. Enne kui nad jõudsid aga kalast välja, saabus ootamatult hommik ning võlupilv triivis laevast uuesti eemale, vabastades rändurid lummaunest.

Päike paistis, kajakad kääksusid ja eemalt paistis Valenari rannajoon koos haldjamajakatega. Võlupilvest ei olnud alles muud märki kui laevale ja seiklejatele külge jäänud tugev vaarikalõhn ning silmapiiril taanduv roosakas udu.

Võitlus Kraken Bay mereröövlitega

2009-06-18T14:37:00.005+03:00

Sissekanne Merc'i mäletusteraamatust "Mina, mo mutrid ja mo mõek kah".
-----------------------------------------------------------------------------

Pääle seda kui me tolle Wampiiri Elea vanarauaks lõime, arvasin, et nüid ehk saab rahulikult purjetada. Adhirmi silmad juba kilgendasivad gnuumipoeste jäergi ja mina tahtnuksin rahus omi polte poleerida. Aga kus sa sellega, Elu käüb ikkalugu isewärki teid müeda, ja sestap hakkas varsti kellelegi meist silma üeks jube asi: Piraatide Plagu.

Piraatide laiv keeras aga õkva meite pääle nagu tuli oleks püksas põllõnu. Me proovisime eest ära seilata, aga nonde küna oli kiirem. Peagi ollid nad meil selgas nagu marupeni Sharn Inquisitori posteljoni tagumikus, no kuidagi lahte ei saanüd.

Siis hakkas aga nooli lendama, igasugut sorti - suuri, väikseid ja noid rakette kah, mis öösiti kenad kaeda on, aga päival päämiselt su laival purjed põlema panevad, kui sa kibedasti pageda tahhad. Estragon Wana Sõbber olli kah merrehaige, süetis ainult kalu päiv otsa, polnud tast võitlejat ega miskit, hea et hing sisse jäi. Hea et tuu uus poiss Stamina abiks tuli, tõsi küll, püeksata, aga see-eest suure harpuuniga!

Piraatide kõmmutamise pääle läkski üks puri põlema. Ma sain ka ühe ballistanoole kerre, hea lops oli, aga ma ju mithrilist tehtud, virutasin paar hääd sõõmu õli sisse et õhk nii volilt august sisse-välja ei käuks ja olli jälle korras. Hakkasime raipeid vastu laskma, mina muudkui nikerdasin tulinooli ja proovisin nende purjesid süüdata. Paar korda ei õnnestunud, aga siis üks läks sellise kärinaga tuhaks, et lausa lust vaadata. Lassime neil kõik purjed puha põlema ja tahtsime juba järele tõmmata, aga siis sääl vist mingi võlurimoodu mees loitsis suure udu vee pääle. Mõtlesime, et mäs seal ikka, tervis alles ja üks puri ka, läheme oma teed.

Aga piraadi süeda on üks sama jälkust, haisu ja pimedust täis koht nagu orkide sõjalaagri välipeldik. Nigu paha hais olid ka nemad varsti jälle meil külje all, uued purjed uhkelt üles tõmmatud. Meie oma ühe purjega muidugi eest ära ei jõudnud, rehvisime selle kibekiiresti, et nad seda põlema panna ei saaks, ja valmistusime tapelungiks. Igaks juhuks panime neil uued purjed ka põlema. Stamina, mina ja Adhirm muudkui lasime neid vibudest näkku, lausa lust oli vaadata, kuidas ballistamehi ükshaaval iga mõne noolevalingu järel teki alla veeti. Ainult et nad tulid kohe varsti jälle üles tagasi. Kiikasime, et mastikorvis sitsis üks haamriga loitsija, ja panime talle kah parajad põrakid kirja. Poistel oli käsi lahti ja ega ma ka neile alla saanud jääda. Loitsuveli langes mastikorvist nigu küpse õun.

Piraadid sedasi kaua kesta ei saanud ja päägi keerasid nad hoopis põgenema. Aga meil olli süeda juba nii täis, et keerasime oma laiva nende omale järele, kindla plaaniga neil kõrvad kukla taha keerata. Mõlema laiva tekimehed sõudsid võidu. Meie umad ollid parembini mutiveeritut, ma küll ei tea, mida Adhirm nendega öösiti tegemas käis, aga poisid ollid nõnna ärksad aerutama nagu neil oleks pind tagumikus, mida ainult piraadikapten välla saab kiskuda.

Vaenlaste poolorkist pootsman sikutas ühe nahast londi välla ja keris selle vallale, kuigi me lassime teda nooltega ja viskasime isegi elektripudeleid. Londist hakkas mingit tuleõli voolama, mis ei tahtnud kuidagi põhja vajuda, ja pootsman pani sellele tule otsa. Olli selge, et tahavad meil laiva jala alt ära põletada.

Selle pääle võttis Stamina konksuga köie, ja viskas selle piraatide laiva külge kinni. Pootsman aga lõikas selle kohe läbi ja irvitas ülbelt. Selle pääle võttis Stamina uue konksuga köie ja viskas selle pootsmani enda külge kinni. Siis sikutas korraks mehe moodu. Seda, kas pootsman ikke veel irvitas, ku ta nägu ees põlevasse merre plartsatas, ma enamb ei nännu.

Tõmbasime kaks laiva köisipidi kokku ja hüppasime kohe piraatidele kallale. Selja tagant olli paista, et ega Krakenit enamb kauaks pole, laiv juba põles. Aga meil pold aega miskit ette võtta, tuli piraatidele ja nende koerale kopsikusse anda. Stamina oli mu nõuande kohaselt endale ogaköie meisterdanud, ja sikutas täismehi pikali nii mis ludises. Adhirm aga muudku torkis neid oma rapiiriga, nuh, kuda ma seda viisakalt ütlengi, ebamugavatesse kohtadesse, tegelinskid karjusid nagu rattal. Mina aga lajatasin neile oma suure mõõgaga, ikka laks või kaks kirja ja mees sirakil. Varsti oli nii laivalagi kui ka alumised tekid surnud piraate täis.

Korraga kõlas ülevalt suur lärm. Krakeni kapten koos uma armsa pootsmani ja laevnikega oli Estragoni ja muu väärtusliku kraami röövlilaivale kandnud, ent siis olli neile kallale hüpanud üks hirmus kuju, kõrbenud ja suitsev. Kui perra kaesime, tuli välla, et see olli tuu sama poolorkist pootsman, kes tagasi laivale roninud. Ta küll virutas valusaid lopse, aga sõjavässimus sai temast võitu, kui me teda natike lõikusime, ja ta vajus laevanurka nagu tühjakslastud põis.

Otsisime laiva läbi.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

Oma laeva logiraamatusse kirjutas põhjaläinud "Krakeni" kapten järgmist:

Kui lahing on lõppenud, tänab kaupmees Annir kõiki enda vampiiri lummusest vabastamise ning mereröövlitega võitlemise eest. Ta lubab igale laevnikule oma hõbedakirstust kingiks 1000 hõbemünti. Samuti räägib ta pikemalt oma endisest "isandast" Eleast - üsna noorest vampiirist, kelle mõjuvõimu all ta juba üle aasta oli teeninud. Nimelt kuulus Elea mingisse vampiiride ühingusse nimega Silver Blood, mille üheks eesmärgiks näib olevat hõbeda kokkuostmine ning kuhugi ära toimetamine. Vampiir toimetas hõbedat regulaarselt Norinathi linnas asuvasse klubisse nimega Ingli pisar. Rohkem aga ei tea kaupmees midagi.

Laevameeskonna kaotused:
Kahemastiline kaubalaev "Kraken" ning 90% selle varustusest ja varudest
4 haldjat ja 2 gnoomi (surnud noole- ja ballistahaavadesse)

Piraatide laevast leitud varandus ja saak:
Piraatide kolmemastiline laev "Killer Kraker"
3 tünni värskelt soolatud kala
2 tünni hapukapsast
1/2 tünn praktiliselt äädikaks muutunud "kanget veini"
1/2 tündrit rummi hüüdnimega "Merekura"
5 kotti jahvatamata ning sõkaldega vilja
1 vanker
2 poolnälginud eeslit
4 komplekti kasutatud talupojariideid (koos kübaratega)
2 ballistat (kinnitatud laeva külge, nooled otsas)
Piraatide relvastus:
*hunnik skimitare ja mõõku, odavaid vibusid ja ambe, kergeid nahkturviseid ja väikseid kilpe. Lisaks kirstutäis muid roostes, katkiseid ja odavaid relvi.
(Kõigi relvade koguväärtus ligi 1600 kulda)
*maagiline 1d8+2 haamer (mille tervendava võlujõu mereröövlid võitluse käigus ammendasid)
*tünn põlevat segu krea tule tegemiseks ning kaasaskäiv pump ja voolik
* 2 udunõidusega pärgamenti
*Kapteni kambrist kaks kirstutäit vask- ja hõbemünte, väärtusega 320 kulda
*Röövlilaeva lipud ja logiraamat+ 2 rüüstatud laeva lipud
(ligikaudne väärtus kollektsionääridele 500 kulda)

Uus algus: mai 1037

2009-06-17T20:19:00.006+03:00

Möödunud on ligi kaks aastat surmapäevaks nimetatud päevast, mil pea kõik Eberroni Hoidjate salaühingu juhid üheaegselt mõrvati.

Salaühingu keskusena on aga siiski alles Zilargos, gnoomide kuningriigis asuv Goblinite Rehabiliteerimise Küla (uue nimega Baas), mida pikka aega juhtis suur võlur ja salaühingu üks vähestest ellujäänud juhtidest, hiiglakasvu gnoom Zindin.

6 kuud tagasi saatis küla juht, Zindin seltskonna rändureid (Blade, Blacklight & Thuuldir) õhulaevaga ära tooma päikesekeppi, möödunud maailmasõjast pärit päkapikelossi alles jäänud viimsepäevarelva. Viimane info rändureilt oli maagiline sõnum, milles teatati, et relv on kätte saadud. Pärast seda pole ränduritest midagi kuulda olnud.

Mõni aeg hiljem ründas rehabilitatsiooniküla väeüksus kungriigi lippude all võitlevaid gnoome, kellest jõudusid ühendades siiski võitu saadi. Selgus, et tegu oli puppeteeride ehk telepaatiliste nälkjaparasiitide meelevalla all olevate gnoomidega. Puppeteerid ehk nukuisandad võisid olla nii surmapäeva tragöödia kui ka mitmete teiste maailmapoliitiliste suurmahhinatsioonide taga.

Zindin teatas uurimuse tulemusest Zilargo riiklikule salaluurele (commonikeelse nimetusega "The Trust"), ning peatselt korraldati terves gnoomide kuningriigis saunanädal. Edasi oli juba lihtne kehale kinnituvaid parasiite välja peilida ja kätte saada.

Selle tasuks kingiti Zindinile lähedal asuvas mäes olev poolik kindlus, ning kogu küla kolis sinna, asudes kindlust utoopiliseks rehabilitatsioonilossiks ümber ehitama. Lossi uueks nimeks sai Baas. Peatselt pärast seda läks Zindin mingite teise maailma liitlastega taevasesse sfääri nõu pidama, kuid pole sealt senini naasenud.

Baasi on jäänud juhtima kolmest goblinist koosnev nõukogu. Neile oli teada, et surmapäevast jäi tõenäoliselt puutumatuks ka üks Valenari kunigriigis asuv salaühingu juht, haldjakaupmees Vonna. Ootamatult saabus Vonnalt maagiline sõnum, et ta on avastanud põhjuse, mis võib olla maailma hiljutiste probleemide taga. Nimelt Illithiidide kindlus! Sõnumiga saadeti kindluse skemaatiline plaan ning kutse Valenari.

Goblinite nõukogu otsustas salaühingusse kutsuda ja tööle võtta uue grupi operatiivteenistujaid, kes võtaksid Vonnaga ühendust ning tegeleksid ka avastatud Illithiididega. Välja valiti seltskond osavaid seiklejaid, keda salaühing oli juba varem tähele pannud.

Merc - sõjakstaotust (commoni keeles warforged) võitleja.
Adhirm - (meessoost) haldjast varitseja, osavnäpp ning muukija. Ülimalt spetsiifiliste sotsiaalsete võimetega.
Estragon - mõnusa ellusuhtumisega ning tark ja õiglane kääbikpreester, kes on paberitega õde ja põhikutsumuselt kanoonilise õiguse asjatundja, erihuvidega vahekordade õigusliku regulatsiooni vastu (rules of engagement).

Kõikidele väljavalitutele saadeti peen kutse Baasi ning reisiraha.

Tolmust teed mööda läbi gnoomide maa Baasi sõitev Estragon sai tuttavaks ühe ontliku näo, moe ja teoga gnoomipreiliga. Ettenägeliku ja hoolsa kääbikuisandana palkas ta tolle endale kokaks ja reisiabiliseks. Rändurid kohtusid Baasis, pidasid koosoleku goblinite nõukoguga (nõukogusse kuulumist märgib, nagu agendid nüüd teavad, tumesinise öösärgi kandmine, erinevalt helesinisest öösärgist, mida kannavad Baasi ülejäänud goblinid). Sel ajal, kuni reisilistele teekonnaks provianti ja varustust valmis seati, käisid nad kahe Baasi elaniku, rehabiliteeritud ogrega saunas ning aitasid ka lossi ehitada. Iga seiklejale anti ettemaksuna 1000 kulda. Sejärel võeti suund ookeanile, et laevaga Valenari sõita. Tee mereni läbiti lodjaga mööda jõge. sõites Adhirm võrgutas lühikese teekonna vältel üheööseiklusena lodjal teeniva gnoomist laevapoisi ja sai lahkumiskingitusena kahekümne jala pikkuse siidiköie ning gnoomi aadressi.

Ookeanilaeval nimega "Kraken" olid järgnevad sõitjad: laevakapten Thal ja tema pootsman Ria (kapteni kihlatu), madrused: 6 gnoomi, 5 haldjat ja 1 kääbikuvanamutist laevakokk. Neile lisaks hõbedat täis kirstudega Valenari tagasi pöörduv kaupmees Anniar ning tema ihukaitsja Elea.

Laevamüsteerium

Reisi vältel jäävad mitmed gnoomidest madrused hoolimata oma madrusehobist justkui merehaigeks ning muutuvad kahvatuks ja napisõnaliseks. Reisijad koorivad ühe neist Estragoni käsuloitsu väel paljaks ja avastavad nende ihus kahtlased lõike- või torkehaavad. Teisel katsel, kui uuritakse järgmist gnoomi, satub too paanikasse. Appikarjete peale tõttab juurde haldajast madrus, kes gnoomi kinni katab ning juhtunust kaptenile teatab.
Adhirm langeb kaupmehe ihukaitsja Elea, kes salamisi vampiir on, nõiduse ohvriks. Tõde teadmata lähevad kapten, pootsman ja rändurid Eleat küsitlema, arvates, et mees võib olla Nukumeistrite mõju all.

Samal ajal jõuab laevani merehädaline Stamina Longhorn, Estragoni vana sõber. Ta vedeleb porgandpaljalt parvel, millel on peale tema vaid kauss ja peen soomusrüü. Stamina mäletab uduselt sadamakõrtsis joomist ja kogu oma vara peale mängimist, mille tulemusena ta kaotas kõik, kuid võitis mithrilist soomusrüü. Meeles on ka hägune mälestus laevast, millele ta justkui ennast tööle lunis. Laevale ronides algab aga parajasti võitlus Vampiir Elea ja seiklejate vahel, ning laevatekil olevad madrused tormavad hädakutse peale relvi haarama. Stamina jookseb gnoomidega kaasa, kuid avastab, et nende relvad on pisikesed nagu mänguasjad. Ta haarab endale kätte harpuuni. All saadakse vampiiriks osutunud Eleast üllatavalt kiiresti jagu, kuid pahalane muudab ennast verevaks aurupilveks ning hakkab laevalaudade pragude vahelt minema imbuma. Tema ebasurnueluküünla kustutavad siiski lõplikult Adhirmi täpselt sihitud maagilised viskenoad.
Vampiiri varanduse hulgast leitakse 12 potsikutäit tervendavat salvi, mida ta tõenäoliselt oma ohvrite hammustusjälgede määris. Samuti jäi temast järgi väike hunnik hehteid ning kaks elekriga laetud ning paralüüsi põhjustavat pottgranaati.
Seiklejad ei jõua aga veel hingegi tõmmata, kui avastavad silmapiirilt kiiresti läheneva musta lipuga laeva...

The Sharn Inquisitor II

2009-06-16T18:50:00.007+03:00

The Sharn Inquisitor II
Teadlane leidis rohu kõikjal leviva mürgisoo vastu!

lehe peatoimetaja Voostenwalbert Zwimmelpfenninck

Erinevad sõltumatud uurimiskeskused Morgrave'i ülikoolist kuni tundmatuks jääda soovinud Valenari ekspertideni kinnitavad eikusagilt ilmunud imerohu autentsust ning tõhusust. "See on tõesti hämmastav," sõnas Sharn Inquisitorile Bango Bobbins, Morgrave'i ülikooli alkeemiateadur. "Poleks osanud uskuda, et sõltumatu ilma mõne vägeva patroonita uurija suudab tänapäeva kõrgeid nõudmisi esitavas teadusilmas... eee... ilma teha. Ilmselt on tegemist väga aruka mehega. Panen ette tema lisamise Sharn Inquisitori järgmisse sajandi suurmeeste nimekirja."

Eelmisel aastal avastuse teinud senitundmatu tundmatu druiid Sikomor on aga koos oma vanavanematega Fairhaveni linnast jäljetult kadunud, jättes Aundairi druiididele vaid paar ampullitäit imerohu näidist. Mitmed suurvõimud on välja pannud kopsakad rahapreemiad druiidi asukoha avaldamisele, kui selline teave viib druiidi leidmiseni.

Aundairi rahva poolt armastatud kuninganna, 90-aastane Jordanna, kasutas kuulujuttude kohaselt imerohu näidisampulli diplomaatilise argumendina, ning selle olemasolu on väidetavasti üks olulisi vaherahu tagavaid asjaolusid. Kuningakoja pressiesindaja kuulujutte kinnitanud pole, kuid pole neid ka ametlikult ümber lükanud.

Välispoliitikakommentaar: rasside kokkupõrge ja uue maailmakorra häll
Samwell Huntington the IIIm, poliitikaanalüütik

Khorvaire on arengujärgu Xen'driki ning totalitaarse Sarlona kõrval pikka aega olnud Eberroni julgeoleku ning progressi tsentrum, kuid viimaste aastate murettekitavad arengud seadsid selle rolli ajutiselt kahtluse alla ja tekitasid tõsiseid küsimusi geopoliitilise vägikaikaveo vallandumise kohta.

Muidugi on viimaste aastate sündmuste nii ebasobivale ajahetkele kokkulangemine täiesti juhuslik. Meenutades mõni aasta tagasi alanud maagia väljaimbumist maailmast, mis omakorda on kaasa toonud paljude suurte maagide iseenesliku võluvõimete lakkamise ja arukaotuse, on selge, et tegemist on sedasorti juhusega, mida ükski olend ei kontrolli, küll aga võib selline suur muutus kaasa tuua sobivad eeltingimused impeeriumite languseks ja tõusuks. Pinna alla surutud, kultuurilistest ja rassilistest erimeelsustest tingitud pingetest vallandunud sõjad pole olnud samuti mitte kuidagi plaanipäraselt ellu viidud.

Ilmselt on paratamatu, et Thrane ja Aundairi süüdistavad teineteist sõja alustamises: Aundair olevat korraldanud spioonide abil veresauna Fort Lighti piirikindluses! Ja Vigilanti kordonis korraldas veresauna Thrane! Muidugi pole kumbaski lossis rünnakust ühtegi ellujäänut, mistõttu sõja algus ning veresaunad on omaette kuulu- ja õudusjuttude allikas. Ehk ongi konfliktid üksnes teraapiaks Khorvaire'i kollektiivsele alateadvusele? Igal juhul tundus Thrane'i üldmobilisatsiooni olevat sellisena sündmuste loomulik jätk ning sõjarataste veeremahakk paratamatu.

Et võtta kokku status quo, siis praeguseks, aastaks 1037, on Thrane'i ja Aundairi vahel habras vaherahu ning osa Aundairi terrtiooriumist on Thrane'i valduses. Mõlemad riigid on oma sõjalised ressursid ära kulutanud. Karrnathi riik koos Talenta Plainsi kääbikutega on Valenari riigi haldjad alistanud ja okupeeriunud. Olgugi, et Brelandi ja Zilargo liit on tagasi löönud Darguuni väed, kestab nendevaheline sõda edasi, ja lisaks on pool Brelandit Droaami kuningriigi vägede ning mõjuvõimu all. Kuigi konfliktide eskaleerumist pole karta, võivad väiksemad nägelused ja sissisõjad edasi kesta veel aastaid.

Siiski võime puhata rahus, teades et kõik on praeguseks enam-vähem paika loksunud ning saavutanud jõudude tasakaalu, mis peaks diplomaatia suurte mängude tulemusena või kiuste ka püsima jääma. Milliseid tagajärgi võiks tuua mõne teise kontinendi -- näiteks Argonnesseni -- kõrgendatud huvi Khorvaire'i vastu, on küll küsimus, mida võib küsida, kuid selle teoreetilisus näitab ise ära hädakarjujate ja pessimistide naiivsuse.

Alljägnevalt on esitatud meie kontinendi sõjalis-poliitiline kaart,
vastavalt toimetuse viimastele andmetele. Toimetus ei vastuta võimalike ebatäpsuste eest.

Nimer Sahmiu IV seiklus: Madjir

2009-06-07T18:14:00.017+03:00

Kui Nimer Sahmiu kokkulepitud Novembrikuu päeval Kuldse Laua kõrtsi juurde tuli, märkas ta selle ette pargitud suurt soomustatud sõjavankrit. Vanker oli pealt lahtine, kuid paksu kalevist kangaga kaetud. Masin oli nõnda kavalasti ehitud, et isegi vankrit vedavad hobused oleksid külje pealt kerge metallplaadiga kaitstud.

Taida ja Thraka olid teda juba kõrtsis pikka aega oodanud, mida ka laual olevate mõdukannude arvust näha võis. Kõrtsilaua juures oli lisaks vanameestele Taida kits, kelle kollakale karvale oli vahepeal ilmunud sini-punane sõjamaaling, ning laua all lösutas kõige suurem mäger, keda Nimer kunagi näinud oli. Koos vanameestega istus lauas noor poolhaldjas, välimuse põhjal nii 16-aastane poiss.

Taida seletas uhkelt kuid poolsosinal, et nad said koos Thrakaga läbi mingite kahtlaste tehingute ja odavalt ühe Thrane'i sõjavankri omanikuks. Lauas istuv poolhaldjapoiss oli Madjiri kasulaps Apix, ning ta rääkis Nimerile järgmise loo: Madjir, keda vanamehed Brigtuni terveksravimise eesmärgil külastasid, oli ennast kogemata ühe vänge nõiduse läbi mägraks muutnud, ning nüüd on nad teel Eldeen Reachi kuningriiki, kus peaks elama üks Madjiri tuttav druiid, kes ta tagasi inimeseks muuta võib.

Taida sõnade kinnituseks kostis laua alt inimliku kõlaga ruigamist, ning mägra kuju omandanud Madjir vaatas Nimerile otsa. Mägra ette oli tõstetud kaks mõdukannu. Ta suutis neid oma inimkäe laadeste käppadega küll suurepäraselt tõsta, kuid oma koonu tõttu oli neist joomine võimatu. Seega oli talle toodud pisike küna, kuhu ta aega-ajalt mõdu juurde kallas ning sealt siis kurvalt märjukest limpsis.

Kõrtsist väljudes selgus Nimerile, et sõjavanker on Madjir'i mööblit ja koli täis, sest tark oli otsustanud ka ise Eldeeni kolida, ning oma talu põduralt paraneva Brigtuni valve all müüki jätta. Vankris oli Madjiri ustav maagiline abiline, potsakas kõverate kihvadega rott. Samuti valvasid vankri sisemust mehe truu hundikoer ning üks must kana.
Nimer otsustas reisi vältel proovida kaupmeheametit ning lisas vankrisse 1 koti riisi ja 1 koti jahu, et need tulevikus kallimalt edasi müüa. Lisaks osteti mitme peale tündrike kohalikku viina.
Kui kõik valmistused olid tehtud, asuti suure kolinaga teele.
Taida koostas seltskonnast parema ülevaate saamiseks ka väikese nimekirja:

1) Mina. Taida. (suur võlur )
2 & 3) minu 2 tuldpuhuvat kilpkonna
4) minu sõjakits
5) Thraka, ühe jalaga veteran ja käsiammukangelane
6) Nimer Sahmiu, rändur, raamatutark ja muukija
7) Metsa Madjir, mägraks muutunud metsatark
8) Metsa Apix, Madjiri kasulaps, kellel on annet maagiale
9) Madjiri hundikoer
10) paks kõverate kihvadega rott, Madjiri võluabiline
11) Madjiiri must kana (võitlusoskus kaheldav?)
12,13,14) Minu, Thraka ja Nimeri hobused
15) Nimeri vana eesel

Kokku 15 seiklejat.

Peatselt võisid vaprad rändurid oma seikluste kohta lugeda uuest ajalehest nimega "Ägge Külajutud" mis sõjaraskustele vaatamata Eberronis ilmumist alustas. Rännaku keskel jälgisid nad imestusega lehe ilmumise arengut. Nimelt esines lehe toimetuses sisemisi probleeme, ning pidevalt korjati ajalehe valmisnumbreid müügilt ära ja asendati uutega. Ränduritel õnnestus esialgu säilitada küll üks ajalehe rariteetne esinumber, kuid peatselt läks isegi see kaduma. Võis vaid spekuleerida, kas Thraka oli haruldase üllitise lähimas asulas viskipudeli vastu vahetanud, või olid selle vankrist pihta pannud ajalehe agendid, kes kuulujuttude kohaselt mustades kostüümides ja öösel tegutsedes kõikjal ajalehenumbreid ringi vahetasid. Igatahes siis, kui seltskond oma soomusvankril viimaks Thrane'i vägede poolt okupeeritud Lathleer'i linna lähedal olevas Lathbroti külas peatus, olid neil olemas järgmised "Kylajutu" ajalehed:

Nimer Sahmiu tegutseb jälle!

2009-06-03T11:46:00.006+03:00

Nimer Sahmiu seiklused jätkuvad sealt, kus need pooleli jäid:
Thrane'i ja Aundairi vahelisest sõjast laastatud linnas Athandras, hilisel sügiskuul, Oktoobri lõpus ja aastal 1036.

Keldripaharetti otsides oli katusekambri omanik Brigtun saanud mürgiselt nõelata ülisuurelt sajajalgselt, ning lamas nüüd haigevoodis. Kiiremas korras otsustasid Taida ja Thraka, et mees tuleb viia ühe nende tuttava nõia Madjir'i juurde, kes elab ühes mitte väga kaugel asuvas metsakülas, ning oskab lisaks nõidusele ka nõelravi.
Kuna Brigtun pidi oma katusekorterist lahkuma, sest maja omanikud naasesid, koliti majast välja ka vaese mehe kasin mööbel. Mööbel viidi ühe kauge tuttava kuuri. Taida võttis reisile kaasa oma erilise kitse, kuid jättis oma tuldpuhuvad kilpkonnad Nimeri hoolde.

"Kui tahad, et nad tuld puhuksid, sööda neile hommikul natuke väävlit. Teise portsu väävlit pead kilpkonnadele andma vahetult enne tulepuhumist." sõnas Taida, ning andis Nimerile väävlikotikese.

Vanamehed ratsutasid minema, leppides kokku, et kohtuvad Nimeriga juba tuttavas "Kuldse Laua" kõrtsis. Nimer proovis kõrtsis tuba saada ja kõik oleks juba hästi laabunud, kuid ta ei suutnud suud pidada ja toonitamata jätta, et vajab privaatsust ning teda kaitsevad tuld puhuvad kilpkonnad. Kõrtsmikule see aga ei meeldinud:
"Mis? Puhuvad tuld? Ei-ei, sellist asja ma küll siin lubada ei saa. Põletate mul veel terve maja maha. Otsige mõni teine ööbimiskoht." Nimer kinnitas küll, et kilpkonnad on sõnakuulelikud, kuid kõrtsmiku sõna jäi peale. Kõrtsimees teadis, et linnas on veel üks baar, kuigi mitte kõige korralikum. Nimelt Peldiku Kõrts, mis asub linna kõige vaesemas ning pahaendelisemas rajoonis. Vaid oma hobuse võis Nimer Kuldse Laua talli jätta.

Ohates asus Nimer Peldiku Kõrtsi poole teele. "Kõrts", täpsemalt urgas, asus tõepoolest kahtlases linnaosas. Ehitis koosnes vanast müürist, mille najale toetus viltune lapitud sein, kusjuures kõrtsituba ise asus pooleldi keldris. Nimer sidus oma eesli ehitise ette ning läks mööda treppi alla. Talle lahvatas vastu rasvaküünalde ja kõikmõeldavate vastikute lehkade segu, ning avanes vaade pisikesest ja hämarast paari lauaga ruumist. Paar loidu kõrtsikülalist keerasid oma pilgud tema poole, ning leti taha ilmus jässakas päkapikust kõrtsmik. "Mes herrad soovivad?"
Toa ja toidu üle tingides kuulis Nimeri terav kõrv aga äkitselt väljast oma vana eesli kaeblikku häälitsust.
Kiiresti tormas ta välja - hüpates osavalt üle jalast, mille üks kõrtsikülalistest nagu muuseas tema ette sirutas.
Väljas kuri karjas- Eesliga jändasid väikest kasvu räpane inimene ja suurt kasvu poolork, kes püüdsid eeslit endaga kaasa vedada. Tubli eesel aga ajas paaniliselt kabjad vastu.
"Mida te mu eesliga teete!?" röögatas Nimer, täis püha viha.
"Kis see, ütlib, et see senu eesel ön?" irvitas poolork, ning võttis vöö vahelt pisikese mõõga, mis talle nagu nuga pihku mahtus. Teine pätt viibutas uljalt mingisuguse roikaga ja röhatas ülbelt. Nimer vandus, ning tõmbas vöölt rapiiri. Kahetsedes märkas ta, et polnud oma vehklemiskilpi ehk buckler'it käe külge kinnitanud.

Algas meeleheitlik võitlus. Poolork vehkis oskamatult oma pisikese mõõgajupiga ning pisipätt sudis roikaga. Nimer põikles kõrvale, kuid ei suutnud esialgu samuti vaenlasi tabada. Oma üllatuseks tõmbas ta aga ootamatult poolorki kõhu suure kaarega lõhki, nii et verd pritsis. Samal hetkel jooksis talle kõrtsist appi ammuga kõrtsmik, kes pätte hurjutama asus.

Kurikaelad pistsid jooksu, kuid haavatud poolork vedas vaest eeslit endaga kaasa! Nimer pani talle karjudes järgi, kuni põgeneja looma lahti laskis. Seikleja läks rõõmsalt hirnuva eesliga tagasi kõrtsi. Õhtusöögiks oli mingi kõrbenud liha ja leiba sisaldav käkk, mida kõrtsmik börgeriks nimetas. Sellel oli mõru maitse, justkui oleks algmaterjaliks olnud roiskunud rotiliha. Pärast sööki tundis Nimer kõhus raskust ja tal tekkis hirm, et võib olla on tegu millegi kahjulikuga. Igaks juhuks kulistas ta alla ühe turult ostetud pudeli ravijoogiga, ning tundiski end peatselt paremini. Öö oli ta sunnitud veetma koos oma eesliga, kitsas urutaolises ruumis.
Hommikusöögiks oli jälle börger, millele sedakorda oli peale löödud väävli järgi lõhnav praemuna. Ettevaatlikult sõi Nimer vaid muna, ning jättis börgeri järgi. Peldiku Kõrtsist väljudes (ja enesele kinnitades, et siia ta enam ei naase) nägi ta üle õla tagasi vaadates, kuidas kõrtsmik järelejäänud börgeri rahulolevalt uuesti toiduletti tagasi asetab.

Järgmiseks ostis Nimer endale telgi ning otsustas veidi linna ümburses ringi vaadata ning sobiv ööbimiskoht leida. Ta hoidis silmad lahti ka (mürgi)taimede osas, kuid ei avastanud midagi. Viimaks hakkas ta lihtsalt põhja suunas minema. Pärast päevateekonda pani ta telgi maha ja heitis magama. Taevas sirasid tähed.
Hommikul selgus, et Nimer on eksinud, sest silmapiir oli igas suunas tühi ning eeslijäljed olid segased. Põhjaliku mõttetegevuse tulemusena leidis ta uuesti õige sihi kätte ja suundus tagasi linna.
Kuidas oma aega kõige paremini kasutada? mõtles Nimer. Ta seadis oma telgi linna lähedale üles, ootas kuni ööni, ning läks siis väiksele öisele "avastusretkele". Teiste inimeste majadesse. Tegelikult hiilis ta sama maja juurde, kus nad Brigtuni, Thraka ja Taidaga varem elanud olid. Ta muukis ennast tagaukse kaudu sisse ja tuvastas, et uusi omanikke pole kodus. Ainult esik oli uut ja pooleldi lahtipakkimata mööblit täis toodud.
Midagi väärtuslikku leidmata ronis Nimer uuesti keldri kaudu salakäiku, mis viis kohaliku konstaabli majja. Esmalt avastas ta, et poolork, kellega ta üleeile võidelnud oli, on trellide taha pandud ja magab nüüd norinal. "Paras sunnikule!" mõtles Nimer kahjurõõmsalt.
Seejärel süvenes Nimer riiulis olevaisse kaupmeeste toimikutesse, mida ta oli juba kunagi varem sirvinud - ta uuris, kas linna kaupmeeste hulgas on mõnda eriliselt pahelist ja rikast tüüpi, keda röövima minna. Kahjuks oli aga enamik toimikutest vanad ning käsitlesid väiksemaid rikkumisi, Nimer ei leidnud midagi huvipakkuvat. Taas hakkas seiklejale huvi pakkuma ka konstaabli töölaua sahtel, mis peene lukuga suletud oli. Pistodaga kangutamine ei andnud tulemusi, hea veel et tera kõveraks ei läinud. Kuna Nimeril polnud aga kõige tavalisemat metallist seasõrga ega kangi, millega sahtlit lahti kangutada, pidi ta jälle pettuma.
Viimaks pöördus seikleja tagasi oma linna lähedal asuvasse telki. Ta otsustas Taida ja Thraka ootamisel oma aega konstruktiivselt kasutada, ja hakkas kirjutama käsikirja väiksele populaarteaduslikule manuaalile ühes peenes dialektis. Pealkirjaks pani ta "Khuidas Khasutada Vibu Thaktikalises Lahingus. Khäsiraamat khoos Vetaran Thraka jutustustega"

XXVI-XXX Seiklused lossis, Thuuldiri märkmed lumetormis

2008-08-08T20:49:00.004+03:00

I päev.
Vajutasime kogemata mingisugust nuppu, ning osutusime tulelõksu ohvriks. Liikusime lossis ringi, kui meid ründas mingi nähtamatu vaenlane, kes tulistab mürginooltega. Tulistasime küll igas suunas nõiduseid ja otsisime teda, kuid ta paistab olevat väga kaval. Pidime ruttu välja kolima ning ootama, et mürgi mõju kaoks.

II päev
Ei suutnud jätkuvalt nähtamatut vaenlast tabada ning saime kõik mürgitada. Homme katsetame suurte kilpidega.

III päev
Saime selle eluka kätte. See metallist nähtamatu olend liikus laes, ning mul õnnestus teda võrgunõiduste nign liimipommidega viimaks nähtavale tuua. Võitlus oli väga äge ning saime kõik kannatada. Olime kõik üsna katki, kui meie juurde jooksis verine Lala - päkapikud olid vabaks saanud! Jooksime linnusehoovi, kus nägime Lala poolt veriseks puretud (üks oli isegi surnud) ja alussärkides (olime neilt igaks juhuks soomusrüüd eemaldanud) päkapikke, kes üksteist kiirkorras köidikutest vabastasid. Mõned päkapikud ründasid meid improviseeritud relvade, kirkade, tangide ja haamritega. Kõik said raskeid haavu, ning mõni päkapikk jäi hädavaevu ellu. Terve linnusehoov on verest libe. Sidusime ellujäänud uuesti kinni ning viisime surnud kindluse jahedamatesse ruumidess viimsele puhkusele.

IV päev
Võitlesime golemite, ning kõikvõimalike ebameeldivate elukatega. Leidsime rea pakse maagilisi kiviuksi, mis meid tõenäoliselt vajaliku laboratooriumini viiksid, kuid mida me avada ei oska. Jändasime nendega terve päeva (panime päkapikud kivi raiuma ning kasutasime ka nõiduseid), kuni saime viimaks edasi. Sellega polnud aga probleemid veel lõppenud. Öösel ründas meid kuskilt välja ilmunud järgmine päkapike salk, ning ka kinniseotud, paljad, verised ja nälginud päkapikud vabastasid end köidikutest ning liitusid lahinguga. Need päkapikud on hullud. Üks neist jooksis kindlusesse, ning teda me kohe üles ei leidnudki.
Tervet linnusesiseõue katavad võitluse käigu maha kukkunud väiksemad päkapikkude tükid ning paks külmunud verekiht või verejää. Õnneks algas suur lumetorm - kõik mäekindlusest väljapoolejääv on mattunud lumme, ning ka päkapikud on natuke rahulikumad.

V päev
Tundus, et kindlusesse jooksnud päkapikk sättis terve öö läbi üles lihtsaid, kuid efektiivseid päkapikulõkse. Näiteks ühe ruumi ukse kohale oli kinnitatud suur ja raske alasi! Ma ei tea kuidas see nälginud pätakas selle sinna üles sai, aga igatahes tõestab see veelkord ainult üht: nad kõik on hullud. Päkapiku ühemehe-sissisõda lõppes sellega, et ta hiilis kindlusest välja vange vabastama, ning asus Lalaga võitlusesse. Õnneks kuulsime seda ning suutsime ta kahjutuks teha.
Kindluses sügavamale liikudes avastasime mingid laiad happega söövitatud käigud. Natukese aja pärast kohtasime suuri, keldrikakandeid meenutavaid putukaid, kes meid ka kohe ründasid.
Blade lõi nende kehasse ülisuuri haavu ja auke, ning oli lausa uskumatu, kui katkistena putukad veel edasi võitlesid.
Pärast putukaid sattusime veel mitmete lõksude peale, kuni jõudsimegi viimaks salajasse laboratooriumisse. Ka seal ootasid meid lõksud, golemid ja mehhaanilised valvurid. Üks tulelõks hävitas vähemalt poole laboratooriumi sisustusest, kuid õnneks jäi peamine puutumata. Maailmalõpurelvaks osutus üks kummaline raskest metallist nui (täpsemalt kummalisest sulamist metalltoru, mille otsas raudmuna), mida kasutusjuhend "Päikesekepiks" nimetas. Laadida sai seda väga spetsiifilise peenekstambitud kalliskivide ja metallide (sh adamantiini, kulla ja mithrili) seguga - lugesime seda vana-päkapiku värsikeeles kiiruga kirjutatud kasutusjuhendist, mis tulest õnnekombel puutumata oli jäänud.

VI päev - öö, lumetorn, ja kindlusest lahkumine
Kiirustades tõime kogu peenekstambitud kalliskivi-ja metallisegu, laboratooriumi varustuse ning loomulikult päikesekepi kindlusest välja ning asusime lahkuma. Väljas undas lumetorm ning päkapikud püüdsid selle kõige keskel hambaid kiristades fanaatiliselt köidikutest vabaneda (kuigi neil polnud selles olukorras meie vastu tõesti mingeid šansse) . Saime päkapikkudega kokkuleppele, ning võtsime ühe neist kaasa. Vabastasime ta küla juures ning ta sumpas kohe kõrtsi poole abi tooma. Ise otsisime üles oma õhulaeva, sulatasime selle ümber tekkinud jää tõrvikute ja maagiaga, ning kihutasime sellest külast ning nendest hulludest päkkapikkudest eemale! Sõitsime tormi tõttu nii madalal, et õhulaeva põhi riivas aegaajalt maapinnal olevaid pakse lumekuhjasid. Orienteerumine lumetornis oli peaaegu võimatu, teadsime ainult, et suundume külast eemale. Kuigi meie ümber möllas torm ning ka laevakütust ei olnud just palju järel, olime vähemasti üle poole päkkapikkudest ellu jätta suutnud (kuigi nad tegid selle meie jaoks väga raskeks) ja meil oli käes päikesekepp - oletatavasti suurima hävitusjõuga relv tervel Eberronil!
Torm tõuseb veelgi, ning oleme sunnitud keset lumevälja maanduma. Me valmistame laeva ümber oma varustusest tormikaitserajatise ning poeme sügavale magamiskottidesse. Neid ridu kirjutades kuulan tormi undamist väljas ning mõtlen läbitud seiklustele, ning veel suurematele seiklustele, mis meid ees ootavad.

head soovides,
Thuuldír, Eberroni hoidja

Samal Ajal: Nimer Sahmiu seiklused Athandras ja sahvris

2008-08-08T18:39:00.019+03:00

Nimer Sahmiu isiklikust päevikust:

minu senine teekond:

Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.

Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja

XXVII elusid säästev sõda päkkapikkudega

2008-08-08T18:25:00.005+03:00

Veel samal ööl ründas seiklejaid kogu ülejäänud päkapikkude meeskond ning kaks sõjakstaotut (commoni keeles "Warforged") . Nad hiilisid öösel maja juurde, käes sõjakirved ning ammud. Ootamatult tabas neid aga Thuuldiri loits glitterdust, ning korraga oli savionnide vahel terve seltskond kuldselt säravaid, pimestatud või kangestatud päkapikke. Võitlussalgas tekkis paanika, pimestatud päkapikud üritasid roomates või joostes põgeneda või vehkisid paaniliselt kirvestega. Seiklejad asusid neid uimaseks lööma, kui neid ründas selja tagant teine sõjakstaotu koos kahe päkapikuga. Madin oli kiire kuid äge, ning lahingu käigus löödi mitmel päkapikul kogemata pea, käsi või mõni muu kehaosa otsast.
Seiklejad olid võtnud eesmärgiks tegelikult heade päkapikkude elusid säästa, ning Thuuldir ja Blade tundsid ennast surmades tõsiselt süüdi. Ellujäänud päkapikud seoti ohelikku ning nüüd liiguti koos kindlusesse. Ka surnud päkapikud võeti kaasa.
Kuna oli öö, siis otsustati haavu parandada, puhata, ning hommikul lossi siseneda. Öösel saabus veel delegatsioon külast, mis proovis Thuuldiriga päkapikkude vabastamise osas läbirääkimisi pidada ning leppis lõpuks päkapikkudele soojade karusnahkade kinkimisega. Ilm oli läinud väga külmaks ning väljas sadas lund.
Järgmise päeval siseneti viimaks lossi, mis tundus hulgaliselt lõkse ning ohte täis olevat. Vange jäeti valvama Blacklighti maagiline laama, Lala. Osa lossis leiduvates lõksudest oli küll päkapike poolt kahjutuks tehtud, kuid näis, et päkapike uurimisrühm polnud väga sügavale jõudnud.

XXVI-XXVI Seiklus kindluse väravate ees ning duell kääbikute külavanemaga

2008-08-08T17:48:00.007+03:00

Järgmisel hommikul ärkasid seiklejad kangete selgade ja külmetunud jalgadega, sest onnid olid igatpidi liiga kitsad ning ööbimiseks ebasobivad. Kõrtsmik lubas seltskonnale järgmiseks ööks anda küla suuruselt teise maja, kunagise päkapikkude kaubanduspunkti, mida viimastel aastatel oli kasutatud kolikambrina (kõrbepäkapikud ise eelistasid ööbida võimalikult kitsastes onnides). Seiklejatel läks siiski veel mitu päeva ning omajagu vestlusi kõrtsi külastavate päkapikkudega, enne kui lossi uurima mindi. Thuuldir muutis sõbrad maagia abil nähtamatuks, ning jalutas mäe jalamil oleva kindluseni, mis asetses külast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kindlus oli ehitatud mäe sisse, ning selle peasissekäigu ümber olid päkapikud ehitanud ajutise puust linnuse koos vahitorni ning mitmemeetrise puutaraga. Vahitornis olevad päkapikud palusid Thuuldiriga umbusklikult vesteldes tal lahkuda, samal ajal kui nähtamatud Blade ja Blacklight tarale ronisid ja hoovi piilusid. Samas avati aga linnuse uks ning sealt väljus Thuuldirile juba tuttav päkapikk kõrtsist. Kasutades võimalust, andis haldjamaag sõpradele märku, ning need lipsasid läbi lahtise värava linnusehoovi. Hoovis oli rusudeks vajunud kindluse peauks, suured kiviprahihunnikud, lõkkease, ning päkapikkude talvetelgid.
Õnnetuseks kuulis nähtamatuid sisenejaid aga üks valvas päkapikk, ning kohe anti linnuses häire. Tekkinud segaduses jooksid Blacklight ja Blade mööda hoovi, samal ajal kui Thuuldirs selgitas päkapikkudele segaselt, et see on tema sõnakuulmatu familiar - rott, kes on jälle paha peal ning iseseisvalt kindlusesse jooksis. Kaos lõppes sellega, et nähtamatud tegelased pääsesid linnusehoovist salaja välja, ning Thuuldir suutis päkapikke veenda oma heatahtlikus nõrgamõistlikkuses ("Tegelikult see ikkagi polnud mu rott, ma lihtsalt tegin nalja... Mõtlesin et üks väike nali aitab pingeid maandada... Mul on küll rott aga teda pole praegu siin... ") ning ta aeti vandumiste ning ähvarduste saatel linnuse juurest minema.
Sama päeva õhtul tuli päkapikkude pealik (seiklejate teada oli linnuses kokku 10 päkapikku) koos kahe tugeva sõdalasega seiklejate juurde, esitas neile teravaid noomitusi ning palus külast lahkuda. Seiklejad kasutasid võimalust, ning ründasid kavalasti päkapikke - Thuuldir kutsus päkapike juude välja maagilise roti, kes neid provotseeris. See andis seiklejatele õigustuse haldja "familiari" kaitsta, ning tekkinud lahingu käigus, muudeti päkapikud kiiresti võitlusvõimetuks ning seoti kinni.
Mõne aja pärast saabus maja ukse taha kääbikute muskliline ning pikka kasvu külavanem, kes selgitas, et tema on kohustatud (päkapike) kuningriigi esindajaid igapidiselt aitama, ning püüab neid päästa, kutsudes Thuuldiri välja õiglasele kahevõitlusele. Kääbikute tõlk aga pilgutas silma ja muudkui julgustas Thuuldiri. Külavanem ning Thuuldir seisid vastamisi, ning enamus kääbikute külast kogunes nende ümber ringi. Kohe kui võitlus algas, loitsis Thuuldir Hüpnootilist mustrit, mis võimaldab ühte vastast senikaua lummuses hoida, kuni nõid maagiale keskendub. Külavanem jäi Thuuldiri käte vahel mänglevat värvilist ning säravat silmatrikki jõllitama. Möödusid minutid, ümberolevad päkapikud olid vaiksed, ning jõllitasid kord nõidust, kord pealikku. Viimaks, pärast veerandtunni pikkust võlumustriga mängimist, vabastas Thuuldir pealiku nõiduse kütkest ning küsis: "Noh, on häbi ka vä?"
Pealik kummardus ning vandus alla. Ta teatas külale valjul häälel: "Me oleme proovinud oma sõpru päkapikke vabastada, kuid võõrad on liiga vägevad! Me ei saa midagi teha!"

XXV esimene öö Maalõpu mägede juures

2008-08-08T17:22:00.007+03:00

Väljas oli külm ja lumepilvine ilm, kui seiklejad Maalõpu mägede poole lendasid. Samal ajal kui Thuuldir laeva juhtis, seadsid Blade ja Blacklight reisiks varustust valmis ning lugesid Zindini poolt jäetud juhiseid. Zindin oli Blacklightile testimiseks jätnud maagilis-mehhaanilise mõõga, ning Thuuldirile kinkinud oma peavõru, mis võimaldas kandjale mõtte jõul maagilise kaitsekilbi tekitada.
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.

Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:

XXII- XXIV Crossatist goblinite rehabiliteerimise külasse

2008-08-07T15:50:00.010+03:00

Zilargo Ülikooli Arhiiv
Väljavõte kogumikust:
Sisserändajate, kohalike võõrliikidest elanike ning teiste minoriteetsete ühiskonnagruppide folkoor, mälestused ning tunnistused, 1036 YK (varajane talv)

Tunnistused kirja pannud, autoriseerinud, toimetanud ning katalogiseerinud folkloristika, mütoloogia ja võõrliikide proffessor, lgp. aust. vg. thts. I st. prm. prof. Zeridan Tintu (Aadress: Zalanberg, Kristalltänava 5-14, teade jätta postkasti "Akad. kommentaarid")

Pampsa, 48, käsitööline ja põline Crossatlane:
No kui meie Blade nende keskele tormas ja mõõgaga vehkima hakkas, siis lendas päid ja jalgu ikka kahele poole. See oli ikka üks vaatepilt. Meie hoidsime ikka kõik tema selja taha. Ikka nii, ettevaatlikult. Pärast aga läksime vange vabastama. Pealik otsustas valvuritel minna lasta, ning nad sõitsid kõige oma vankrite ja loomadega vanglahoonest minema. Pantvangid võtsid kaasa, aga need lasti poole tee peal ka meie sekka. Oi nad olid ju kõik nii nälginud ja vaesed. Aga jutud käisid, et pealikud leidsid kirstudest nii palju kulda, et ei jõudnud isegi seljas ära kanda. Mina ise sain ka kuldmünte, võin vanduda Pelori nimel!

Vinta, 52, Pampsa naine, künapuhastaja
Mina ise nägin kuidas nad (goblinitest vangivalvurid - toim. ) ära minnes nõidusid ja sajatasid. Sellest nõiavärgist jäi nende tee järele üks suur paks udupilv. Siis tulid meie poisid ka tagasi ja siis hakkasid mehed pidu panema. Pidu kestis kaks päeva, aga siis tuli suur lendav Brelandi kuninga kindlus ja meid kõiki võeti peale, et meid paremale maale viia. Lendasime kõigest paar päeva, kui jõudsime Ida-Brelandi, kus oli üks suur loss mida goblinid tükk aega piiranud olid. Siis aga saime kindlusest maha ja vankri peale, ning läksime nende gnaamide maale. Seal elavad ainult väiksed lapsed, kõik on väga viisakad ja ilusad, justkui printsid. Mitte sellised kisakõrid ja konnapojad, nagu meil Crossatis ringi jooksid.

Guuzu, 15 (goblin), Goblinite rehabiliteerimise küla poistekoori esimene bariton
Meie tähistasime parajasti Headuse Päeva ning riputasime kõikjale lillevanikuid ja küpsiseid,
kui Zindin, meie kõigi õpetaja tuli ja ütles, et peatselt saabuvad kaugelt suured külalised,
kangelased Blade ja Blacklight ning peame küla nende jaoks eriti kauniks tegema. Haldjamaag Thuuldir oli ka üle pika aja külasse kutsutud ning aitas vanikuid punuda ja kooki teha. Kui külalised kohale jõudsid, laulsime koorilaulu ja heiskasime "Teretulemast"-lipu. Mina tohtisin öösel külaliste saapad läikima hõõruda, aga mu hea sõber Godgifu (ta on meil kooris sopran) pakkis külaliste jaoks lahti ning õlitas sisse õhulaeva, mille kallal Zindin nii pikka aega tegelenud on. Külalised koos Thuuldiriga said väga olulise missiooni, ning lendasid juba samal ööl õhulaevaga kuhugi päkapikkude maale. See kõik on tegelikult üks suur ja väga ilus saladus, ja ma palun, et te seda juttu valimatult edasi ei räägiks.

XXI - Kantsi langemine

2008-06-07T16:09:00.006+03:00

Külla jõudes luuakse kiiresti plaan küla keskel laiutava goblinite pealiku kantsi vallutamiseks. Kants on suhteliselt väike kahekorruseline puus, kivist ja metallist ogadega "kaunistatud" ehitis, mille lahtisel katusel patrullivad vibumehed. Plaanikohaselt on kõik talupojad endale hankinud või meisterdanud suure kilbi, mis kandjat noolte eest kaitsema peaks. Talupoegadel kästakse rünakuga alles hiljem liituda ning seejärel seatakse suurema hiilimiseta sammud kantsi suunas.

Plaan näeb ette kilpide kaitse all peauks maha lõhkuda ning seejärel seesviibijad kiiresti teise ilma saata. Plaani täideviimisel kohatakse aga raskusi - nimelt on tammine rautatud uks neetult tugev ega lähe katki. Kulub kaks raundi Blade'i ja Blacklighti ühiseid pingutusi, et uks maha lüüa. Samal ajal lendab katuselt ründajate pihta nooli, kive ja visekodasid, mis on küll õnneks suuremalt jaolt mööda lähevad. Külamehed satuvad ootekäsust hoolimata hoogu ning kukuvad müüridel olevaid hobgoblineid vibuma. Kuigi ka talupoegade tuli on üsna ebatäpne, õnnestub ühte katusel olevat hobgoblinit tabada.

Blade ja Blacklight aga satuvad ukse langedes ninapidi kokku ühega hobgoblinite sõjapealikest, kes seestpoolt vasturünnakule tormab, andes Blacklightile valusa hoobi. Blacklight ei jäta seda karistamata, ja tõmbab hobgoblini ühe raksuga pikali. Samas kõlab katuselt jäme sarveheli, mis kahtlemata kaugele kostab. Selle valguses jätab Blade Blacklighti alla ning sööstab ise välja, et kiiresti katusele ronida ning tuututaja muusikalistele ambitsioonidele igaveseks lõpp teha. Käigu pealt tapab ta veel ühe haavatud goblini, kuid teised taganevad katusluugi kaudu allkorrusele. Kahjutundega märkab Blade katuselt, et eemal asetsev goblinite sõjalaager on signaali kuulnud ning täies ulatuses liikuma asunud. Väike grupp sõjalaagrist eemaldub vangilaagri suunas, samas kui suurem väehulk tormab ilma formatsioonidega vaeva nägemata ebaühtlase massina ummisjalu kantsi poole.

Kuid kants pole veel langenud. Kantsivanem ning tema ihukaitsjad on siseruumide uksed blokeerinud. Blade otsustab, et üle ei jää muud kui tuleb maja põlema pista, lootuses, et kurjamitel ei jää üle muud kui pageda läbi kitsukese pilu müüritises. Ka talupojad kogunevad pilu ümber. Kui kants on leekides, tormavadki sellest välja 7 hobgoblinit, nende seas ka kantsivanem. Üks pagejatest lüüakse surnuks, kuid teised tormavad otse talupoegade massi keskele, kus hakkavad pahandust külvama ja paremale ning vasakule raiuma. Blacklight tõmbab kantsivanema pikali, samas kui Blade hoolitseb vähemate hobgoblinite teise ilma saatmise eest. Kantsivanem ajab end veel korisedes püsti, kuid tema tõusmist tervitavad arvukad oda- ning hanguotsad, mis korraga tema kehasse puurivad. Kähmluse lõppedes teeb Blade endale lahinguväljal toimunust kiire ülevaate.

Rünnak läks maksma 20 talupoja elu 100st, kes rünnakule kaasa aitasid. Tapeti 10 hobgoblini sõdalast, 3 sõjapealikku ja kantsivanem. Sõjasaagina leitakse kantsi põlevatest rusudest varandus, mis koosneb 10 000 kuldtükist ning arvukatest meistriklassi relvadest.

Nüüd pöörab Blade oma tähelepanu eemalt lähenevale vaenlasele. Tema hinnangute kohaselt peaks sõjalaagris viibima umbes 60 goblinit, šamaan ja üksikud hobgoblinid. Nüüd, kus veerand neist liigub sõjalaagri suunas, jääb üle rinda pista vaid umbes 45-50 hästivarustatud vaenlasega. Blade'i poolel on 80 külameest, Blacklight, LaLa, preestriõpilane Ponstin ja Sato koos oma käputäie soopoistega. Blade mõtleb mõned hetked strateegilisele olukorrale, ning otsustab külaelanike eludega võimalikult vähe riskida ja goblinite massi koos Blacklighti ja Ponstini toega ISE peatada. Seda silmas pidades sätib ta talupojad oma selja taha laia teravikku, mille tipus tegutseb tema, Blacklight ja maagiliste ravivõimetega Lala. Nii loodab Blade kindlustada selle, et suurema osa ründajate viimaseid eluhetki mõõdab välja tema kahekäemõõga haljas ning väsimatu tera, samas kui harvade pääsejate eest kannavad hoolt tagalat kindlustavad talupojad.

Jälgides hooga lähenevat vaenlast, ning mõtiskledes äsjalõppenud lahingu üle tabab Blade'i eriline selgusehetk, mille käigus ta avastab enese jaoks senini peidetuks jäänud mõõgatehnika saladuse - kuidas teha ülitugevast löögist ülitabav löök. "Tulge aga tulge!" mõtleb Blade ootusärevalt mõõka läbi õhu vihistades. Kõik on lahinguks valmis.

XX - The great escape - hommik

2008-03-05T11:13:00.007+02:00

Blade ärkab hommikul täis teotahet, silme ees kindel siht, et järgmisel hommikul on küla goblinite ülemvõimust valla. Esimeseks sammuks on loomulikult Blacklighti vabastamine. See on paraku keeruline ettevõtmine - Blacklight asub keset goblinite sõjalaagrit. Eelmisel ööl on Blade soopoistelt luure tellinud, nood on kaardistanud goblinite vahimeeste liikumised. Et laager asub keset stepisarnast lagendikku, on sinna raske märkmatult sisse hiilida. Arutluses soopoistega tekkis idee, et võiks valvurite traditsionaalse raja lähedusse maa sisse öösel peidikud kaevata, kust oleks võimalik ootamatult rünnata ning kuhu saaks ühtlasi ka värske laiba peita, et järgmise mööduva vahimehe silm seda ei märkaks. Nii tehaksegi ja kaks soopissi ronivad öösel värskeltuuristatud lohkudesse, tõmbavad endale kotiriide peale, kuhu siis abilised mulda ja rohtu saputavad, ning jäävad hommikut ootama.

Nüüd on veel kuidagi vaja vabaneda laagritäie goblinite soovimatust tähelepanust. Olles teadlik, mida goblinite arvates distsipliin endast kujutab, võtab Blade'i peas kuju saatanlikult kaval plaan. Ta läheb räägib lõbumaja madaamiga ning veenab teda kõneosavalt kogu küla pingutustele kaasa aitama, pannes oma tüdrukutega goblinite laagri vastasservale püsti omalaadse striptiisietenduse. See kõik ajastatakse momendiks, kui goblinid lõunat peavad ning on tavalisest loiumad.

Õigel momendil lähebki show lahti ning Blade'i rõõmuks valgub pea kogu goblinite sõjalaager etendust vaatama. Vahimehest vabanemine käib kergelt - talumeesteks maskeerunud Blade ja Sato teesklevad laagri veerel kivikorjamist, mille peale valvas goblin kohe neid eemale peletama tuleb. Vahetatakse lauseid, Blade pakub altkäemaksu, mis toob goblini löögiulatusse. Blade ründab kurjuse käsilast ootamatult, rabades peletise ühe mõõgahoobiga surnuks, niiet teistel jääb üle vaid goblini surma konstanteerida. Peidikus olevad soopoisid on aga öö jooksul täiesti kangeks ja valusaks külmunud ning ei suuda eriti midagi teha. Oiates asuvad nad tagasi lähedalasuva metsatuka poole roomama. Blade ja Sato aga jooksevad laagrisse, enne kui nad järgmise valvuri vaatevälja satuvad.

Esimeses sobivas kohas heidetakse talupojahilbud seljast ja Blade jääb lootma sellele, et tänu ohtratele külastustele ei tekita tema viibimine laagris ülemäärast kahtlust. Liigutakse Blacklighti asukoha suunas. Viimane on vahepeal sõjakilpkonna jaoks mõeldud tarandikku kinni aheldatud. Õnneks saab ta kilpkonnaga suurepäraselt läbi ning veenab looma enda ketti purustama. Teisel katsel ongi vapper võitleja vaba. Blacklight proovib sõjakilpkonna veenda, et too läheks oma lapsepõlvelagendikku otsima, kuid paraku see ei õnnestu. Alternatiiviks ei jää üle muud, kui kilpkonnale unerohtu anda ja loota, et see hoiab ta hilisemast võitlusest väljas. Blacklight hindab, et unerohi hakkab mõjuma tunni aja pärast, kella 2 paiku päeval ning kestab 7ni õhtul. Kilpkonnaga hüvasti jätnud, hiilib Blacklight Blade'i ja Sato suunas, kes talle eemalt juba viipavad.

Laagriserval on striptiisietendus lõppenud, ning esimesed goblinidki juba paistavad eemalt. Seltsilised proovivad vaikselt telkide varjus minema hiilida. Blacklightil see õnnestubki, ent Blade ja Sato jäävad silma kahele uudishimulikule goblinile, kes võõrad kohe seisma käsutavad. Blade ja Sato manööverdavad end enne peatumist vaiksemasse, kolmest küljest telkidega piiratud mulku ning asuvad siis goblinitega läbi rääkima.

Goblinid ei näi rahužestidest ja inimkeelsest seletamisest väljagi tegevat, ainult vihastuvad. Siis astub üks neist Blade'i ligi ja lööb teda rusikaga näkku. Selle peale saavad viimase piirini pingul närvid Blade'i kainest mõistusest jagu ning hetke pärast pritsivad liikumatud goblinite kehad juba võitlejate jalge ees verd välja. Kõrvaltelgist kostub kolinat, nagu keegi oleks midagi maha pillanud. Nüüd hakkab Blade'il ja Sato'l kiire. Goblinite kehad kahmatakse turjale ning transporditakse kiiresti kohta, kuhu viimati talupojahilbud maha jäid. Laipadele tõmmatakse talupojariided selga, surutakse õlgkübarad kõvasti pähe ning haaratakse neil õlgade alt, justkui oleks tegu väsinud sõpradega. Sel kombel jalutakse laibad rahulikul, mõõdetud sammul laagrist eemale, lootuses, et nägijad selles pildis midagi väga ebatavalist ei märka.

Korraga peatab seiklejaid eemalt kostev piuksuv goblinihääl, mis nõuab: "Kes te olete?" Ümber pöörates on näha goblinijõmpsikat. Blade haarab vaba käega taskust peoga vaskmünte ja pillub need kaarega noore goblini poole. Too korjab need hoolikalt üles ja jookseb taas nüüd juba veidi kaugemale jõudnud kummalisele seltskonnale järele: "Mida te siin teete?" Blade kaalub korraks ka jõnglase eluküünla kustutamist, kuid ei taha riskida võimalusega, et see leiab aset laagrit patrulliva valvuri vaateväljas - ei jää muud üle, kui jõnglane ära osta. Jõnglane küsib kuldmünti, Blade aga peab seda jultunuks ning viskab hõbemündi. See näib noorukit rahuldavat ning viimane sibab rahuloleva näoga oma teed.

Kergendatud ohe pääseb Blade'i huulilt, kui nad lõpuks ülbuse tõttu elu kaotanud goblinite laibad metsaserval seljast heidavad, soopoistele peitmiseks. Blacklight on neid seal juba mõnda aega oodanud. "Ja see on alles algus...", sõnab Blade Blacklightile ogaketti ulatades. "Talupojad on valmis."

Ees ootab pikk ja verine päev.

Art - Blade Prepares Himself for Battle

2008-02-09T01:49:00.000+02:00

Keepers of Eberron

2008-01-22T23:05:00.001+02:00

XIX - Vaikus enne tormi

2008-01-21T20:27:00.001+02:00

Võitlusest goblinitega suutis pageda vaid LaLa. Blade ja Blacklight seotakse kinni ning toimetatakse sõjapealiku telki, kus neid juba ootavad ülimalt ebamugava väljanägemsiega raudpuurid. Mööduvad mõnedkümned minutid goblinite valve all, kuni telki siseneb Bashka. Šamaan pakub Blacklightile võimalust ellu jääda, kui too ta kilpkonna siiski terveks ravib.

Üllatuslikult ilmuvad telgi ette koolmeister, paladin Aotost ja Ponstin päikesepreester, kes korraldavad paraja stseeni, väites, et Blade'i näol on tegu Thrane'i eriagendiga, kel täitsa tähtis ülesanne. Ei kulu kaua enne kui Blade'ile tuuakse tema varustus tagasi, ainult relvad on müstilisel kombel "kaotsi" läinud. Blacklighti ent ei suudeta puurist välja rääkida.

Blade asub kohe planeerima Blacklighti vabastamist ja suuremat revolutsiooni. Viimase tarbeks sõlmib ta lepingu kohaliku relvakaupmehega, kes broneerib kõik oma relvad Blade'i tarbeks, kokku 40 terarelva ja 20 vibu laskemoonaga. Blade pühendab ka Aotosti, Sato, Ponstini ja Halawani oma plaanidesse. Selgub, et külas on 100 teovalmis relvastatud meest, kes on kõhklemata nõus vihatud paharettidele vastu astuma. Koos loodetakse leida lisajõude orjalaagrist orjad vabastades ning seejärel juba vangilaagrit rünnates. Vangilaagris on ka tublisid, treenitud sõdalasi, kelle abi goblinite sõjalaagri ründamisel hädavajalikuks osutub.

Sel ajal kui Blade ülestõusuks valmistub, ravib Blacklight sõjakilpkonna ning loob temaga head suhted, uurides kilpkonna nooruse ja tema isanda Bashka kohta välja palju põnevat infot - selgub, et kilpkonn on läbi mingi ebahariliku maagia nii suureks kasvatatud, ning Bashka kasutab tema taltsutamiseks mingitsorti sõbrastamise-loitsu. Kilpkonnale aga sõda ei meeldi, ning ta läheks palju parema meelega "koju", milleks on ilmselt tema noorepõlve mängumaad. Blacklightil küpseb plaan Bashkast vabaneda ning hiiglaslik kilpkonn koduteele saata.

Küla on ähvardavalt vaikne kui meri, mööda mille muidu siledat pinda sööstavad üksikud vettkurrutavad tuule-iilid, andes märku peatselt lähenevast tormist.

Session XVIII: No Sleep Till Sharn

2008-01-04T15:48:00.003+02:00

(map: the journey so far)

Blacklight was slowly finding that he had no use for Crossot whatsoever.

He may have been glad to finally get out of Marketplace, but this little village in what used to be Breland's borderlands was not much improvement. Centered around a whorehouse and a temple, it had recently acquired some new sights: a slave market, a couple goblin camps, and most importantly - a prison camp, where some two hundred captured Breland soldiers were forced to grow shitroot, a goblin "delicacy".

It took all of Blacklight's moral fortitude to not leave the humans to their own fate. They didn't seem to be in any immediate mortal danger, and Thrane's alliance seemed to be playing fair in this war. But Blade was determined to free the captives, and Blacklight begrudgingly agreed.

The adventurers now found themselves in a pub, again. Blade pointed out a suspicious person in a hooded cloak - always a sign of trouble - watching them. Blacklight grabbed a couple of beer steins, walked over, and offered the observer a drink.

The half elf chap turned out to be Halawan, a poet belonging to House Phiarlan, and no friend to kingdom of Thrane. Blacklight had hoped he would be a fellow Keeper of Eberron - stranger things have happened recently - but he was simply another adventurer, unhappy with the way things were going in Crossot. From what he'd said, there were more people around who were ready to do something about the goblins.

But it would not be easy. The garrisons of goblins and hobgoblins in town numbered around a hundred and twenty in total. If the captives could be freed, it would be a decent fight; two hundred trained and motivated Breland soldiers, plus a couple dedicated fighters, a paladin, a bard(?), and whoever else they could find in the village - that was a force to be reckoned with. The adventurers had already eyed the local arms merchant's stand for potential expropriation...

The biggest problem was the goblins' heavy weapon - a dragon turtle. Having visited the local bookstore and acquired some books about poisonous swamp plants (and let's face it, most of the plants in that swamp are poisonous), and booklets about turtles and goblins, Blade and Blacklight enlisted the help of the local schoolmaster to have a closer look at the beast.

The beast, while still formidable, was looked drowsy and ill. Despite everything, Blacklight was still an animal doctor, and he didn't think the turtle would harm someone who had nursed it back to health - and it would not be too fond of the goblins, after all.

It is with this in mind that he called up an important-looking goblin and asked if he'd wanted the turtle taken care of. The goblin seemed more interested in LaLa, offering 400 gold to take her off the wood elf's hands, but that was not likely. Eventually the goblin told them that the turtle belonged to the camp shaman Bakshu, and that's who they needed to see.

By this time, Blacklight was in a rotten mood. The shaman agreed to listen to the adventurers, but was sceptical about the animal doctor's abilities. Blacklight agreed to a test, expecting another kitten, but the goblin magician had another idea. When Blacklight saw a sudden throwing knife barely missing LaLa, he was having none of it. With terrifying speed, his spiked chain wrapped around the shaman's legs, tripped him, and tore a gouging wound across his body. Yes, they were in an enemy camp; yes, he was attacking their leader; but the bastard had almost injured his llama!

The two of them were immediately surrounded by angry goblins looking for revenge, while the shaman crawled back to his tent. Blade signaled for total defense, and started to explain to attacking goblins the reasons behind this attack. He did so with some success, as 2 out of the 17 goblins turned non-hostile. The adventurers yelled loudly for the hobgoblin they had previously spoken to, in the hope that he would understand their plight. But the hobgoblin seemed to be a bit hard of hearing, if not quite deaf, for the two fighters put up with goblin attacks for a whole of four rounds without making an attempt to strike back. It was a funny sight in its own right, because the small goblins seemed utterly unable to hit the adventurers - they tripped over themselves, shot each other with arrows and looked otherwise about as harmful as a bunch of mean-minded mice.

In the middle of small angry (angry mostly at their own incompetence, one could say) goblins, objecting screams of Blade and LaLa's cry of danger, Blacklight suddenly felt that his body became stiff and he couldnt move! After numerous stabs and cuts, the goblins pulled him down, making him fall like a giant tree, and piled over him like angry ants, or mice, so to say. The hobgoblin leader arrived just in time so Blade could surrender.

XVII: La rèsistance

2007-12-27T15:07:00.001+02:00

Rong teeb oma esimese peatuse Fort Lighti nimelise väikelinnuse juures, mis on värskelt Thrane ja Darguuni poolt Brelandi käest vallutatud.. Blade ja Blacklight ei viitsi kaupmehega turule minna ja jäävad rongi juurde. Peagi haagitakse rongile juurde üks vagun, mis näib olevat kiiresti konverteeritud vangide vedamiseks. Vagunis näib olevat umbes 10 Brelandi päritolu vangi, keda valvavad 4 hobgoblinitest valvurit. Sõbrad otsustavad vangidelt infot hankida ja Blacklight juhib valvur-hobgoblini tähelepanu kõrvale, samal ajal kui Blade vange küsitleb. Kumbki ei saavuta oma ettevõtmises mingit arvestatavat edu, uusi infokilde ei lisandu.

Järgmine peatus on Swordkeepis. Vestluses õllemüüjaga selgitab Blade välja, et Swordkeepis peatub orkide eliitväeosa. Rong sõidab edasi, jõudes südaööks Hatherilli. Väsinud seiklejad ei viitsi vagunist lahkuda ning norskavad edasi, kuni neid äratab ebameeldivalt vali koputus uksele, misjärel avatakse kupeeuks. Ukse taga seisab kaks kaupmehe sõjakstaotut ja mingi väike tundmatu tegelane mustas ürbis, kes süüdistavad ehmunud seiklejaid oma kaaslase mürgitamises ning nõuavad, et Blade ning Blacklight oma relvad maha maha paneksid ning nendega kaasa tuleksid.

Sellistest ultimaatumitest aga ei taha rännukaaslased kuuldagi, ning peatselt haaratakse relvad kätte. Sõjakstaotud ründavad esimestena, üks neist suudab Blade'i haavata, kuid Blacklight vastab vihase ketisoologa, tõmmates kurjami põrandale pikali ning sooritades kriitilise löögi, mille tagajärjel sõjakstaotu pea plahvatab. Teine sõjakstaotu hakkab vihase rünnaku tagajärel kobistama ning pillab ebaõnnestunud rünnaku tagajärjel oma kilbi sootuks. Ka kuju mustas lööb lahingusse sekka, kuid tal ei õnnestu kedagi tabada. Peatselt jääb ka teine sõjakstaotu liikumatult lamama. Seistes silmitsi kahe vihase sõdalasega, proovib tundmatu pahalane pageda, saades siiski enne ohutusse kaugusesse jõudmist riivava löögi Blade'ilt. Rabelemise käigus langeb tema näokate ning paljastub goblini nägu.

Eberroni kandjad tormavad talle järele, ning jõudes vagunist välja, näevad, et viimane on ronimas vagunikatusele. Blade sooritab löögi, kuid ei taba taas. Blacklightil aga õnnestub kenasti oma kett kurjami jala ümber mässida ning ta hooga redelilt alla sikutada. Kurjam tabab kukkudes Blade'i nagu halb pilge, lüües talle muhu pähe, enne kui vagunite alla veereb ja seiklejate meelehärmiks on pimedusest kuulda kaugenevat valukarjet, mis märgib, et lurjus jäi ellu. Sitta kah, mõeldakse omavahel, ning siis minnakse kaupmehe käest aru pärima.

Kaupmehe uks on aga odaga blokeeritud. Märgid viitavad sellele, et kaupmees võib samamoodi ohver olla. Tuppa tungides selgitataksegi kiiresti välja, et just nii ongi. Kaupmees tõttab sõjakstaotutelt selgitusi küsima, viimased aga ei oska oma käitumist selgitada, rääkides sellest, kuidas võõral oli olnud väike, armas ja rääkiv hammasratas, mis endast lihtsalt väga usaldusväärse mulje oli jätnud. Siin oli vast mingi maagia mängus, arvab kaupmees ise.

Koos otsitakse läbi võõra kupee, mis oli otse seiklejate oma vastas. Ruumist laest leitakse peidus kükitav musta värvi koerasuurune konn, kes kohe ka manalateele saadetakse.

Järgmisel hommikul jõutakse suuremasse linna Crossotisse. Esimene asi reisikaaslaste meelel viib nad otseteed bordelli "Kepslev haldjas" , kus Blacklight pakub müüa kalleid kangaid, mida ta Marketplace'ist alates kaasas on kandnud. Bordelli madaam ei taha vedu võtta, kuid siis argumenteerib Blade kangaostuvajadust nii sõnaosavalt, et madaam ostab hea meelega 750 GP eest kõik kangarullid ja pakub kauba peale veel assortii lõbutüdrukuid, kelle hulgast seiklejad endale üheks ööks kaaslase võivad valida. Valik (valiku hulgas on ka liikumatult lebav naine, kelle Charisma on 1!) on siiski keeruline, kuid lõpuks otsustavad kaaslased mõlemad ühe ja sama haldjaneiu kasuks. Blade peatub mõttes oma eelmise öö kasinal lahinguosavusel, krimpsutab kulmu ja lubab Blacklightile eesõiguse. Blacklight saabub peatselt tagasi väga rahuloleva ilmega, mis sest, et mees näeb välja sama higine ja väsinud nagu oleks ta hobusega võidu jooksnud. Blade siirdub ka üles oma osa järele, enesekindlusest pakatamas. Siis aga tabab teda taaskord õel saatus, kui tema etteaste crit failib :P

Peale seda ettevõtmist siirduvad üks rahuloleva ja üks mitte eriti rahuloleva näoga seikleja küla peale infot koguma. Räägitakse lähemalt Aotosti, Silver flame'i templariga, kes seletab Thrane'is tekkinud ususkisma tagamaid ning ka kohalikke olusid. Mõnevõrra targematena võtavad kaaslased kõrtsis toa ning teevad õhtul aega parajaks väikese infotraalimisega. Ilmneb, et küla läheudses on vangilaager ja orjaturg, soos aga "soopoiste vabadusliikumine". Ja et goblinitel on mingi sõja eesmärgiga kasutatav hiigelelukas. Õnneliku juhuse läbi leitakse kõrtsust ka soopoiste liikumise juht, Sato. Seiklejates küpseb plaan vangid laagrist vabastada, kuid Satol pole neile kahjuks selliseid uudiseid, mida seiklejad ootasid - soopoisse on alles veel vaid kümne ringis, samas kui linna peal on oma 100 goblinit ja 20 hobgoblinit.

Agara mõttetegevuse tagajärjel jõutakse plaanini kasutada vangilaagris viibivat umbes 250-t vangi, kes on suures osas endised Brelandi sõdurid, goblinite vastu. Nüüd peab veel vaid kusagilt neile relvad hankima.

XVI: Kättemaks ei hüüa tulles >:)

2007-12-16T22:46:00.000+02:00

Leidmata Blade'ist jälgegi, jääb Blacklight kõrtsi oma erinevatelt allikatelt sõnumeid ootama. Ajaviiteks tellib ta endale õlle, ja enne kui ta arugi saab, on ühest saanud kaks, kahest neli, neljast kaheksa ja kaheksast kuusteist. Kuusteist õlut on liiast isegi Blacklight sugusele toekale vennikesele ja poolhaldjas kukub kopsti! ära. Mõne tunni pärast ärgates palub kõrtsmik tal viisakalt lahkuda, viidates ruumipuudusele. Blacklightil ei jää üle muud, kui purjakil peaga end Abo, relvaturu kärumehe juurde navigeerida, lootuses sealt öövarju leida. Abo lööb alguses suurest rõõmust käsi kokku, ent siis jõuab temani Blacklightist emaneeruv alkoholilõhn. Kuid Abo on mõistlik mees, annab Blacklightile teki ning pange kaasa ja saadab ta ööseks talli.

Blade jõuab vahepeal öö varjus tagasi viimatise lõkkeplatsi juurde. Seal valitseb tühjus. Oskamate midagi muud teha, läheb ta ainsa tuttava juurde Turul, kelleks on nõid. Südaöö on juba ammugi möödas ja nõid, kes on oma teenri poolt magusast unest üles äratatud, kohmab Blade'ile mõningate noomitussõnade kõrvalt, et Blacklight läks tema juurest viimati kõrtsu poole. Blade tänab ja tormab kõrtsi otsima. Kohapeal muidugi ilmneb, et Blacklight veetis tõesti suurema osa päevast siin, siis aga kakerdas purjakil olemisega minema, kes teab kuhu. Ja tube siin ka pole. Blade'il ei jää üle muud, kui jätta Blacklightile sõnum ja leida üles Turu teine kõrts, Ka seal pole tube. Jäädes silmitsi ööpimeduse ja uue võimaliku inimröövistsenaariumiga, pakub Blade kõrtsi tallipoisile kopsakat altkäemaksu, et saaks tallis ööbida. Tallipoiss oskab kaubelda, ja nii maksabki priima koht latris õlgede vahel Blade'ile lõpuks tervenisti 10 kuldmünti.

Blight ärkab hommikul oma joomaunest, selge nagu ... noh, suvehommik. Ei mingeid järelmõjusid. Poolhaldjas kiidab mõttes oma kangelaslikku metabolismi. Lootuses kuulda uudiseid Blade'i saatuse kohta, läheb ta alustuseks nõia juurde. Nõid on just ärganud ja taaskord Blacklighti nähes maruvihane, sõimates tal näo korralikult täis - käivad siin kordamööda mind üles ajamas nagu mingid kiimas kassid, kes ei jaga midagi ei ninast ei sabast! Nagu mingi halb muinasjutt, kord on Blade kaotsis, siis jälle Blacklight kaotsis, ja mina kurask pean siin öösiti teid kokku juhatama nagu mingi saadanase kosjamoor! Blacklight vangutab süüdlaslikult pead ning nõid leebub mõnevõrra, juhatades ta samasse kõrtsi, kus Blacklight eile jõi. Sinna jõudes saab ta koheselt kätte sõnumi, mille Blade talle jättis, ning tõttab sõbra jälgedes Turu teise kõrtsi, kus Blade'i leidmine ei valmista mingeid probleeme.

Blade jutustab oma ebameeldivatest elamustest, ning koos võetakse plaaniks kaabakad tümaks teha - niipea kui Blade on nõia antud võlusalviga oma haavad parandanud. See käib kiiresti. Olles tervenenud, teeb Blade esimesena asja turule - vaja on endale uus kahekäemõõk muretseda ja lisaks terve hulk inimröövlite peidukohast leitud kraami kullaks teha.

See tehtud, kiirustavad seiklejad linna pealt seda maja otsima, kus Blade'i vangistuses hoiti. Pikema otsimise peale leitakse maja, ent seal pole enam kedagi. Seiklejad siirduvad kõrtsi infokogumistretile. Ilmneb, et Tsum'i-nimelist meest teatakse päris hästi ning kõrtsmik juhatab meeleldi teed. Kohale jõudes aga ilmneb, et Tsum on hoopis teistsugune, kui Blade teda mäletas - jõukalt riides, musklimees kõrval, lakutud välimusega. Ettevaatliku uurimise peale selgub, et Tsum'il on kaksik nimega Tsom, kes ongi kogu kurja juur. Tsum aga ei tea, kust oma venda leida - tegelikult proovib ta temaga nii vähe tegemist teha kui üldse võimalik.

Seiklejad siirduvad jälle kõrtsidesse infot traalima, ning seekord saadab nende ettevõtmist mõnetine edu - avastatakse, et Tsom külastab viimasel ajal kuskilt saadud suurte summade eest (Blade'i silm tõmbleb veidi sellest kuuldes) Turu tuntuimat hoora. Egas muud, kui tuleb minna hooraga rääkima. Hoorale esitletakse endid kui Tsom'i häid sõpru, ning peagi mselgub, et Tsom peaks veel see õhtu hoorale külla tulema. Kättemaksuhimulised kaaslased seavad end sisse mõned majad hoora majast eemal, kust peauks on hästi näha. Varsti saabubki kiimas Tsom, astub sisse, teeb oma asja ära, nii et pool naabruskonda sellest kuuleb, ja siis proovib akna kaudu minema hiilida. Sõbrad aga märkavadn seda, ning tormavad kaabakale järele. Tsom jookseb välejalgselt, kuid mitte kiiremini kui Blacklighti nool, mis vaese kurjami ühe tabamusega ööbikuid kuulama saadab.

Koos lohistatakse Tsom tagasi samasse tuppa, kust Blade suure vaevaga pakku pääses, ning seekord on jämedam ots Blade'i käes. Ei peagi eriliselt pingutama, et väikesekasvulist lurjust "surnuks" ehmatada ning ta räägib kõik südame pealt ära. Kahjuks selgub, et kogu Blade'i varustus ja suurem osa tema kullast on juba laiaks löödud. Tsom'ilt pressitakse välja ka see, kus ta oma sõbra gobliniga kohtuma pidi. Blade ja Blacklight seavad küll varitsuse üles, kuid ei märka kedagi. Tsom jäetakse seadusesilmadele leidmiseks ja seiklejad ise siirduvad välgurongi peale. Mõlemal on ainult hea meel, kui Turg viimaks selja taha jääb.

Blade & Blacklight, keepers of Eberron

2007-12-02T16:36:00.002+02:00

XVI: Blade pättide korteris vangis

2007-11-29T21:15:00.002+02:00

Blade ärkas valutava selja, pea ja õla tõttu. Ta leidis ennast kinniseoutuna istumas hämaras ning räpaka välimusega korteris. Toa nurgas oleva laua taga mängisid kaarte ja jõid juba Blade'ile tuttav väike goblin, suur goblin, segavereline barbar ning üks lühemat kasvu ajamata habemega inimene.

Blade oli eraldi köitega kinni seotud kätest, jalgadest ning tooli külge. Teeseldes jätkuvalt teadvusetust, hakkas ta vaikselt köitega tegelema. Kord pingutas lihaseid, siis lõdvestas, ja siis nüsis köit köie vastu. Vaatamata agarale proovimisele ei tahtnud kinnitused aga kuidagi lahti tulla. Üks goblinitest märkas kahtlast pusimist ning andis vangile igaks juhuks kolaka. Väike goblin oli aga nii purjus, et kaotas antud löögist ise tasakaalu ja prantsatas maha. Blade kukutas ennast koos tooliga ka kohe ise maha, ning tundis õlas tugevat valu, sest seal turritas ikka veel eilsest võitlusest saadud pisike ammunool. Oma üllatuseks märkas mees, et goblini vöö koos väikse noaga oli kinnitustest lahti tulnud, ning vedeles nüüd Blade'i kõrval.

Pätid mängisid kaarte edasi, kuni otsustasid kuskilt lähedalt jooki juurde tuua. Barbar ning suur goblin läksid joogi järele, teised kaks jäid valvama.
Vahepeal oli Blade usinasti köitega edasi jännanud, nii et ainult veel randmed kinni olid. Ta otsustas oma võimaluse panustada rünnakule. Hetkel, mil valvurid nurgas vedelevate pooltühjade pudelitega tegelesid, kargas Blade püsti ning tormas neile paljakäsi kallale! Vaatamate sellele, et kangelane oli relvitu ja seotud kätega, oli tal saabaste külge kinnitatud paar vägevat oga (pärit üldisest turvise ogastamisest, mis võeti ette umbes nädal aega tagasi).

Algas kähmlus, mis polnudki nii raske, sest mõlemad (Blade'ist väiksemat kasvu) valvurid olid purjus ning võitlesid samuti paljakäsi. Pärast paari edukat hoopi kukkusid goblin ja pätt kokku ning Blade tundis taas vabadust! Kiirelt vabastas ta käed köidikust ning otsis toa läbi. Mängulaual vedeles siiani osa Blade'ilt röövitud kullast, esikusse oli aga lohistatud millegipärast suur, toidu ja relvadega täidetud valge metallvann - kaasa arvatud Blade'i enda tubli mõõk. Äkitselt kuulis Blade toaukse tagant samme. Võis kuulda, kuidas kaks suurt ja purjus tegelast trepist üles astuvad.

Mõni aeg hiljem lendas toauks pauguga väljapoole lahti, nii et ukse taga olnud goblin ja barbar mööda treppi alla veeresid. Blade tõttas neile kohe järgi ning tegi löögi, kuid nii õnnetult, et kukkus oigavatele vastastele otsa. Kukkumine oli aga samas ka edukas, sest mõlemad lamajad jäid vakka. Seepeale tõusis Blade püsti ning torkas mõõga ilma pikema jututa suuremale südamesse.

Äkitselt ilmus aga toast trepile goblin, käes nui ja Blade'il varem kaasas olnud ravijook - metallist plasku, mille nad olid leidnud röövel-ööbikult teel marketplace'i. Goblin kulistas joogi alla, ning viskas kohe seejärel lendu noa, mis lendas (nähtavasti ka joodud alkoholikoguse tõttu) suures kaares mööda.
Kohe tormas Blade mööda treppi üles, kuid ei tabanud goblinit ning sai ise vastu sellise obaduse, et alla tagasi kukkus. See oli kurnatud kangelasele liig, ning ta vajus sügavasse teadvusetusesse.

Veelkord ärkas Blade kinniseotuna. Tema vastas toolil istus magav goblin, amb süles ja pea rinnale vajunud. Teised olid kadunud. Kui Blade uuesti köidikust vabaneda püüdis, saatis teda erakordne edu, ning nöörid tulid hõlpsasti lahti. Magava goblini tapmine läks kergelt, ning pärast toa veelkordset läbiotsimist asus ta kohe põgenema. Maja esimese korruse välisuks oli paraku lukus, ning toast leitud võti, mida sõdalane lukuauku proovis, jäi sinna kinni. Koridoris olukorda kaaludes kuulis Blade aga jälle, et keegi on ukse taga - suur goblin ja inimene! Kiirelt ronis mees varem avastatud koridoriaknast välja, ning hüppas all oleva talli pool-lahtisest katusest paistvasse heinakuhja. Hing juubeldamas ning süda põksumas, jooksis pääsenu minema.

Sessioon XV: goblinite kättemaks

2007-11-13T23:51:00.001+02:00

Öösel nägid nii Blacklight kui ka Blade kummalisel kombel unes oma Aundairi rännanud kaaslast Maryot ning mingeid lippe. Vestluse käigus üritati lippude tähendust meenutada, kuid tulemusteta. Mõne aja pärast läks haldjas koos laamaga linna peale uudiseid kuulama, jättes sõbra hurtsikute linnaosasse, katkise hurtsiku juurde joogat harjutama.

Kõrtsis kohtus Blacklight relvaturul töötava kärumehe Aboga. Kuulnud, et Blacklight on loomaarst, lõid Abo silmad särama - neil on kodus kassipoeg, siinkandis haruldane loom, kes kahjuks aga väga haige on. Blacklight pakkus lahkesti oma abi ning läks Aboga kaasa. Väike kass oli tõesti haige, kuid esialgu ei osanud loomaarst midagi peale hakata. Loomade suure sõbrana otsustas ta kass siiski terveks teha ning kogu päev ravimisele pühendada. Mees kraamis oma arstipauna välja ning alustas loomakesele rohupulbrite söötmist ning nende mõju jälgimist.

Samal ajal otsustas ka Blade küla peale uudiseid kuulama minna. Üks Thrane'i garnisoni sõdur andis talle ülevaate Thrane'i, Darguuni ja Droaami vägede liikumisest. Sõdur mainis, et samal ajal kui Breland oma vägesid kodus hoiab ning suuremaid lahinguid väldib, olles praktiliselt loobunud kogu riigi lääne- ning põhjaosast, on Aundairi riik langemas, ning suuremad linnad on juba sisse piiratud. Seda teada saanud, läks Blade tagasi hurtsikuvaremetesse ning asus usinasti joogat tegema, vaheldumisi mediteerides ning harjutades.

Oma mälu värskendamiseks vaatas Blade uuesti ka oma pisikest taskukaarti, millel kuningriikide nimed selgelt peal:

Õhtul kroonis Blacklighti eksperimentaalset ravi üllatav edu, ning kass ilmutas silmnähtavaid tervenemise tundemärke! Abo perekond (eriti aga tema väike tütar) olid väga rõõmsad ning korraldasid vahva loomaarsti auks korraliku pidusöögi. Söödi jänesepraadi, joodi õlut, ning räägiti rasketest sõjaaegadest.
Abo mainis vestluses ka Hõbeleegi skismat, mis Thrane'i peamise religiooni kaheks on jaotanud. pidutseti hilisööni ning kõiki lõbustas see, kuidas Lala ning kiisu (nimega Täpi) koos mängisid.

Blade, olles päev läbi harjutanud, otsustas enne magaminekut teha ühe askeetliku
õhtusöögi. Ta istus lõkke ääres ja mälus parajasti kuivatatud juurvilja viimaseid suutäisi, kui pots! lendas pimedusest tema kõrvale nool. Blade vaatas üllatunult ööpimedusse, kuid ei näinud midagi.
pots! ja pots! maandusid tema kõrvale uued nooled.
Ta otsustas kiirelt tule kustutada ning lõi lõkketule laiali. Pimedusele vaatamata lendasid aga nooled edasi, ning üks neist isegi riivas teda, tekitades väikse haava. Nool oli mürgitatud, kuid kangelase maks oli samuti kangelaslik, ning suutis mürgi kohe neutraliseerida.

Nüüd sööstis Blade mõõka vibutades pimedusse, otse noolte oletatava päritolu suunas. Tänu heale õnnele märkaski ta kohe kogusid, kes kössitasid ühe kokkuvarisenud hurtsiku juures, ning suundus otse nende poole.

Talle hüppasid pimedusest vastu suure kirvega goblin ning veel suurema kirvega pikk mees. Nende taga oli veel üks goblin väikse ammuga. Esimeses sunnikus tundis blade ära goblini, kellel nad alles eelmisel ööl olid koos Blacklightiga põgeneda lasknud.

Kirvemehed piirasid Blade'i sisse ning algas armutu võitlus. Relvad välkusid ning tagumine goblin tulistas ammust Blade'i pihta pisikesi noolekesi. Oma ehmatuseks märkas kangelane, et pimeduses on väikseid pahalasi üsna raske tabada, samal ajal kui tema ise järjest hoope ning nooli keresse saab. Juba üsna tõsiselt haavatuna otsustas ta põgeneda ning andis jalgadele valu. Pahalased tormasid talle aga võidurõõmsalt kisades järgi, ning viimane, mida Blade enne teadvuse kaotamist tundis, oli läbi turvise selga tungiv raske kirves.

Lõpuks, pärast pikka pidutsemist, otsustas kergelt vintis Blacklight sõpra vaatama minna. Ta võttis peolaualt kaasa ühe jänesekoiva ning asus hurtsikute suunas teele. Kohale jõudes leidis ta vaid sõbra seljakoti ning laialilöödud lõkke. Kahtlane! Asudes kiirelt jälgi ajama, jõudis haldjas lahingupaika, millest andsid tunnistust veri ning mitu katkist noolt. Blacklight otsustas kohe tunnistajatelt teadmisi nõuda. Ta asus ümberkaudsete hurtsikute uksi sisse lööma ja seal elavaid vanureid üle kuulama. Pärast rasket ning põhjalikku tööd sai ta teada, et tegu oli goblinitega. Edasi kihutas Blacklight oma ainsa pähetuleva liitlase- tuttava turunõia juurde. Unine nõid soovitas uurida kõrtse ning lubas asjaga hommikul tegeleda. Kõrtsiteenriga rääkides tuli välja, et ühte goblinit oli nähtud rääkimas mingi segaverelise, inimgoblinist barbariga.
Nüüd kiirustas haldjas jälgi ajama teise külaosasse, lootes leida barbari telki. Ta luusis majade vahel hommikuni, kuid nõrk tõrvikuvalgus, väsimus, ning linnaosa igasuguse planeeringu puudumine ei mõjunud otsingutele just hästi.
Väsinult komberdas ta kärumehe Abo maja juurde ning palus luba seal mõned tunnid magada.
Kätte oli jõudnud 29. septembri hommik, ning maad kattis hall härmatis.

The Sharn Inquisitor I

2007-11-12T20:13:00.001+02:00

Ennustajad kuulutavad jätkuvalt maailmalõppu

Khorvaire'i juhtivad ennustajad kuulutavad jätkuvalt "kontinendi ning võib-olla kogu eksistentsi" peatset hävingut. Lyle Lowlywands, hallhaldjast unenägemisele spetsialiseerunud võlur ehk oneiromant ütles The Sharn Inquisitori päringu peale, et kuulujutte maksab sedapuhku tõsiselt võtta. "Märgid on sedapuhku väga sünged ning teiste maailmate asukad, kes siinsel silma peal hoiavad, pole lootust andnud." Lowlywandsi sõnul olevat elementaalide vaikus märk sellest, et Khorvaire'l pole lootust. "Plaanin pikemat rännakut mõnda teise maailmasse. Loodan, et Waterdeep on turvalisem koht kui Sharn."

Suveräänsete Vägede piiskop Alvericu sõnul on posijate sõnade näol tegemist "puhtalt inimliku" narrusega. "Pealegi on selline narrus ohtlik. Inimesed peaksid teadma, et jumalate truu teenimise järel ootab neid otsetee igavesse ellu." Suveräänsete Vägede kirikutes soovitatakse inimestel üle kogu Khorvaire'i jääda rahulikuks, mitte paanikasse sattuda ja vanaviisi edasi elada.

Aundairi talumees Yrjo Poldur kratsis Sharn Inquisitori reporteri küsimuse peale kukalt ja sülitas maha. "Pime Kuusik neid kõiki võtku, ajavad päid segi! Tahaks ühegi sirge vastuse kuulda," arvas farmer kõigi eelapokalüptiliste ja metafüüsiliste spekulatsioonide kohta.

Kojad süüdistavad Thrane'i seaduserikkumises

Thrane'i väärikas eas valitsejanna Jaela eilne dekreet kuulutas kolme tähtsa suure koja -- Medani, Phiarlani ja Thuranni -- tegevuse Thrane'i territooriumil vastuolus olevaks riikliku julgeolekuga. Võetavad meetmed hõlmasid järelevalve teostamist kojahoonetes paiknevate isikute üle, "pistelist" korrespondentsi kontrolli ja kokku 46 muud punkti. Mitmed kodade väiksemad ja suuremad esindused on juba uute punktide põhjal suletud.

Thrane'i kuninganna nõunik Thaynden, kes pärast viimast mõrvakatset avalikkuse eest tükk aega varjus oli püsinud, pidas seadusemuudatuse teemal kõne, mis lõppes sõnadega: "...ja ma olen kindel, et pärast uut korda ei ole sellistel šlikerdajatel ning spioonidel siin enam endised
päevad!"

Asjatundjad peavad kodade jaoks kõige valusamaks nende Thrane'i maksujurisdiktsioonile allutamist ning sellest tulenevat audiitorkontrolli kohustuse tekitamist. "See võib kodade kasumit oluliselt kahandada ja sundida neid operatsioone Thrane'is täielikult lõpetama," ütles üks juhtivaid rahanduskonsultante Sharn Inquisitorile. See aga võivat ühtlasi tuua kaasa valusaid tagasilööke Thrane'ile endale, kuigi viimane on kuulutanud, et on saavutanud
täieliku sõltuvuse eelmainitud kodadest.

Puudutatud kojad on vahetult enne ajalehe ilmumist avaldanud pressiteate, milles leiavad, et kodade tegevuse üle jurisdiktsiooni kehtestamine on vastuolus kehtiva rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Throneholdi lepinguga, ning ohustab ühtlasi rahu ja julgeolekut kontinendil tervikuna, ähvardades hävitada väljakujunenud jõudude tasakaalu.

Kohalik arveteõiendamine pärapõrgus: Marketplace'i mõrvaöö

Kas mäletate seda väikest kena linnakest Aundairi, Thrane'i ja Brelandi ristumispaigas, kus
kohtusid kolme maa kaupmehed ning ostjad? Nüüdseks on endisest Marketplace'ist jäänud alles vaid mälestus. Kolme riigi poliitilisi suhteid kajastab ka asjaolu, et kokkukuivanud turul on valdavalt müügil sõjariistad.

21. septembri hommik oli aga liig isegi selle sõjaka paiga asukatele: Ühe ööga oli mürgitatud 20 kohaliku spordiringi "Tantsiv rusikas" liiget. Samal ööl tungiti linnakest majandava turuülema, härra Prati, kindlustatud majja ning tapeti mees ning tema valvurid jõhkral moel une pealt. Tõenäoliset sissetungijate kahtlaseid hääli kuuldes saabusid maja juurde kaheksa Thrane'i korravalvurit, kes võitluse käigus samuti tapeti. Maja lähedalt leiti julmalt mahalastuna ka
Marketplace'i linna ainuke sadulsepp. Kohalikud võimud on algatanud uurimise. Asjaolu, et härra Prati oli "Tantsiva rusika" peasponsor, võib uurijate sõnul olla "vaid juhuslik kokkulangevus".

Poliitikarubriik: Uus ilmasõda kogub hoogu

Kas sellist Eberroni me tahtsimegi? Pikka aega on arvatud, et Throneholdi rahuleping ning kodade suveräänsus aitab ära hoida teist suurt ilmasõda, kuid tundub, et sellest ei piisanud. Oleme ajalehe toimetuses kokku pannud sõjalispoliitilise maailmakaardi ning kuulduste ja kuulujuttude põhjal ära märkinud ka suuremad rünnakud ning vägede liikumised. Olukord on tõsine. Meie toimetus kutsub kõiki võime üles alustama rahuläbirääkimisi!

Blade'i väike must märkmik, sessioonid IIX - XIV

2007-11-12T12:26:00.000+02:00

Viimasest musta märkmiku sissekandest alates on meie vaprate seiklejate käe läbi surma leidnud järgmised olendid:

EBASURNUD

Zombid: 4
Luukered: 5
Guulid: 4

FAUNA&FLOORA

Röövelööbik: 1 (Eriti ebameeldiv senitundmatu puudelturniv elukas.)
Hiigelsajajalgne: 1
Kombitsatega sootaimed: 2 (täielik porno)
Soovaglad: 14
Hiigelvagel: 1

VÄIDETAVALT MÕTLEVAD HUMANOIDID

Õhtusel jalutuskäigul olev sadulsepp: 1 (valel ajal vales kohas)
"Troll" (rusikaringi võitleja, kelles tsipake ogreverd): 1 (võidetud veretult)
Ninja (rusikaringi võitleja): 1 (võidetud veretult)
Löömamehed (rusikaringi võitlejad): 2 (võidetud veretult)
Turuülema pätid: 20 (Mürk, muahahahaha! -Blacklight. Mina enam kunagi Blacklighti tehtud kapsasuppi süüa ei julge... -Blade.)
Turuülema valvurid: 6
Turuülem: 1 (kurjus saab oma palga!)
Thrane'i Vahisõdurid: 8
Goblinid: 8
Hobgoblin: 1

Sessioon XIV - The Goblin Night Attack

2007-10-29T09:37:00.000+02:00

As the night of 27th of September rolled in, Blade and Blacklight retired to have some well-deserved tea and cookies on the expense of their "landlady". For the last two days they had been rebuilding the hut, after Blacklight brought down one of the walls during a strenuous yoga-exercise (don't ask). The clay hut had been rather small, but the two fighters-turned-carpenters decided to build the new hut of wooden poles and add some space while they were at it. Such a course of events made Minna the landlady very happy and she showed her appreciation as best she could - tea and cookies it was. After this the fighters turned in for the night.

Somewhere a dog barked and a few drunken inn patrons made their way homewards, as the moon slipped behind the ill-boding dark clouds, leaving the poor quarter of Marketplace wrapped in total darkness. Almost soundlessly, a number of dark figures surged forward unseen on narrow pathways between the shabby huts made of clay and wood, whose residents had no idea of the evil that was passing under their very doors and windows. The dark figures inflitrated the poor quarter from all directions simultaneously, and converged on the hut in which they knew their prey would lie in sleep.

Someone struck a light and lit a torch, and many followed his actions. The light revealed the ugly, monstrous faces of humanoids that could be no other than goblins, led by a large hobgoblin. Their goblin weapons, tainted with rust, mud and dried blood, gave off a faint glint in the torchlight, and their scarred faces and worn-out leather armors indicated them to be no strangers to making use of these tools of death.

The large hobgoblin barked a short order in a deep, beastly voice, and torches flew on the hut, igniting its wooden walls and its straw roof. The goblins assumed their positions around the hut, ready to run through anyone attempting to escape the fiery bite of the flames that now enveloped the hut. Inside, something stirred and made a noise. In a matter of seconds, someone rose in the hut. The goblin with a crossbow had waited for this very moment in short distance of the window, he took aim and sent a bolt on its way. A silent meow of pain came from the inside, as it hit the side of a glowing Llama. Then a human rose, and the goblin took aim once more - the bolt hit true and with a resounding thwack! pierced the human's neck, who let out a horrible roar. The goblin smacked his lips gleefully in appreciation of a good shot, waiting for the target, whom he now knew to be Blacklight, to fall flat on the floor, spurting fountains of blood in all directions. To his immeasurable surprise the ranger ducked from view, still standing strong. A moment later, the goblins heard a muffled shout from inside and then the burning roof collapsed on the inhabitants, an old woman screamt her death scream and then...

...the ranger came through the front door like a ton of bricks, shattering the door into splinters and showering the spot where the hobgoblin stood with sharp bits of burning wood like shrapnel. The hobgoblin had managed to cover himself with a shield and attacked in return, but missed. Once outside, Blacklight's heart gave a jump - the hut was surrounded by enemies.

LaLa the lama spat and bit his way through the ranks of goblins and reached relative safety.

The goblins watching the other side of the hut were in for a similar surprise - Blade made his way through the dug-in pole-wall there, creating a hole large enough for him to get through. However, his attempts were blocked by two well-equipped goblins, one bashing his shortsword against his shield and the other furiously swinging a sword and an axe. As their attacks bounced off his armor, Blade tried to grapple the goblin who swung two weapons, but alas! unsuccessfully. The goblin was not fortunate either - when trying to block Blade's advance, he had struck him with the axe, but his hand trembled in the sight of the mighty warrior and the heavy blow landed into the wall, burying the axe deep into the wood. This was not going well. The goblins tried to stab Blade once more, and this time one was successful, making a shallow cut on Blade's body. This seemed to enrage the fighter to no small degree, and he bull rushed the now axe-less goblin right before him. The small creature had no chance, as the full power of Blade's mighty muscles was brought into play - the fighter charged through the wall and bits of burning wood went flying around him as he came straight through the opening like a cannon ball on fire and hit the goblin dead on. The goblin was swept from his feet like a feather and the two landed an incredible 25 feet away from the hut.

In the meantime, Blacklight was teaching his opponents about the sly ways of a spiked chain. In less than 20 seconds he had tripped and killed the hobgoblin chief and a goblin wielding a shortspear, in front of him another goblin with a shortspear laid, prone and badly hurt. The crossbowman tried to send bolt after bolt into the ranger at point blank range, but to no avail - the first bolt, fired in haste, had hit the hobgoblin critically in the biceps and spun him around, making him an easy prey for Blacklight. The rest of the bolts either bounced off the ranger's armor or just scratched his body, making minor wounds. The goblin ran away terrified as Blacklight tripped the last of the melee fighters in a spectacular manner, flipping the poor guy over backwards so hard that the goblin's head hit a rock when landing, making an ugly crunching sound, and followed up with a punishing whip of the chain.

On the other side of the hut, Blade finished up the two combatants and scared away an archer who was set on hitting him with an arrow, until he saw that no-one else was left standing and thought it better to show Blade his heels.

The three goblins still alive out of 9 attackers made an attempt to escape, but Blacklight stopped the crossbow-bearing goblin dead in his tracks with a well-placed shot, and the goblin collapsed with an arrow through his back. Blade did not bother to give chase to the archer, and one of the spear-wielders also got away. This left the axeman that Blacklight had tripped. As the swirling spiked chain made standing up dangerous, the axeman pulled a throwing knife from a bracelet and hurled it towards the elf, betting his life on this one throw. The knife missed. The ranger towered in front of him like Death become flesh... and the goblin, shockrealizing the folly of his very possibly last action, instantly begged for mercy. Blade and Blacklight relented, sensing an opportunity to gather some information about their attackers.

Blacklight managed to look incredibly menacing, wearing a spiked chain still dripping of goblin blood, a crossbow bolt through his neck, and a ruthless grin that implied life without testicles, should the goblin not spill his beans in a suitably forthcoming manner.

The goblin talked. He told the adventurers how he and his fellows were hired in the town of Skullreave by an unknown goblin for a considerable sum of money to track down the adventurers, how they had followed the adventuring party's tracks since the village where Sikomor had stayed, through Vanguard keep and the wasteland, stopping to go around the swamp that the travellers had so foolheartily crossed. He also spoke of strange Thraneians with golden eyes, mystical humanoids bent on the destruction of Breland and Aundair. When Blade and Blacklight moved away to ponder upon the fates of the axeman, the latter cut the ropes binding him by an incredible stroke of luck and fled. LaLa bit the face of the fleeing goblin and the adventurers also considered sending him a couple of arrows for companionship, but then thought better of themselves and let him escape alive.

The night was young, and the bodies of the fallen were already being looted by the old people who had suddenly appeared from little huts surrounding the scene. Little old ladies were trying on goblin armor and men were proudly swinging the small goblin weapons. All the people felt that they had won a great battle here.

Keepers of Eberron accompanied by their glowing Llama then found an old broken hut and converted it to an improvised tent. There was still time to sleep.

Session XII/XIII: the village of Marketplace

2007-10-22T13:22:00.003+03:00

The trip had been long and arduous, but eventually it came to a close, as the party found itself at the walls of a small settlement. A short negotiation with the gate guards produced not only safe entrance, but a potential buyer for the bag of naughty books that the adventurers couldn't wait to get rid of.

But the village of Marketplace hardly justified the expectations of the party, which had been on the road for the last several weeks. It was no more than a handful of huts clustered at the sides of some market stalls, with the only distinguishing feature being a Lightning Rail station. It was this that gave the adventurers a good idea. After all this time, the pleasure of each other's company was wearing thin, and it seemed a good idea to split up, and collect information on what happened to the Keepers of Eberron. Having found themselves in the middle of a war between Aundair and Thrane, with the rest of Khorvaire nations choosing sides, the remaining Keepers would surely be glad to see their surviving mates.

So, having talked to the local big wig and sold off the accumulated loot, they split up the profits and went their separate ways. Maryo and Sikomor headed to Aundair, the former to check on his bakery and find out if the Keepers could enlist the help of the mercenary company run by one of their high-ranking members; Sikomor wanted to meet her grandfather and grandmother, heroes of old . Lachlan chose to head south, to Zilargo, and gather information about the goblins. Borlander couldn't make up his mind, so he ended up going along with Maryo and Sikomor.

This left the team's two fighters. Blacklight was eager to complete his mission and deliver LaLa to the customer, and so he wanted to go to Breland; Blade chose to join him, at least for the time being. Unfortunately, the raging war had limited the freedom of passage. While the House of Orien remained neutral, providing its services to all, civilian passengers travelling from the borderlands were forbidden to bring weapons on the train. A bit of brainstorming, and the fighters came up with the idea of hiring themselves out as guards for a freight shipment. This would hopefully give them an excuse to carry arms, and maybe even a bit of extra gold.

For now, with purses flush, Blade and Blacklight went shopping. Over the last few weeks, Blacklight had sorely missed having a ranged weapon, and was now committed to getting the best bow Marketplace could offer. After a bit of rummaging through the assorted wares, they found a weapon truly fit for a Wood Elf, a marvelous composite bow. Blade's jealousy almost got the better of him, but he regained enough control to buy a slightly lesser one - though still quite impressive. The fighters also augmented their armour, and resupplied their rations. Still, something was on their mind.

With the loss of Sikomor, the significantly reduced adventuring party had no healing facilities with them - and no time to train in the medicinal arts. The word on the street spoke of someone who could help them, the town witch, who kept a modest store of magical baubles.

The witch had just the item to offer them: a large pot of powerful healing salve, something that would surely last them a while. But she was not willing to part with it for a coin and a thank you. The witch had an agenda of her own, something that a couple of strong men proficient in combat could certainly help with.

As it turned out, the local merchants had become somewhat disillusioned with the market chief. Blade and Blacklight cared little for motivation; there was a man in town who needed killin', and they had a day or two to spare. The witch suggested that before they went after the head, they could make an effort to thin the ranks of his goons somewhat. Even with a mass of Thranean soldiers passing through the town on their way to the front line, the chief's gang was a formidable force. When the witch offered the adventurers a way to knock some heads, and maybe make some serious money in the process, they could hardly refuse.

Marketplace was a dreary little frontier settlement, and its entertainment was skewed to the simplistic side. The biggest game in town was the Knuckle Ring, a tournament of roughnecks with a betting pool attached. After checking out the action in the scope of an afternoon, Blade and Blacklight were ready to get down to business, with the help of a few of the witch's special potions. Passing through the first few rounds with ease, they found that only the last two opposing teams were any sort of match for them at all.

To the roaring approval of the crowd, they first dispatched an old man and a local musclebound type with relative ease. Tensions were running high, and the last battle was to the death. Faced with a lightfooted ninja and a robust troll, the adventurers had to use all their skill. The startled crowd barely believed their eyes, knowing that the implausible techniques displayed by the opponents would be the subject of heated debate in Marketplace's inns for months to come. Finally Blade and Blacklight prevailed, and with the top fighters in the chief's gang eliminated, they were ready to collect their winnings and proceed with the next phase.

Most of the goons were holed up in their barracks, waiting for dinner. With a choice poison from the witch's stock in his grasp, Blacklight applied his ranger instincts to quietly crawl through the kitchen window. After making sure that the broth still looks and smells edible (and in fact far improving those qualities from the original state), the Wood Elf was about to leave, when an unfortunate trip alerted the men to his presense. Blacklight was forced to act his way out of trouble, pretending to be a poor beggar who was just trying to steal a bit of bread and soup to feed his family. The goons of a rank hole such as Marketplace were apparently far too stupid to wonder why the beggar was an elf with battle armor poorly concealed by a worn, but still good traveller's outfit.

Having despatched the goons, it was time for Blade and Blacklight to take care of the market chief. The two combat masters attacked the two-storey stone house with a flurry of carnage, working their way through half a dozen armed men before finally finding the chief, now protected by a single crossbowman, in his nightgown. Blade was feeling particularly humanitarian that night, refusing to kill a sleeping drunkard in one of the rooms; however, this did not preclude him from eliminating the rest of the opponents. Chasing the market chief down a crawlspace and into the first-floor storage room, they found not only a dead man, but also a slew of goods of various value. The chief's exotic ringmail, additional protection wearable under regular armor, and a bundle of precious cloth were the only things the adventurers chose to take. But their day was not yet over: on their way out the door, they were greeted by half a dozen Thranean soldiers.

The fight with the soldiers was difficult, with Blacklight even forced to dig into his cache of health food (the acorns from the Tree of Life), but by using a doorway as a choke point and Blacklight's spiked chain as an excellent tripping tool, they were able to defeat the foes. Their last murder of the day happened when they were leaving the building. As they heard a witness scuttle away from the door, it was an excellent opportunity for Blacklight to test out his new toy. The composite bow fired true, and Blade made another mark in his little black book as the adventurers headed back to the witch's place for their just reward and some much-needed healing.

A day's rest and some cooperation from the locals the tiny party had to pay their own bribes to get on the Lightning Rail as a merchant's guards, and the train would not take them all the way to Sharn, but it was good enough.
A human spear-merchant called Regerik would take them to a goblin-controlled railroad crossing between Hatheril and Dragons Crown, from where the party would have to venture on by themselves. The Regerik's own teams consisted of 8 short, scrawny and dirty warforged, who didn't look built for war.

Despite getting a nice chuckle out of the hastily printed poster graphically depicting the carnage of the previous night to illiterate townsfolk, the fighters felt that Marketplace had nothing more to offer them. Unfortunately the next train would leave no earlier than 10 days later and the party had no other choice than to seek lodging. Since they had to lie low for the next days,
it made sense to find as inconspicuous a place as possible, and indeed, soon they found a small
clay hut whose owner, a friendly-looking old hag called Minna, was gladly willing to lodge them for ten days, at the cost of 1GP per day. The fighters and their llama settled in for what would be a long and hopefully boring wait.

It was the morning of September 22nd.

Maryo, Sikomor and Bolander head North and Lachlan South. Blade & Blacklight remain in the town to catch a lightning rail that would eventually allow them to reach the city of Sharn in far South-West (not on this map).

Session XI: Swamp Surprise

2007-09-19T16:28:00.001+03:00

The struggle against the tree beast left our adventurers weary of battle, and as they set off to town of Marketplace, they were determined to make it with as little trouble along the way as possible. Mild success with foraging was quickly spoiled by regular downpours.

On the seventh day, the rangers spotted a light in the distance. Caution gave way to the boredom of seven days' crawl across the flatlands of Aundair, and the party decided to investigate. The light was found to come from a lantern hung on a post next to a tiny hut. The only distinguishing feature was a sign, and as the men squinted through the rain, they could just make out the Common: "Signs made to order!"

As the adventurers turned around, conceding a lack of value to be found in the hut, the door opened and an elderly human came out. Clever Maryo was chosen to speak for the party; the old man inquired about their destination, and offered his services in the location of a large village - one said to be usefully closer than Marketplace. Before the man could name his price, Blade whispered that they might as well give him one of the picture books. The others agreed: the necromancer's pornography, while ostensibly valuable, was nothing they would shed tears about.

The book caught the old man's eye, and he promptly brought out a sign pointing to the village. Yet after estimating the travel time, it seemed that there was hardly any difference - so they decided to proceed to the bigger town anyway.

A mere day's travel away from Marketplace, the stony ground turned to swamp. With daylight fading, the adventurers set up camp just short of the water's edge. Two weeks over rough ground, with frequent rain, left them without rations, so Lachlan gladly offered to sacrifice his mule. The fried meat would last the entire party a few days - but it would also surely attract animals! As they lay down for the night, the first watch was taken up by Lachlan and Blacklight's charge - LaLa, the magebred llama, chosen for her dark vision.

Before night crept in, the a few of the heroes were awakened by stifled screams. A pair of tentacled beasts had crept up and attacked the guards. Borlander and Blade concentrated on rescuing Lachlan, for once they saw that Blacklight was awakened by his llama's cries, they knew the other beast was doomed: the wood elf would not be satisfied with anything less than utter carnage.

The battle was short enough that Maryo and Sikomor never even woke up. Having done away with the swamp monsters, the fighters settled back in for the night. Borlander took the next watch, though Blacklight's rage made sleep difficult for him.

The next morning, preparing to cross the swamp in hope that Marketplace was still somewhere on the other side, the men joined Sikomor in a druid song that, they knew from past experience, would invigorate them for an entire day. But as they moved through the fetid pools, their speed was impeded far too much, and they knew they would have to camp another night.

Lachlan offered to take first watch, until it was pointed out to him that whenever the party's weakest melee fighter takes first watch, bad things tend to happen. Even in a fairly dry spot, camping in the middle of a poison swamp is not a good idea. This was made obvious as the ground shook in the night, a sign of the appearance of swamp slugs. This time it was Borlander and Blacklight that had trouble waking. Borlander's veins had not enough elf blood in them, and he had trouble keeping his bow in his hands; Blacklight fared better, but was sickened by the noxious fumes and of far less use in a fight than usual. The first wave of slugs was driven back, though Blade's sword, Maryo's rapier, Sikomor's bow and Lachlan's Sleep spells alone were not enough - even LaLa had to join in.

As dawn approached, the adventurers felt the approach of something far more sinister: a monster slug was around. This time the swamp was the undoing of Blade, who failed to wake up even in the commotion of the battle. Blacklight had only slightly better luck, as he was sucked down into the mud; slinging his spiked chain against a tree branch and strainging to pull himself out, he felt the slug squeeze his body tight, and smaller slugs bite against his armor.

This was exactly the time for one of Lachlan's bright ideas, and the wizard was eager to try out a new spell. Directing his efforts at the sleeping Blade, Lachlan sent him into a fit of Hideous Laughter - something that nobody could sleep through. Once woken and functional, Blade grabbed Blacklight by the scruff of the neck, and helped pull him out just as the slug was preparing to crush the wood elf.

Fortunately the beast was in its last throes, and a good shot from Lachlan's crossbow finished it. The adventurers retreated to the tree, and spent a few minutes fighting off the little slugs.

The rest of the night was peaceful, and the wounded heroes sought relief in sleep and the lasting effect of Sikomor's song - which they found useful enough to repeat in the morning. The day was September 17th, and with only one day's supplies left, the party set off again, through the swamp, towards where they hoped Marketplace was still standing...

Session X: The Tree Bandit

2007-09-17T14:26:00.001+03:00

As the adventurers cleaned the dirt off their clothes and rested among the ruins of Vanguard Keep, they all agreed it was time to move on. Their destination was a matter of contention: Sikomor needed help with his potion to drive back the poisonous swamps that were engulfing Khorvaire (the continent under them), while Blacklight was eager to finish his mission and deliver the magebred llama to Sharn. Maryo wanted to check up on his bakery. And then there was the matter of the fake vorpal sword...

Still, none of the suggested destinations were practical on foot. The adventurers would have to engage the services of House Orien. Fortunately, the closest Lightning Rail hub lay in the town that was simply named "Marketplace"; even in times of impending civil war and little-understood threats to the fate of Eberron, that was a good city to visit if you had bags of freshly looted artifacts.

With little food to go around, the party set off at half pace, with the nature experts scouting surroundings for game. Alas, foraging is not simple in the open plains of Aundair. On the third day, the caravan saw a remarkable tree towering in the middle of the rocky steppe; it took Sikomor no time to identify it as a magical oak, whose acorns are famous throughout the known world for their healing properties. The adventurers hardly expected trouble as Blade began to climb.

With the party's muscle barely ten feet above ground, the men on the ground noticed movement among the branches - not quickly enough to warn Blade, as a flying knife sliced the air, just missing the fighter. Next to this, there was magic in the air and Blade felt that he was unable to move!
As if this was not enough, the tree started sprouting flowers, which quickly turned into giant pears with jaws!
A hideous, hairy monster with knives jumped on the paralyzed fighter, and bit him hard, sending him down to the ground in an ugly crash. A hail of evil fruit followed, biting poor Blade in the face. With Blade unable to move, Blacklight swung his spiked chain, hitting the tree - with no result. As Maryo and Sikomor scurried to safety, the creature peeked out of the tree, revealing its horrifying self and sending another evil pear in Blade's direction. Fortunately, the delectable projectile missed the human and instead hit Lachlan's mule. Far from being enraged or concerned for the animal's wellbeing, the wizard was heard muttering something about beef jerky and getting it over with already...

As wave after wave of arrow and bolt went flying into the tree, it was left up to Blacklight, his dear spiked chain useless in this battle, to evacuate the body of Blade from beneath the menacing tree. Alas, the noble wood elf succumbed to a spell placed on him by the evil creature, and was relegated to stomping around, talking to himself, and aking an occasional swing at the now-conscious Blade, whom he failed to recognize as a friend.

The pitched battle raged on, with heals and ammunition expelled at an alarming rate. Before long - and before Blacklight could grab a javelin and attempt vengeance - the beast was finally overcome. Blade turned once again to the branches, swatting off the toothed pears, chasing the carcass of the unsightly creature and finally finding its nesting place. The tree was full of arrows and the creature's blood. The loot and acorns gathered, and the animal found to be inedible, the adventurers gathered up their belongings and set off once again in 3rd September, twelve days away from Marketplace, driven by visions of soft beds, cold beer, and glittering coin.

Sessioon IX

2007-08-30T19:42:00.002+03:00

Seltsilised naasevad maapinnale, et end ravitseda. Väljas paistab päike ja on keskpäev. Lachlan ning Borlander lähevad toitu otsima ning leiavad hobustele rohtu ja terve pinutäie söödavaid samblikke, millest piisaks reisiseltskonnale päevaks. Tühja kõhu eest hoolt kantud, proovitakse enne õhtut veel üksteise haavu siduda, kuid väsinud käed head sidet ei seo. Otsustatakse magama minna.

Hommikul teeb Sikomor kavala näo pähe ja kutsub kõik laulma. Peale tunniajast harjutamist (druiidikeel ei veere just kõige libedamalt üle huulte) kukuvad kõik valju häälega joiguma. Sikomor on tulemusega rahul ning kõik lauljad tunnevad, kuidas nende haavad tavalisest kiiremini paranema hakkavad. Iga tunni möödudes tunnete end veidi paremini, seletab Sikomor naeratades, ja laulu mõju kestab 12 tundi. See teeb kõigil meele heaks ning tehakse plaan mõningatest haavadest hoolimata taas käike uurima minna.

Selgub, et maa all on terve pikk käigustik. Peatselt kuuldakse labidamatse, nagu keegi kaevaks eespool kohmakalt. Blade kahtlustab kaootilise kaevamisrütmi järgi ebasurnuid, teised on kõhklevamad. Mary hiilib õlilampi kõrgel hoides ees ning peatselt ilmuvadki pimedusest nähtavale 3 zombit.

Kolmest ebasurnust vaid üks märkab selja tagant lähenevaid seiklejaid. Küll aga jäävad ebasurnud kahe silma vahele Borlanderile, kes nokib nina ega pane midagi tatikollist suuremat tähele. Blade ründab uljalt, mõõk ees. Paraku löök ebaõnnestub, ning mõõk mattub pidemeni zombi kõhtu, kust seda niisama lihtsalt välja ei saa. Blade'ile tuleb kitsukeses käigus appi Borlander, Maryo näitab võitlejatele valgust ja teised hoiavad tahapoole. Borlander teeb enda ees seisva zombi vastu tabava löögi, kuid too isegi ei vaaru. Ent Blade'i lahinguõnn pöördub - ta tõmbab mõõga välja nii hästi, et lõikab zombi küljest lausa tüki ära. Zombi küll lööb teda riivamisi, ent siis on Blade'il oma hirmsuur tera kindlalt käes ning juba esimesest löögist variseb kõhuhaavaga zombi kokku. Blade keereb löögi õhus ringi, nii et see tabab veel teistki zombit, kes samuti pooleks lööduna käigu põrandale variseb, kuid jalgade kaotusest hoolimata ebaõnnestunult Blade'i jalgu pureda proovib. Kolmas zombi siseneb samuti madinasse, kuid virutab labidaga nii ebaõnnestunult, et tabab hoopis poolekslöödu jalgu. Borlanderi mõõk ei leia samuti zombiliha, kuid Blade on just hoo sisse saanud - hirmsa hoobiga purustab ta maasroomava zombi pea, nii et ajumäda pritsib laias kaares. Löögikaar ei leia aega peatudagi - see tabab viimase zombi keha, kes tõstab kaitseks labida. Blade'i mõõk läbistab tohutu hooga nii labida kui zombi.

Käik osutub tupikuks ning seiklejad pöörduvad harunemiskohta, et teist käiku uurida. Peatselt seisab nende ees võimas metallnaastudega panustatud uks. Maryo saadetakse ust proovima, ning kõrva vastu ust pannes kuuleb ta teiselt poolt haldjalaulu. Keegi näikse teiselpool ust kõiksugu pidusöökidest laulvat. Koos avatakse uks ning seltsiliste silmad kummuvad hämmastusest - suurevõitu, soolatud laipadest täidetud riiulitega ääristatud toa keskel on kaks raudpuuri, ühes neist laulab heast-ja-paremast suurim metshaldjas, keda seltsiliste silmad kunagi tunnistanud on. Teises lösutab kõigi hämmastuseks pimedas helendav laama!

Haldjas näeb ilmselgelt näljast nõrkenud välja, mööda ta lõuga jookseb maitsvatest söökidest laulmisel tekkinud ilanire. Lachlanil hakkab kannatavast kaashaldjalisest hale ning ta viskab puurielanikule paraja peotäie söödavat sammalt, lisades sõbralikult irvitades:"Näe, näri muru!". Maryo tunnustab muru närivat tegelinskit lähemalt ning tunneb ära Eberroni kandjate lihtliikme Blacklighti. Selgub et õnnetu seikleja on juba viis päeva puuris istunud, peale seda kui ta kinni nabiti. Küsimuse peale, et kuidas ta siia sattus, vastab puuriskükitaja, et ta on missioonil - peab toimetama sellesinase maagide poolt aretatud helendava laama Brelandi kuningakotta. Maryo päästab nii haldja kui laama puuridest. Samast ruumist leitakse ka Blacklight seiklejavarustus, ent kaotsi on läinud tema relv, pikk ogaline kett.

Ruumist viib välja kaks veel uurimata ust. Seiklejad proovivad esimest, mis
avaneb probleemideta. Sees on näha tuttavlike soolatud laipu ning veel üht raudpuuri toa keskel. Puurisolija näib olevat tükk aega tagasi nälga surnud. Surnute vastu ettevaatlikult meelestatud Blade liigub puuri juurde ja tonksab laipa lapiti mõõgaga pähe. Midagi ei juhtu. Blade tonksab kõvemini. Kolju annab järele ning pea vajub lömmi. Kui juba, siis juba, mõtleb Blade ning virutab mõõgaga hoobi, et laiba pead maha raiuda. Lachlani keelava karjatuse peale suudab Blade mõõga enne peatada, kui pea maha raiutud saab. Küsivalt vaatab ta Lachlani poole. Lachlan seletab: surnute rüvetamine võib nad ebaelule äratada!

Seda kuuldes Blade võdistab end ning asub otsustaval näoilmel lisaks puurisolijale ka teisi toaslebavaid laipu dekapiteerima. Lachlan laksab endale ärritatud näol vastu laupa: see et neil pead pole, ei tähenda, et nad ebasurnuteks ei võiks muutuda! Blade mõtleb veidi Lachlani sõnade üle järele ning jõuab lõpuks selgusele. Loomulikult! Pool tööd veel tegemata - peab raisad pooleks ka raiuma!

Lachlan jälgib resigneerunud ilmel, kuidas Blade'i tera hoolikalt ebasurnud nende jalgadest lahutab - ega saa põrgulistel lasta meile omil jalgel järele jalutada, seletab Blade õhinal suure lihunikutöö kõrvalt. Kui seltskond edasi liigub, jääb neist maha hunnik hoolikalt tükeldatud ning soolatud laipu. Nagu voblafilee, mõtleb Blacklight näljaselt.

Järjekordset käiku uurides komistatakse taas ebasurnu otsa - sedakorda on tegu kirkaga varustatud luukerega. Lachlanilt laenatud sau käes, asub Blacklight luukerele näitama, kuidas Luukas õlut teeb, rabades ebasurnut löögiga, mis paneb viimasel kondid ragisema. Luukerel aga on ses suhtes omad plaanid. Kirka tabab Blacklighti nii, et tal silmist sädemeid lööb. Blacklight aga paneb vapralt peapööritusele vastu ning langetab saua teist korda veelgi tugevama hoobiga. Luukere põrmustub.

Blacklight headest võitlusoskustest vaimustuses seiklejad proovivad tema haavu ravida, kuid see ei õnnestu kellelgi. Peale mitut ebaõnnestunud katset hakkab Blacklight juba halvasti prepareeritud muumiat meenutama. Sikomor ohkab ning vallandab kergeid haavu raviva loitsu. Liigutakse edasi.

Sedakorda leitakse 2 luukeret, kes näivad valvavat maa-alust sissepääsu käigustikku. Igal juhul on nende seljad seiklejate poole, mida viimased agaralt ära kasutavad. Blacklight ja Blade tormavad neile kõrvu peale, ning lugu jääb lühikeseks - mõlemad ebasurnud pilbastuvad ründajate esimeset löögist. Lachlan järeldab, et seda käiku pole mõtet edasi uurida ning aeg on leida uus haru.

Uus haru toob kaasa uued üllatused. Esiteks leiab Maryo luugilõksu, mis tal õnnestub kinni kiiluda, nii et seiklejad muretult üle pääsevad. Maryo jätkab lõksude otsimist, kui märkab äkitsi, et käik eespool otsekui laieneks. Ettevaatlikult läheneb ta süvikule käiguseinas, mis näib olevat prügi täis. Seltsiliste õhutusel asub ta prügi läbi tuhlama, lootes midagi huvitavat leida. Ja midagi huvitavat ta tõepoolest leiab - äkitsi vaatab ta otse silmadesse hiiglaslikule, poni mõõtu ämblikule! Ehmatusega ei oska ta muud teha, kui putuka suunas oma sädelevaim naeratus saata. Hämmastaval kombel näitab ämblik selle peale Maryo suunas ülimat sõbralikkust välja ning jätab kangestunud naeratusega rogue'i hammustamata. Selle asemel sibab ta pikkade karvaste jalgade tümpsudes hoopis Lachlani poole, kes leiab peagi oma privaatpiirkonnast innukad lõugkobijad, mille tagant teda vaatavad kaheksa selgelt kiindunud silma! Tumehaldjas ei kaota külma närvi, kükitab maha ning kõnetab hiiglaslikku putukalist nagu oma lemmikkoera: "Siia, kutsa-kutsa!". Ämblik on ilmselgelt vaimustuses. Teised vaatavad asjade kulgu sulaselges hämmelduses pealt, kuni Lachlan lõpuks neile halastab:"Ämblikusõbrastaja-skepter jäi ju minu kätte!" Prügist sibavad välja ka kaks pisikest ämblikupoega, kellest üks ronib hiiglaslikule ämblikule selga, teine aga hoopis Lachlani säärt mööda üles. Lachlan võtab pisikese ettevaatlikult pihku ning asetab ta ema turjale, olles ilmselgelt otsustanud, et mürgised elukad soojätkamiselundite läheduses on risk, mida ta võtta ei soovi.

Ämblikud hoiavad end Lachlani kõrvale nagu koerad ning koos liigutakse edasi. Taas kostab eestpoolt kopsimist ning taas lööb Blade'i mõõk hingekella ühele kirkaga kaevandanud luukerele. Atraktsioonid aga ei lõppe ning Maryo leiab kõige ebameeldivamal viisil eespool oleva ukse külge kinnitatud pealuukujulise lõksu, mis tulistab käigusliikujate pihta mürgitatud ammunooli. Noolt välja kiskudes peetakse plaani. Maryo meelitab lõksu tulistama, samal ajal kui Blacklight ja Blade kiiresti ukseni jooksevad ning lõksule valu annavad. Mitme hea matsu järel lakkab mehhanism töötamast.

Ukse tagant leitakse tõeline porno- ja snuffikollektsioon. Maalid, vaibad, keraamika, kujud - kõik on täis tapmist, sugutamist ning tapmist JA sugutamist kujutavaid stseene. Siililegi selge, et Vanguardi kantsi surnumanaja on siia oma puhketoa teinud. Blade ei saa oma silmi ühelt eriti eksplitsiitselt seinamaalilt eemale, samas kui Lachlan põlglikult turtsub. Lachlan otsib maagiat, kuid midagi on paigast ära - kogu tuba näib olevat kaetud ühtlase maagilise auraga, mille asukohta on raske kindlaks määrata. Koos otsitakse tuba läbi ning muu väärtusliku kõrval leitakse ka Blacklighti ogaline kett. Koos pannakse hakkama kogu väärismetall, keraamika ning kujukesed, mis toas leiduvad. Need võtab enda kanda Blacklight, kes on tugev kui härg.

Toa keskel laiutab aga suureläbimõõduline sammas, mille küljest Maryo leiab ukse. Aardehimu saab võitud ning otsustakse uks avada. Ruumi seinad on kaetud pealuudega, lisaks paistab ka kuri altar küünaldega ja kirst. Blade avab selle ettevaatlikult ning märkab kirstu põhjas olevaid mängulabidaid, teised seiklejad üle õla piilumas. Ja siis korraga kukub uks seiklejate selja taga kinni ning kümned seinte külge kinnitatud pealuud hüppavad hüsteerilise naeru saatel oma teravaks ihutud hammastega Blade'i, Maryo, Blacklighti ning Borlanderi külge kinni! Pealuud purevad kaaslasi pikalt, enne kui õnnestub ruumi uks avada. Blacklight variseb rohketest haavadest teadvusetuna kokku. Kuid pealuud juba kaotavad hoogu, hüplevad veel natuke ringi, hammustused jäävad harvemateks ning siis lakkavad hoopis. Kaaslased koguvad end, kuid siis selgub jube tõsiasi - tuppa toov käik on kokku varisenud!

Õlilambi, tõrvikute ning küünalde valguses otsitakse kogu ala läbi. Leitakse küll üks loitsitud ning alati värske mürgitort ja liikumatu luukeresõdalane, kuid väljapääs puudub. Blade asub kaevama, kuid peatselt läheb väsinud seltskond magama.

Elusalt matmise hirmuga silmitsi seisvad seiklejad teevad järgmisel päeval kõik, mis nende võimuses, et leida väljapääsu. Kaevatakse tunde nii ühes kui teises suunas, enne kui lõpuks lossihoovis maapinnale jõutakse. Väljas tervitab rändureid 31. Augusti jahe öö.

Sessioon VIII

2007-08-16T21:19:00.000+03:00

Ebasurnutelt kõvasti rappida saanud seltskond pageb Vanguardi kantsist, Lachlan lohistab Blade'i, kes on kõige kriitilisemas olukorras, kuid ka ülejäänud seisavad vaevu jalgadel. Jõutakse hobusteni, peale mõnd üksikut kerge-ravitsemist ja Borlanderi vahelduseks edukaid ravimiskatseid näeb Blade küll parem välja, kuid silmi ei ava. Seltsilised vajuvad haavadest roidunult magama.

Järgmised kaks päeva pühendatakse tervendamisele ja puhkamisele. Tervis tuleb mühinal ning ülejärgmise päeva hommikul on seltsilised jalgel ning hakkamas nagu mehed muiste. Otsustatakse kiiresti, et viimastele ebasurnutele tuleb lõpp peale teha ning ega saa ju sõjasaakigi vedelema jätta. Tehakse vajalikud ettevalmistused, luuakse sõjaplaan ning tõtatakse taas kantsi kallale.

Lossiõuel võtavad seiklejaid vastu maas istuv orkizombi ning eelmisel rünnakul saatanlikult osavalt vastupanu osutanud kõhistav luukere. Kõhistaja on mingi arusaamatu, aga selgelt kuratliku plaani raames müürile üles seadnud kõik viskodad, nii et nende otsad päikese käes kaugele helgivad. Müürile on laotud ka kivid, kilbid, ning muud relvad.

Sikomor lööb ebasurnuvaenuga loitsitud saua abil zombile tohutu obaduse, mis põrmustab niigi Blade'i poolt peatuks löödud ebasurnu täielikult ning kõhistav luukere langeb üllataval kombel juba Maryo esimesest löögist. Viimasest korrast ellujäänud mürgiaämblikud leitakse Revenandi skeptri peal uimaselt ringi liikumas.

Koos tehakse õu sõjasaagist puhtaks. Üks põnevamaid esemeid on loomulikult revenanti äraraiutud käes olnud skepter, mille Lachlan vajaliku loitsu abil kiiresti tuvastab kui Ämblikutaltsutaja (sõbrastab 4HD ämblikke, meelitab neid lähedale ning tekitab kõikide heade vastu kasutatuna ekstra 1d6 jagu vigastusi). Koos loodetakse see Suurturul kõva raha eest maha müüa.

Peale pisukest ringivaatamist leitakse, et keset lossiõue asunud augu põhjast vaatab vastu puit ja metall. Tegu näib olevat rautatud plankudega. Vajalikud abinõud võetakse kasutusele ning varsti asubki Blade suurema kivimüraka abile toetudes planku auku lõhkuma. Töö on väsitav, kuid peale pooltteist tundi on auk piisavalt suur, et sealt läbi pääseks. Heites pilgu allapoole, avastab vapper augulõhkuja alt oma hämmastuseks redeli. Kratsinud veidi hämmeldunult pead, pühib ta plangu äärtest veel veidi liiva eemale ning leiab, et on lõhkunud augu täiesti töötavasse, lukustamata luuki, mis avaneb esimese tõmbe peale imekergelt. Punastades ronib Blade esimesena redelit mööda alla. Nähes, et tegu on käiguga maa alla, otsustavad seiklejad enne alla minekut veel ühe päeva puhata. Ööbitakse kenas majas kindlusevaremete kõrval. Majakesest leitakse ka kausitäis küpsiseid ja veini. Otsustatakse võlusüdame vili Maryole anda, ning teiste vesiste pilkude all pistabki poolhaldjas kergelt kärbunud, kuid meeldivat lõhna levitava vilja pintslisse. Vili maitseb tugevalt vaarika ja piparmündi järele.

28 augusti hommikul rännatakse maa all ning avastatakse väga avar käik või saal paljude kõrvalruumidega. Ükshaaval uuritakse need kõik läbi ning ühest leitakseg suurte tünnide vahelt suur sajajalgne, kellele Blade peale väikest rüselust Lachlani ja Maryo kaasabil lõpu teeb. Maryo avastab ka veinikeldri segipekstud veinipudelitega, mille vahel siiski ka terveid pudeleid näib leiduvat.

Ühest toast tuleb välja vägagi huvitav leid, mis tasub kindlasti tuleviku tarvis kõrva taha panna - keegi on siin ehitanud hiiglaslikku luukere-tapamasinat, mis näib koosnevat pooleldi luudest, pooleldi metallist. Sellise eluka teele jääda ei soovi seiklejatest keegi.

Avastatakse salakäik ning otsustakse edasi liikuda - seiklejate südames põleb lootus, et ehk tuleb mõnest järgnevast ruumist midagi väärtuslikumat välja. Lootus ei õigusta end, koperdatakse hoopis kongi kinni pandud 4 ghuuli otsa. Ghuulide trellitatud ruum asub kõrvalkäigus, mille avaust varjab mullaga sarnanev krobeline riidetükk. Seiklejad alustavad ghuulide vastu rünnakut trellide vahelt - Blade loobib viskeodasid ning Borlander laseb nooli, kuid noormehel on taas kord näpud otsekui võist ning kriitilisel hetkel katkeb veel ka vibunöör. Blade on sunnitud asuma mõõgaga lähivõitlusse, kuid ghuulid kasutavad kohe olukorda ära ning üks neist tõmbab Blade'i vastu trelle, ning hammustab teda halvavalt! Halvatud Blade saab valusalt (kuigi see valu jääb tal tundmata) hammustada ja küünistada, enne kui Maryol õnnestub ta trellidest eemale sikutada. Sikomor laseb oma võluväega vilutatud relval taas langeda ning tabab eriti oskuslikult üht ghuulidest, kes vajub teadvusetult pikali. Kuid just siis lendab eest kongiuks, mida ghuulid seni edutult lahti olid lõhkuda proovinud!

Seiklejate närvid pannakse tuliselt proovile, kui ghuulid kongist kolmekesi välja sööstavad! Sikomor, Maryo ning Borlander võtavad rünnaku vastu. Borlander on vibule nööri peale saanud ning sedakorda soosib teda lahinguõnn, kui ta ühe ründajatest kahe vägeva lasuga põrandale langetab. Sikomor teeb tubli löögi, ning Maryo lõpetab tema töö teise ghuuli kallal, kelle sisikond saadetakse samuti mööda põrandapragusid laiali valguma. Seiklejad tunnevad end kaunis enesekindlatena, nende ees on veel üksainus ghuul, kelle viimane ebaelumärke näitav seltsiline vedeleb teadvusetult kongis.

Kuid lahinguõnn pöördub taas ebasurnute kasuks, kui ka Maryo ghuuli hammustusest halvatuna põrandale langeb! Halvatud Maryo saab küünistada. Olukord tundub tume, ent Sikomori silmad löövad lahinguihas lausa lõkendama - otse ebainimliku väega virutab tema loitsitud relv Maryot järanud ghuuli surnuks - kui teadvusetu ghuul taas silmad avab ning teda mõni sekund hiljem ründab, saab ka tema Sikomorilt surmava löögi!

Blade ning Maryo tõusevad mõne minuti järel jalule. Koos otsitakse ghuulide kong läbi, ent leitakse vaid paar surnukeha, üks neist juba kahtlaselt ghuuli moodi välja nägemas. Varandust kuid ei pennigi eest. Ei jää seiklejatel üle muud, kui oma halba õnne needa ning loota, et ehk pole käigud veel kõiki oma saladusi avaldanud. Lachlan, kes kogu selle aja on võitlust välimisest käigust pealt kuulanud ja aega ajalt ka käiku sisse piilunud, märgib: "Mulle need ebasurnud ei meeldi."

EXP:

KÕIGILE: 150XP
Blade&Lachlan: +30XP (mitme tegelase juhtimise eest)
Blade: +20XP (ideed)
Maryo: +10XP
Blade, Lachlan, Maryo: +40XP (toit)

Blade'i pisike must märkmik - nimekiri loojakarja saadetutest

2007-08-09T23:39:00.000+03:00

Seekord lisandus palju ebasurnuid ja mürgiämblikke.

EBASURNUD

zombid: 13
revenant: 1
luukered: 4
guulid: 4

FAUNA&FLOORA

hundid: 6
hiigelsajajalgne: 1
soovaglad: 10
soolimad: 2
hiigelsoolima: 1
Hüäänid: 5
lihasööja taim: 1
mürgiämblikud: 13
koerad: 2

VÄIDETAVALT MÕTLEVAD HUMANOIDID
talupojad: 4
goblinid: 1

Samal ajal mujal: Nimer Sahmiu lugu

2007-08-04T16:25:00.002+03:00

Nimer Sahmiu.

Ühe Thrane'i kuningriigi väikelinna Sigilstari raamatukoguhoidjana töötav Eberroni salaseltsi liige, kelle huvialaks on mürgid ja nende valmistamine (rogue 1 / expert librarian 1).

Sigistaris oli öö. Magasin oma väikese raamatukogu tillukeses tagatoakes, kui kuulsin valju koputust uksele. Läksin ja nägin, et väiksekasvuline gnoom oli ukse taga saadetisega. Kiri sisaldas kohutavaid uudiseid mu sõbralt Kane'ilt, kes tegutses salaühingu spioonina Flamekeepi linnas.

Selgus, et tapetud oli Thaynden, kuninganna nõuandja, ja et minu suhtes oli välja antud arreteerimisorder, mis võis iga hetk kohale jõuda. Thaynden oli Eberroni hoidja Thrane kuningriigis, mis viimasel ajal väga sõjakaks oli muutunud.

Ma ei võinud endale lubada aja kaotamist ja hakkasin asju pakkima. Kui sain valmis, tekkis mul mõte toiduvarude täiendamisest. Ostsin ühest ööläbi lahti olevast kõrtsist soolaliha ja leivakäkke.

Olles tagasiteel, sattusin pimedal ja kitsal tänaval kokku kahe röövliga (üks neist ilmus minu selja taha). aarasin kohe vibu ja üritasin esimest kahjutuks teha, kuid see ei õnnestunud. Algas meeleheitlik lähivõitlus. Suutsin ühele rapiiri sisse pista, aga siis hakkasin ka juba ise haavu saama. Üritasin, mis üritasin, aga lõpuks kaotasin haavadest teadvuse.

Ärkasin tundmatus ning nipsasjadega kaunistatud toas. Muukisin leitud juuksenõelaga ust, kui kuulsin samme lähenemas. Kähku voodisse tagasi! Selgus, et üks tädi oli mu elu päästnud korraliku linnakodanikuna. Sõin seal valvsa ja kahtlustava pilgu all hommikueine ja siis, arvestades oma seisukorda, ei tahaks just öelda et tormasin, aga lahkusin üpriski kiiresti. Tänaval nägin eelnenud päeva kähmlusest jäänud vereplekke ja vererada järgides leidsin üles ka rentslisse visatud paki soolalihaga, mille olin kõrtsist ostnud. Leidsin ka ühe noole. Pätid olid röövinud kogu mu ülejäänud varustuse.

Koju jõudes otsustasin mõned oma raamatukogu raamatud maha müüa. Eelmisel öösel olin nimelt tasahilju raamatukokku hiilinud ja mõned kallimad raamatud omale nihverdanud. Need märkisin välja laenutatuks kõige kehvematele tagastajatele.

Toimetasin linnas ja olin endale ostnud uue oda, nahkturvise ja isegi saanud ühe paladiini poolt ravitsetud kui äkki märkasin tänaval üht eilsetest pättidest. Läksin tollele järgi ja nägin, et ta suundus kõrtsi, kusjuures tolesse samasse, millest eelmine päev toitu olin ostnud. Otsustasin mõneks hetkeks lähedusse passima jääda ja vaadata, kuhu ta edasi läheb. Selgus aga, et ei läinudki edasi. Kiikasin korraks kõrtsi ja mis ma näen! Ka teine rajakas istus seal; varganäod jõid minult varastatud raha maha. No ei! Nüüd vist pidanuks kutsuma kohaliku kordniku. Natuke riskantne tundus, aga lootsin, et mu arreteerimisorder pole veel kohale jõudnud. Korravalvur oli kohe samas läheduses ja, kui olin talle oma loo rääkinud, osutus väga hakkajaks pätte püüdma. Läksime siis koos kõrtsi ja, kuigi röövlid üritasid lõikama panna, saadi neil natist kinni. Mõned asjad sain neilt kohe tagasi, mõned natuke hiljem. Ainult seljakott oli juba kuhugi kadunud. Ei saanud mina aga oodata selle järgi. Linnaväravate juures tekkis veel viivitus, kus korrumpeerunud linnavaht lootis altkäemaksu, aga seda ei kavatsenud ma maksta. Lõpuks (teist valvurit vist tüütas see jama) tegi ta siiski värava lahti.

Kui olin suure ajuga linnast välja saanud võtsin suuna Tellyni poole. Toiduvarusid jätkus kahjuks vaid loetud päevadeks. Õnneks leidsin teel olles õunu ja marju.

Tee peal kohtasin omapärast reisiseltskonda, mis koosnes kahest talupojast, bardist ja ühest, arvatavasti mitte just kõige seaduskuulekamast tegelasest. Etteruttavalt ütlen kohe, et kahtlused tema suhtes leidsid hiljem ka kinnitust. Nad rääkisid, et Tellyn on rüüstatud ja põletatud, kuid seal lähedal on üks hästi kindlustatud kõrts, millest nad enne Athrandrasse suundumist läbi tahavad minna. Otsustasime teekonda jätkata koos, lükates kordamööda talupoegadel kaasas olevat kaubakäru, milles oli ka kotitäis riisi ning tumedast puust prussid.

Talupoegadel olid nimeks Finnan ja Toban, kahtlasel löömavennal Bolom, bardil Lürdir.

Juba esimesel valvekorraööl tegi löömavennavälimusega tegelane ettepaneku bard maha koksata ja raha ära jagada. Õnneks suutsin selle mõtte maha laita.

Küll aga oleks meid ennast ja eelkõige mind isiklikult mahakoksatud. See leidis aset siis, kui järgmisel päeval jahile läksime. Võib-olla peeti isegi meile jahti, igatahes need kõrgete puude otsas ronivad pärdikud viskasid rusikasuuruste kividega päris täpselt. Kaks muhku, mis sain, olid valusaks kinnituseks. Need võtsid mu peaaegu jalust maha.

Jõudsime mingisuguse kõrtsini. Bard palkas meid kõiki ühe kulla eest enesele saatjateks. Meie seltskonnaga lisandusid ka üks võluri moega, kilpkonni pidav vanamees Daida. Boonusteks oli veel teekonnal vajaminev toit, mingisugused jahukäkid.

Ostsin uue seljakoti, lootes, et ehk oleks nüüd midagi sinna panna ka.

Järgnevad päevad möödusid külmas ja vihmas. Toban külmetus ja haigestus grippi.

Vihm jäi järele, kuivatasime oma jahukäkke päikese käes. Jätkuvalt haige Tobani eest hoolitses Finnan.

Taas käisime metsas jahil. Daida hõikas, et oli avastanud ühe suure seeneringi. Mina Bolomiga avastasime ühe uru. Tegin avause ette lõkke ja puhusin suitsu sisse. Taido pani tähele, et tema lähedalt hakkas maa seest suitsu ajama. Seni, kuni seletasin et peaks nüüd peale passima, hüppas sealt kuskilt üks olevus välja ja pistis punuma. Üritasin kohe järgi panna, aga kaotasin eluka silmist. Mmm.. puu otsas olid veel mingisugused marjad.

Seened maitsesid päris hästi. Kahjuks Toban ei ilmutanud paranemise märke ning pärast järjekordset vihmast ööd oli ta surnud.

Tagasihoidliku matusetseremoonia lõpus ründas meid äkitselt sinist värvi välke pilduv sisalik. Võttis ikka päris kõhedaks kui talumees Finnan esimese särtsu peale kokku vajus.

Daida suutis kaks sõrmkübara suurust tulepallikest lasta enne kui ka tema kokku vajus. Löömamees andis elukale nuiaga ja üsnagi edukalt. Lasin kõrvalt mitu noolt, aga suure ähmiga lasin enamuse mööda.

Lõpuks saime sisaliku maha ikkagi. Maitses hästi.

Jõudsime metsa. Kõht on tühi ja järelikult oli vaja jahile minna. Daida koos oma kilpkonnadega jäi käru valvama. (Finnan oli vist haavatuna kärus) Käisime kolmekesi metsa läbi aga ei leidnud midagi. Nüüd otsustasime teisele poole minna. Võtsin ka eesli kaasa, lootes, et ehk too tajub mõne looma lähedalolu.

Olime mõnda aega kõndinud, kui äkki märkasin puuotsas kössitavat täppidega looma. Loom ründas esimesena. Kalpsas puu otsast alla ja kohe bardile kallale. Taas lasin ähmiga nooled mööda. Raske on sihtida, kui ei taha omadele pihta saada. Madistasime seal natuke, kuid vibu ja malaka kombinatsioon oli jälle võidukas! Selgus et tegemist oli leopardiga. Pärast Lürdiri ülesturgutamist võtsime eluka kaasa ja asusime tagasiteele.

Ekslesime metsas kuni pimedani. Käru näha polnud. Jäime sinnaasamasse laagrisse. Leopardi nahk peaks midagi väärt olema…

Loomakere aga panime lõkke kohale küpsema. Praelõhnade peale ilmus kuskilt ka võlur Daida välja. No on sunnik! Ütles, et nägi eemalt valgust. No palju ta siis puude vahelt ikka näha sai…

Tegime vankrist ja telgist varjualuse. Haavatud jäid puhkama ja nõrga tervisega sellid vahti pidama.

Öö kulges üsna rahulikult kuni Daida valvekorrani. Ta märkas põõsastes kahtlast sädelust ja tõstis häiret. Ärkasin mingi kisa ja pisikeste tulepallide lendamise peale. Togisin siis Lürdiri ja Bolomit ärkvele… ei tahtnud nad kohe kuidagi ärgata lärmi peale. Samal ajal kalpsas Daida välkude eest kõrvale. Juba jälle mingi jube elukas!

Kahmasin lõkkest põleva tuki ja viskasin sellega sisalikku. Põikles kõrvale, aga nüüd siis vähemalt natuke rohkem valgust. Teised said üles just parajal ajal, sest selja tagant hakkas meid häirima veel üks pisem sisalik. Daida kilpkonnad osutusid päris kasulikuks, puhudes suust tuleleeke.

Madin lõppes igatahes sellega, et lõkke kohale lisandus kaks uut praevarrast ja meile mõned uuemad kriimud.

Ülejäänud teekond kulges rahulikult, kuni jõudsime Athrandi linnale lähemale. Eespool paistis üks härjavanker. Otsustasin ette rutata ja uurida, kellega tegemist. Selgus, et need olid relvastatud aga muidu täitsa tavalised talupojad. Ühe jala ning karguga vanamees Thraka vankrist jättis väga sõjaka mulje. Niikaua kui vestlesin meid kividega loopinud valgetest ahvidest ja välgusisalikest jõudsid ka teised lähemale. Mõtlesime koos teekonda jätkata -- et siis ohutum ja nii.

Mõnda aega edasi liikunud, nägime kahtlast tolmupilve lähenemas. Ratsanikud ja otse meie suunas!

Kuna aga olen raamatukogus töötades palju lugenud, siis on mul ka väheke teadmisi taktikast. Organiseerisin kohe vankrist ja kärust tõkke ning kõik valisid omale kohad vankri ja käru taga. Vanemal talupojal oli üks suur ja ohtliku väljanägemisega amb. Löömavend Bolom, kel oli ka ling, jäi kaitsma külge. Teist külge kaitses noorem talupoeg. Sõjakas vanamees jäi vankrisse ja näitas kõigile, kui kiirelt ta suudab oma pisikest ambu välja tõmmata. Võtsin eesli seljast ka oma kaks viskeoda ja panin vankri kõrvale võtmiseks.

Ettevalmistused tasusid end ära! Eemalt kappas meie poole viis ratsameest, erineva relvastusega. Üks neist keerutas õhus suurt ogadega ketti. Enne kui saime uurida või küsida kellega tegemist. Kihutasid ratsanikud juba meie tõkkest mööda, et meid selja tagant rünnata. Suutsin kiirelt reageerida ja lasin kohe nende suunas vibuga. Nägin, kuidas ratsamees sai ühest noolest raske haava ja kuidas verd lendas! Ratsur küll vaarus veidi sadulas, kuid suutis püsima jääda. Teised lasid ka nooli ja viskasid viskeodasid, ratsamehed lasid vastu. Kõrvalolevad karjatused näitasid, et kõik nende nooled ei olnudki nii ebatäpsed. Ammud plõnksusid pahaendeliselt ja nooled lendasid kurjakuulutava vihinaga, aga ükski neist ei läinud ratsameestele pihta. Lasin veel ja minulgi läks mööda.

Küll aga õnnestus mõnede viskeodade ja vibulaskude abil kaks ratsameest maapeale tuua. Bard Lürdir oli mingi kõva laulu lahti lasknud ja tekkis kohe selline kangelaslik tunne. Sihtisin ja lasin kindla käega. Lahing aga aina intensiivistus. Allesjäänud ratsamehed formeerusid ümber ja tegid otserünnaku. Ketikeerutaja loopis kettidega. Maapeale kukkunud tegelased üritasid meie suunas nooli lasta ja roomata, aga nende vastu asusid Daida tuldpuhuvad kilpkonnad. Esimese maapeale kukkunud tegelase kõrvetas kilpkonn ära, oli ikka kole röökimine! Peatselt kärsatati ka teist.

Samal ajal hakkas vihane käsitsivõitlus. Noor talupoeg löödi naksti rivist välja. Appi tõttas Bolom, ka vanem talupoeg valmistus aitama. Vastas oli üks väga kuri ja suure mõõgaga sõdalane. Ratsu seljast oli ta alla tulnud või löödud, kes see seda lahingumöllus nii täpselt mäletab.

Igatahes seda mõõka käsitles ta oskuslikult. Tirisin noore talupoja tast eemale ja üritasin verejooksu peatada, nii hästi kui oskasin. Sain sellega just valmis kui mõõgamees minuni jõudis ja mulle sellise sähvaka andis, et pilt kadus eest ja jõuetult maha vajusin. Olin juba enne ühest noolehaavast nõrk.

Ärkasin selle peale kui võlur Daida mu kohal mingit loitsu pobises ja nägin ta käes paberit sähvakaga kadumas. Tunne oli selline nagu siis, kui ahv mulle esimese kiviga vastu pead viskas. See tähendab, et veel mitte kõige hullem. Krabasin vibu kätte ja vaatasin, mida teha annab. Olukord oli juba täitsa kriitiliseks läinud, suurem osa meie seltskonnast olid haavades ja mõned ka maas pikali verest tühjaks jooksmas. Mõõgamehe ja ühe ratsamehe vastu võitlesid bard ja talupoeg, kes vehkis ammuga nagu pöörane. Bolom oli suure mõõgahaavaga maas. Vankris oleva vanamehe pisikese ammu nooled olid otsa lõppenud, ning vanamees ise üritas parajasti välja vingerdada ketist, mis talle ümber oli visatud.

Eemal oli veel kolmas vastane, ilusti hobuse seljas, laskis nooli meie suunas. Õhtuse päikese taustal joonistus ta siluett kuidagi eriti ilusti välja. See tuletas mulle meelde mu õhtusi vibulaskmisharjutusi Sigilstaris. Rahuliku ja kindla tundega sihtisin ja lasin käbedalt kaks noolt. Mõlemad tabasid! Ratsamees vajus nagu kott sadulast maha ja põntsatas elutult rohukamarale.

Pöörasin tähelepanu lähedal aset leidvale võitlusele. Tahtsin selle mõõgamehe maha võtta, aga tabasin hoopis meie bardi. Mees vajus kohe kokku aga vähemalt ei hakanud veel surema. Ja nüüd oli tulejoon n.-ö. puhtaks tehtud. Mõõgamees langes mitmetest haavadest ja alles jäi veel viimane ratsanik. Too aga otsustas põgeneda. Lasin ta pihta ja tabasin, kuid jäi sadulasse püsima ja kappas edasi. Vanamees, kes kettidest välja oli rabelenud, haaras maas oleva vibu ja laskis ka umbropsu, aga lasi mööda. Tõttasin edasi ja sihtisin hoolikalt… lasin ja rahuldustundega nägin, kuidas eemalduv viimane ründaja võpatas ja kukkus maha. Lahing oli võidetud!

Meie teekond:

Sessioon VII

2007-08-04T13:53:00.001+03:00

Aeglaselt astuvad seltsilised Vanguardi kantsi juurde. Nad teevad selle ümber tasahilju päripäeva ringe, olles pidevalt teadlik müüridel tatsuvatest ja neid piidlevatest õudustest.

Aga juba alustavad rünnakut lossi ebamaised kaitsjad, kes asuvad kõrgetele ning raskestiligipääsvatel rusuhunnikutel. Kandjate pihta heidetakse, palja jäsemega loopides, elavaid suuri mürgiämblikke. Nood paistavadki selle paikkonna tõmbe- või siis tõukenumbriks olevat, taipavad grupi liikmed öist segadust meenutades. Lisaks sajab müüridelt kive ja viskeodasid.

Borlander asub oma eripärasel vibulaskmisviisil nooltega hukatust külvama; Sikomor valmistab oma skimitari ette. Blade ja Maryo tormavad lossiõuele. Hapra kehaehitusega Lachlan hoiab müüride juures varju.

Mõned kohmakad ebasurnud pudenevad müüridelt alla ja mõned ämblikutest läbistatakse vibunooltest. Sikomori skimitar teeb kõrvulukustavaid lakse ebasurnud ihusse lõigates. Siiski avastavad salaseltsilised, et nende raie- ja torkerelvad ei jäta jäävaid haavu juba surnud ihusse. Lachlani märguande järel taganevad nad tõrksalt kantsi müüride vahelt, lahkudes veel vibudest nooli lastes.

Terve päeva lakuvad kandjad haavu ja kuulavad paljuõppinud Lachlani haldjatarkuseid asümmeetrilisest sõjapidamisest. Kaalutakse ka varikatuse ehitamist. Lõpuks valmib uus rünnakuplaan.

Kantsis nüüd mõne minuti vältel järgnev muutub salaseltslaste mäludes ühtseks häguks ning näib vältavalt pigem tunde.

Borlander ning Sikomor, viimane Maryo turvist kandes ning ogalise vaikselt undava kaikaga viibutades, tormavad kindluse idatorni peale. Blade ja turviseta Maryo võtavad ette kantsiõue keskel kõrguval kivikuhjatisel kiikuvad ebasurnud jäletised. Taamal asuvatelt kuhjatistelt läheneb zombisid ja luukeresid lisaks, kes rusukõrgendikke ühendavai prusse ja laudu pidi püüavad lahingule lähemale jõuda.

Sikomori kaigas tekitab roiskuvasse ihusse kohutavaid vigastusi. Paistab, et iga kord, kui see ihu puudutab, langeb üks ebasurnu. Truu Borlander toetab teda, pikkmõõgaga usinalt konte raiudes.

Siiski tabab tuuslarit ebaõnn. Üks kivi tabab teda küünarnukis asuvasse närvilõpmesse nõnda, et ta mitmekümne hingetõmbe vältel vaevu püsti seista jõuab. Borlanderil jääb üle vaid püüda kaaslast kaitsta. Taastununa lendab mõne viibutuse järel tal käest ta eriliselt ette valmistatud kaigas. Kogu see aeg loobitakse seiklejaid kaugematest tornidest kividega.

Blade ja Maryo teevad samal ajal peaaegu puhta töö keskmises tornis ja tõttavad tagumise tornkuhjatise poole, kus üks teistest pikem ja õudsalt kumava musta sõjanuiaga vehkiv zombi vägesid paistab juhatavat. Blade joob Sikomori valmistatud võlujoogi, mis elujõudu nilpsides joojale ajutiselt hiiujõu laenab, ning tormab mööda rususid üles, peasurnu poole.

Teel tõkestavad teda ämblikud ning kaks teravate hammastega rotiluukere. Ülesjõudnud Blade näeb, et sel suurel zombil on, erinevalt varemnähtuist, peas ka nägu. Must sõjanui heidab Blade'i pihta mürkmustalt helkivaid kiiri, mida tollel vaid läbi häda vältida õnnestub. Siis raiub aga võitljea zombimaagil kohutava obadusega nuia hoidva käe otsast. Selle peale langeb zombi kokku, hing viimaks ometi maiselt olemistasandilt valla päästetud. Vigastatud Blade taipab, et mõne hetke pärast kisuksid veel kõrval olevad suured orkizombid ta tükkideks, ning heidab end lossimüürilt alla, kukkudes teadvust kaotades.

Samal ajal tormab juurde Lachlan, kes ühe efektse nõidusega ohtlikud mürgiämblikud magama uinutab. Siis satub ta aga ise kimpu, sest teda ründab tornist alla sadanud luukere. Juba haavatud võlur keskendub enese kaitsmisele ning appi karjumisele.

Lachlanile tõttab appi Maryo. Peatselt võitlevad Maryo ja Lachlan õue keskel juba mitme ebasurnuga, samal ajal kui Sikomor ja Borlander ei suuda kuidagi kõigutada Idatorni treppi kaitsvat naeru kõhistavat ning odaga relvastatud luukeret.

Kui Maryo juba kokku kukkumas on, tõttab Sikomor alla, kaaslasele appi, kuid kaotanuna oma kallid nõidused ei suuda temagi luukerest, orkizombist ning kahe roti luukeredest jagu saada.

Siiski annab Sikomori ilmumine Lachlanile mahti lahingust eemalduda -- usin võlur asub kohe Blade'i eemale tirima. Seda märgates jooksevad laiali ka teised võitlejad. Neid jälitavad veel kaks luukererotti, kes aga pagejatest peatselt maha jäävad.

Sessioon VI järelkaja

2007-08-02T16:45:00.002+03:00

23. augusti hommik on saabumas kõigi Eberroni kandjate jaoks, märkides nädala täis saamist Sikomori maja juures kohtumisest. Ilmselt looduse loomulikest rütmidest tulenevaid muutusi märkis ka vaheda mõistusega Lachlani väljailmumine. Seltsiliste mõtteis püsivad küsimused, et kui paljud - kui üldse - on kandjate üleüldise huku üle elanud ja nüüd ehk põranda alla peitununa oma elujärge säilitada püüavad.

Vähemalt annab ilm esimest korda soojenemise märke -- ilm on selge, väljas on 20 kraadi sooja ja tõotab tulla palav päev.

Borlander harjutab vibulaskmist, kaaslaste jaoks harjumatult kiiresti nooli nöörile asetades ning vaevu sihtimise järel nööri vallandades, sellal juba uut noolt asemele pannes.

"Ups," meenub Borlanderile. "Ma ju lubasin Orieni kojast Blade'ile laenatud kalli hobuse tagasi tuua 18. augustiks. See vist on möödas?"

Tõsised näod noogutavad, Sikomor vaatab millegipärast taeva poole.

"Mis nüüd saab? Niikuinii tuleb mingeid jubedaid viiviseid maksta? Ma juba 5 päeva -- see tähendab vähemalt 5 kuldtaalrit -- üle!"

Keegi ei tea midagi tarka vastata.

Suur sibul, mis kaalub nüüd 60 naela, on märja mantli sisse mässitult ning
vett juues elanud 3 päeva. Selle pealmine kest on tõmbunud pruuniks ja
kuivaks. Kolm lumivalget juurikat on peaaegu sibulasse tõmbunud.
Maitsev leht ja võlusüdame vili näitavad esimesi närbumise märke.

Sikomor sõnab, elutarkus silmist säramas: "Vähemalt on meil süüa!"

1 päeva jagu küpsetatud korjuseliha 4 inimesele
4 päeva jagu küpsetatud linnuliha 5 inimesele

Sessioon VI: Blade'i pisike must märkmik

2007-08-02T14:35:00.000+03:00

Nagu arvata oli - niipea kui ebasurnutest kubisevate kantsivaremete varjus magama heita, ega siis enam unest head nahka saa. Jõudsime vaevu kantsimüüri varjus kükitavate hütikeste vahele lõkke üles teha, kui juba Sikomor märkaski midagi lõkkele lähenevat.
Meie suureks rõõmuks oli tegu hallhaldjast võluri Lachlaniga , kes samuti salaja Eberroni kannab. Võlur oli üksi rännanud üle sõjast laastatud maa, ning surmani väsinud. Seega heitsime peale lühitutvustusi taas magama. Borlander jäi valvama.

Ärkasin selle peale, et miski hammustas mind valusasti kaelast. Südames hõõgumas kättemaksuiha, krabasin süüdlase järele. Tundsin käe all vaid jälgilt suurt ning karvast paljujalgset keha, mis mul pihkude vahelt minema vupsas. Siis hakkas mujaltki hütist karjatusi kostma. Mürgiämblikud olid ilmselgelt öisele jahikäigule tulnud. Mõned meist said hammustustest mürgitatud ning nõrkesid omajagu. Ka Borlander oli omandnud sültlõdva väljanägemise vaatamata sellele, et teda ämblik ei hammustanud.

Trampisime seal mitmekesi neid ämblikke tappa, mul õnnestus ühe hoobiga isegi kaks lapikuks lüüa, kui korraga jõllitas sültjalt akna ääres põrnitsenud Borlanderile pimedusest otsa sinkjas lõust. Borlander võttis jube rahulikult, mõõdetud liigutustega välja vibu ning kihutas lõustale noole täpselt kahe silma vahele. Lõust võttis asja sama rahulikult kui Borlander ning heitis noolele leebe pilgu, enne kui viskas hüti aknast sisse paraja munaka, mis tabas Maryot otse kõhtu.

Samal ajal näitas meie värske kompanjon Lachlan üles märkimistväärivat meelekindlust, sajatades pikaliasendist jätkuvalt mind purevatele ämblikele kaela unenõiduse. Sellest polnud abi. Kuid Lachlan ei heitnud meelt ning kordas protsessi - ja kõik 4 ellujäänud ämblikku vajusidki unne, kust neid mõneks püüdmatuks ajahetkeks äratas alles Lachlani coup de grace.

Sikomor oli aga avastanud ukse juurest veel teisegi zombi ning loitsis oma skimitari. Mina aga tundsin end räbalalt ning otsustasin viimases hädas rõngassärgi selga ajada. Paraku võttis see mul nii kaua aega, et Sikomor virutas oma võimsa loitsu läbi ebasurnutele ebameeldivalt surmavaks saanud skimitariga mõlemad zombid pooleks, ühe põiki- ja teise pikkupidi.

Kogunesime kõik zombi jäänustele rõõmust tantsima. See raibe polnudki aga veel surnud, vaid üritas veel Borlanderit pahkluust järada. Mina sellist asja muidugi ei sallinud, ning lasin öö jooksul esimest korda oma Lahutajal vihiseda, miska pahkluude hirm ka oma pikalt hilinenud lõpu leidis.

Järgnes üleüldine ravitsemine, kus kõik proovisid kõigi haavu siduda ning õhk oli raviloitsudest tiine.

Öösel märkas Borlander veel liikumist, lõkkest kantsi suunas eemalduvat tumedat kogu. Pärast seda jäi kõik rahulikuks.

Hommikul ilmnes, et meie veevarud ähvardavad iga hetk kokku kuivata. Egas muud kui tuli minna kõnnumaale vett otsima. Lisaks veelombile leidsime ka mingi kabjalise värske korjuse, millel tundub olevat vähemalt 2 päeva jagu lihavarusid kogu seltskonnale. Ega nälg kannata valida, seega lõikasime söödavamad tükid välja ning praadisime lõkke kohal ära. Sikomor leidis kogu grupi abiga veel ka ideaalse ööbimispaiga - mõnusalt põõsastikust varjatud uru, kuhu kõik lahedalt sisse mahtusid. Hobused ööbisid eemal puu all.

Järgmisel hommikul tundis seltskond end veel liiga ebakindlalt, et minna Vanguardi kantsist ebasurnuid välja juurima, seega veedeti päev vett ning liha otsides. Mõlemad otsingud kandsid vilja. Leidsime rasvaste mullamutilaadsete maalindude uru, kus neid rohkelt sees oli. Peale paari suitsutrikki ilmnes, et kõige kindlam on siiski linnud urust välja kaevata, ning jätta suitsutrikid mõneks teiseks korraks. Peale põgusat "tapmist ning tagaajamist", oli meil 4 päeva jagu rasvaseid linnukesi. Lõime aga lõkke üles ning asusime rõõmsalt linnuliha praadima.

Kahjuks on kõnnumaal palju suid toita, ning praeliha süljenäärmeid ergutav lõhnake meelitas kohale 6-liikmelise karja hunte. Hundid olid ebakindlad ning tiirutasid mõnd aega ümber lõkkeplatsi, mis võimaldas meil kaitsepositsioonid sisse võtta ning venivillemitele paar noolt nahavahele sokutada. Ilmselgelt näljast nõrkenud välimusega, kuid siiski ohtlikud loomad piirasid meid kiiresti sisse ning järgnes lähivõitlus. Pagan teab, kuidas see täpselt lõppenud oleks, kui Lachlan poleks taas kord meid oma loitsudega päästnud. Peale paari esimest vaenlaste vahel vahetatud hoopi-hammustust sööstis tema võlukepikesest välja sillerdav värvijuga, mis saatis silmapilkselt 4 hunti 6st värvilisi unenägusid vaatama. Ülejäänud kaks leidsid kiiresti oma kurva lõpu Lahutaja tera otsas, misjärel kanti halastuseta hoolt ka magavate eest.

Naasti laagripaika ning öö möödus sedakorda rahulikult. Borlanderi vahikorra ajal ilmus välja küll üks karuott, kuid Borlander tuli üllatavalt kavalale mõttele ning meelitas suure looma hästisihitud toidupala viskega meie urust eemale. Good lad.

Nüüd aga, värskelt ärganutena, hakkame pidama plaani Vanguardi kantsi ründamiseks.

Blade'i pisike must märkmik

2007-07-28T22:12:00.002+03:00

Istun siin Vanguardi kantsi all pisikeses räpases aaretest hüljatud hütis ja panen need read kirja seni kuniks vaprad kaaslased arutavad, mil kombel ennast ööks kindlustada. Mõni hetk tagasi lõime väga õõvastava paari zombisid maha, ning Borlander märkas midagi kantsimüüridel. Tegu võib olla värskelt mahalöödute seltsiliste-südamesõpradega, mistõttu ootab meid ees üks huvitav öö.

Igatahes, rääkides zombiede mahakoksamisest - tekkis tarvidus meie vägitegusid järgmisele põlvele jäädvustada. Vanas eas läheb endalgi süda kindlasti soojaks, kui saab lugeda, mäherdused kõiksugu monstrumid ja muidu kurinahad on nooruses mu mõõga läbi otsa leidnud, heheh. Kuna mälu veel viimase paari päeva juhtumustest värske on, siis tähendan üles ka oma kaaslaste vägiteod.

Blade (Siiani ei mõista, mida mu vanemad mõtlesid, kui nad mulle Adorin nimeks panid. Nunnu-Piilu ei tahtnud panna või? Kurat võtku.)

* Goblin x1 (see raip veel mõtles, et lööb mu üllatusrünnakuga mättasse)
* Soovagel x3 (liigub ka igasuguseid jäletisi seal mürgisoos)
* Joodiktalupoeg x4 (nendega oli selline naljakas lugu, et mingi ime läbi keegi teine peale minu ühtki neist 9sast ründajast ei tapnudki... Maryo võibolla selle jobu hobuse seljas siiski lõi maha, ei mäleta täpselt...)
* Koer x2 (üks oli ilge pirakas ja teine oli mingi nähvits)
* Hüään x4 (jube õõvastavad neljajalgsed, äärepealt oleksid meile elu maksma läinud)
* Lihasööja taim x1 (selle laksisime ühiselt maha, loodame veel sibula eest kõva pappi saada, kaevasime seda välja nagu hullud, happeline väike põrsas, hea et mõõk üles ei sulanud)
* Zombie x1 (eks ta pisike oli, aga mis seal ikka, täke kirjas)

Teiste osas võib mälu mind alt vedada, aga üldiselt peaks nii olema:

Maryo

* Suur soolimukas x1 (mina ja Sikomor aitasime ka kõvasti, aga Maryole jäi tapva löögi au)
* Soovagel x6 (oi küll madistas, talle peaks vaglatapja aunime andma, heheh)
* Hüaan x1
* Lihasaööja taim x1

Sikomor

* Soovagel x1
* Soolimukad x2
* Lihasööja taim x1
* Zombie x1 (ilge suur, enne suremist vast ogre olnud või midagi)

Borlander

* 0

A mis tast ikka tahta. Peaasi et meile pihta ei löö.

Sessioon V

2007-07-28T21:00:00.001+03:00

Sikomor vaatab taevasse ja näeb üllatusega, et idas, Thrane'i ja Mournlandi pool langevad aeglaselt 3 tähte. "Soovin kõige ilusamat naist, kõige rohkem raha, vorpal mõõka ja ... ee ... seda, et ma oleksin Brelandi kuningas."

Sikomori majast pakitakse kõik väärtuslikum kaasa (sealhulgas ka teleskoop ning labori kallimad osad), lüüakse uksed-aknad laudadega kinni ja asutakse teele Vanguard Keepi poole.

Külm ilm. Vähese taimestikuga maastik. Üks puu ja ehk kaks-kolm põõsast läbitud kilomeetri kohta.

Esimesel ööl külili keerates leiab Sikomor oma magamiskoti alt pooleldi maetud pikkmõõga. Mingis tavakeele vanemas dialektis on sinna kirjatud "Vorpal". Üleüldine elevus. Sikomor tuvastab loitsudega, et tegu pole siiski võlumõõgaga. Ta märkab ka väiksemat kirja "Tellyni sepp." Kaaslastega aru pidamisel selgub, et Tellyn on üks küla samas Lõuna-Aundairis, millesse minek tuleks kõne alla. Tee peale jääks ka suur kauplemiskoht Marketplace, millest aga arvatavasti rindejoon juba läbi on käinud.

Hommiku tulles, Borlanderi vahikorra ajal, ründavad seiklejaid hüäänid. Borlander ei jõua kedagi hoiatada ja peaaegu sureb.

Hüäänide tagasitõrjumise järel tahab Borlander kõiki vabandava näoga ravida, aga ei too kellelegi eriti tervist. Otse vastupidi, Sikomori sidumiseks marlit lõigates vuhistab ta noaga õhus nii kiirelt, et lõikab niigi hüäänidest puretud Sikomorile sisse. Sikomor on Borlanderi selle ja viletsa töö eest valvamisel väga vihane.

Järgmisel päeval märgatakse teel haruldast taime, mis Sikomori teadmiste põhjal kannab nii virsikuid, banaane kui igasuguseid võluväega vilju. Tegemist on aga ka lihasööja taimega, ning seega läheneb grupp taimele äärmiselt ettevaatlikult. Kõigepealt loobitakse taime ümber kive, mille peale aga taim ei näi reageerivad. Siis seob Blade ennast köie otsa ning läheneb taime juurde. Taime ümber oleva õhukese mullakamara all on kombitsad, mille aga Sikomor alkeemilise tulega kiirelt põlema süütab. Kangelased kukuvad leegitsevatesse taimejätketesse. Nüüd väljuvad maa alt pikad liimised jätked, mis imevad ennast võitlejate külge kinni ning söövitavad happega. Üleüldist segadust suurendab Borlander, kes koos hobusega taime ümber tekkinud süvikusse hüppab. Taim paiskab välja ka pahmaka mürgist tolmu. Pärast põhjalikku hakkimist on taim ründevõime kaotanud, ning seiklejad märkavad süvikus luukeresid. Kaevatakse, ning selgub, et taim on söönud ära mitmeid inimesi ja loomi. Lõpuks jõutakse taime sibulani, mis asub mitme meetri sügavusel maa all. Lõikamisel laseb Sibul kuuldavale valju kriiske, mis kogu seiklejate kamba kurdiks lööb. Sibul, mille väärtust Sikomor 1000 kuldtükile hindab, võetakse kaasa. Mõne aja pärast osadel seiklejatel kuulmine taastub, Blade on aga veel mitu päeva kurt.

Vanguard Keepi lähistel märgatakse ühte hiiglaskasvu ja ühte lapse zombit. Peale nendega võitlemist ja linnuse müüril liikumise nägemist otsustatakse ebasurnud, kui neid veel peaks olema, igavesele unele saata.

Reeglid: Action Points (APs)

2007-07-27T14:32:00.000+03:00

Eberroni maailm kasutab täiendusena tavapärastele D&D 3.5 reeglitele erilist Action Point'ide mehhanismi. AP-d ilmusid esimest korda, enne Eberroni tulekut, raamatus Unearthed Arcana. Sääl öeldi järgmist (osa sellest raamatust anti OGL-i all tasuta kasutamiseks):

Action points give character the means to affect game play in significant ways, by improving important rolls or unlocking special abilities. Each character has a limited number of action points, and once an action point is spent, it is gone for good.

Eberronis on AP-de kasutamise võimalusi veelgi suurendatud:

In Eberron, action points have additional uses beyond just adding to a die roll; these additional uses are generally more interesting than just "Woo hoo! +3 to my Climb check!" The goal is indeed to allow characters to push themselves to perform beyond their usual limitations in particularly challenging situations. This reflects the idea that even low-level PCs are remarkable individuals with the potential to be the great heroes of the world, and they can perform feats beyond the capabilities of typical NPCs.

Lühidalt toimivad Eberronis AP-d järgmiselt. Igal mängija tegelasel on 5 AP-d + 1 AP 2 leveli kohta. NPC-del tavaliselt AP-sid pole, kuid võib olla. Nii on esimese leveli tegelastel kõikidel 6 AP-d. AP-dega saab:

lisada d20 viskele peale viske tegemist ja enne edu või ebaedu väljaselgumist 1d6. iga seitsme leveli kohta lisandub "parandavale" viskele lisaks 1d6. Nii on 15. leveli tegelasel võimalik lisada d20 viskele 3d6, parandades hüppeliselt oma edušansse;
kasutada lisaks ühe korra bardi muusikat, barbari raevu, paladini kurjusele-lajatamist, ebasurnute pööramist või druiidi kujumuutmisoskust (selleks kulub 2 AP-d);
artifiits saab ühe raundi jooksul valmistada infusiooni, mille valmistamine muidu vältaks kauem;
stabiliseerida "surma uksel hõljuv" (pilditu) karakter.

Eberron Campaign Setting sisaldab ka mitmeid fiite, mis võimaldavad AP-si paremini ära kasutada.

Sessioon IV

2007-07-26T12:11:00.000+03:00

Sikomor leiab, et kõht on tühjaks läinud ning asub hernestest, kaalikatest ja seasoolalihast suppi keetma, puhuti ülakorrusele joostes ning sookeedusel silma peal hoides.

Borlander läheb surnuid matma. Matab madalalt ja ainult kolm laipa neljast, kui...

Saabuvad turske külavanem, kaks külameest ja valge hamega tüüp, kes lakkamatult paberilehti lappab ja haledal häälel Gjorjenit hüüab. Sikomor ja Blade satuvad nendega sõnavahetusse. Sikomor lubab ellujäänutele otsa peale teha, kui uued külalised kiirelt ära ei kao...

Kui Maryo kõnnib naeratades juurde ja kutsub kõik sööma. Ka vangistatud külameestele pakutakse suppi. Õhus hõljunud pinged hajuvad. On aru saada, et Sikomoril on harukordselt hea põli olnud, vähemalt pole ta pidanud nälga kannatama. Külamehed vohmivad suppi, kuni jõuavad ja topivad tagatipuks veel suu leiba täis.

Külavanem ja endised vangid lahkuvad sõbralikult, kuid hamekandja heidab altkulmu pilke ja pomiseb midagi. Oli ju just tema poeg Gjorjen see, kes silma kaotas.

Salaseltslased plaanivad veel külastada kokkusaamiskohta ja saadavad Maryo ees luurele. Kuur on endiselt tühi, paistab et ainsad külastajad ongi olnud salaseltslased ise.

Tagasiteel silmab Maryo pimedas valget sähvimas. Ta tunneb ära hames vanamehe, kes aga puu otsa ronib ja teeb, nagu teda poleks. "Mis sa kössitad" pärib Maryo.

"Ei kedagist," vastab vanamees.

"Tule alla, mees!"

"Ei, mul on siingi hea. All on hundid."

Maryo pärib: "Kas saan su heaks midagi teha?"

Vanamees kõhkleb ja küsib omakorda: "Ehk saad külasse ära viia?" Maryo nõustub, aga kui vanamees ratsu seljas, hakkab hoopis Sikomori maja poole ratsutama.

Ülejäänud grupp, kes on järgnenud, saavad nendega kokku. Vanamees hüppab Maryo hobuse seljast maha ja hakkab taas oma pabereid lappama ning samas taelaga tuld lööma et valgust saada. Grupp piirab ta hobustega ümber. Maryo lööb tuleraua rapiiriga eemale, mispeale vanamees ahastusest vääksatab.

"Mu ainuke poeg on nüüd eluks ajaks sant. Ta niigi lasi vibuga alati mööda ja noorikutki pole leidnud. Ma tahtsin sellele nõiale midagi koledat teha, aga et midagi hullemat ei oska, siis tahtsin teda vähemalt nädalaks kurdiks teha."

Külaposija hakkab nutma. "Tahtsin noorena Arcanixi võlurite kooli astuda, aga ei saanud sisse. Nüüd tellin tuttava käest kirjarullidel koolipoiste poolt kokku soditud cure minor wound loitse ja aitan nendega külaelanikke. Mitte nagu Sikomor, kes isegi tervendada ei oska!"

Blade annab posijale 5 kuldtaalrit. Posija elab läbi selginemise ja tõdeb "Oh, olen mina ikka loll olnud."

Sikomor lappab posija kirjarulle ja leiab hulga vähemaid nõidusi. Välja arvatud kurdistamisloits, tagastatakse need ravitsejale.

Too elavneb. "Teate, teeme homme minu juures peo. Pakume körti ja putru ja... Lehm on meil ja..."

Seltsilised muhelevad ja keelduvad tänades. Ravitseja kalpsab hüpeldes küla poole.

Grupp läheb Sikomori poole tagasi ja peale üht päeva puhkamist asub teele Passage'i linna poole, kust Grombor pärit oli. On selge, et otse sinna minna pole võimalik -- üks tee on laienevasse mürgisohu kasvanud, teine on lahingutandriks.

Jääb vaid üle minna läbi paksu metsa. Järgmine verstapost teel on orkidevastase sõja baasiks olnud kindluse varemed.

Sessioon III järelkaja

2007-07-15T19:04:00.001+03:00

Borlander: +350 XP
Maryo +340 XP

Ära võetud vara: 7 nuga, 1 pudel viina (?), 1 tuleraud, 4 gp, 3 sp, 30 cp, 2 pistoda, käsikirves, koot, suur seasõrg, tavaline haamer, hang, piits, lühike mõõk (vedeles porgandipõllul).

Külamehed:
Mollo 1/8 Hp (salga juht) - magab viinaund
Molland 2/4 Hp jalast haavatud (koodimees) – magab viinaund
Pemon 0/4 Hp (see kes oli rohu sisse entanglitud, lillekasti all) - teadvuseta
Gjenjor 0/4Hp (nüüdsest ühe silmaga) - teadvusel

Läheduses vedelevad 4 inimese ja 2 koeralaipa

Kell on 10 ja uuesti on vaikselt vihma tibutama hakanud.

Borlander märgib, et pika päeva peale on kõht tühjaks läinud.

Mürgisoo on Sikomori loitsu peale kõrgeks tõusnud, põõsad ja taimed ulatuvad soo pinnast meetri kõrgusele ja õõtsuvad kurjakuulutavalt.

Sessioon III

2007-07-12T22:54:00.000+03:00

Sel ajal kui raevutsev jõuk läheneb, sepitsevad salaseltsilised plaani. Aknaluugid suletakse, välja arvatud üks esimese korruse aknaluuk, uste taha paigutatakse mööbel. Blade astub esimese korruse akna taha, ülejäänud lähevad ülakorruse terrassile.

Vahepeal käib Borlander luurel. Mõnekümne minuti möödudes kannab tuul temani inimhääli ja, üllatusena, koera haukumist. Borlander mõtleb hetke, kergitab pükse ja tuleb ehmunult tagasi.

Eberroni kandjad - see tähendab neist ellujäänud - on oma esimeseks suuremaks väljakutseks valmis.

Külameeste saabudes tekib hetkeks sõnasõda, kus külamehed süüdistavad "nõida" põldude rikkumises mürgisooga ja Sikomor käsib neil oma maalt kaduda. Siis heidab üks külamees maja pihta kustunud tõrviku. Kätt vibunööril hoidnud Blade laseb noole lendu.

Jõuk tormab maja juurde ja püüab uksi-aknaid sisse lüüa. Sikomor loitsib kiirelt. Rohukamar pundub ja mureneb. Rohuvarred ja -juured põimivad kallaletungijate jäsemeid kinni. Siiski suudab lõviosa ründajatest varte vahele lõksu jäämist vältida. Mitmel neist õnnestub läbi ukse tuppa pääseda. Grupi osavaim võitleja Blade teeb kolmele kiirelt otsa. Vaatamata sellele paistab pelk külameeste hulk ta enda alla matvat.

Vahepeal õnnestub Maryol lasta noolega külameeste hobusega liidrit. Hobune perutab ja ratsur kukub.

Jõugu liige lõhub Sikomori väliahju.

Borlander tormab - uskumatu et selline asi võimalik on - aga samas, Borlander ongi uskumatu - poolel häälel sõjahüüdu karjudes allakorrusele. Sikomor laseb ennast terrassikäepidemest kinni hoides alla ja kiigub end uksest sisse, kus sajab ühele vastasele otsa ja surub teise vastase varem valmiseatud lõksu - laua sisse taotud naeltesse.

Lahing on võidetud. Seltsilised asuvad vastaseid kinni siduma - nii ellujäänute haavu kui ka vastaseid nii, et nood liigutada ei saaks. Maryo ja Borlander toovad ära "sõjasaagiks" saadud hobuse. Trofeedeks loetakse ka külameeste pussid ja hangud.

Blade'i visand

2007-07-12T18:26:00.001+03:00

Majareeglid: muudatused D&D v3.5-s

2007-07-12T00:40:00.000+03:00

When rolling hit points for new character level, any 1s are rerolled.

Disable Device ja Open Lock skillid on ühendatud - uus skill Disable Device.

Hide ja Move Silently skillid on ühendatud - uus skill Sneak.

Falling damage is calculated differently, see diagram.

Craft (alchemy) skill: class skill for druids.

Heal skill:
Heal (Wisdom): class skill for rangers & druids, cross-class skill for rogues and fighters.

New Use: Extra healing
In addition to normal effects, the person using Heal skill may immediately heal up to 1 hitpoint per 8 lost hitpoints with a successful skill check of DC20, only once per same healer and wounds. For example, if a person has lost 16 hitpoints and healer succeeds, the wounded person gains 2 hitpoints immediately and this extra healing cannot be performed on those wounds again. If the healer doesn’t succeed, the same wounds may be tried to be healed by another person at DC21 and so on. Extra healing takes 10 minutes. Characters need at least 1 rank in heal skill to use Extra Healing (cannot be used untrained).

Use Magic Device skill: Int may be used instead of Cha for checks.

Character death: Characters don’t die at –10 hitpoints, but rather at their negative Constitution score. So Sikomor with Constitution of 13 would die at –13 hitpoints.

Modified spells: Many small modifications, especially those that create food or water. To be updated...

Sessioon II

2007-07-12T00:18:00.003+03:00

Siin on maailmakaart, millel on punasega ära märgitud Freydani küla, Sikomori
kodu ja kangelaste asupaik:

Sikomor avastab, et keedus saaks efektiivsem, kui sellele lisada metsaloom, mõned taimed mürgisoost ja Uimaõis küngastelt.

Sikomor ja Blade jahivad metsas väikelinde. Blade laseb osavalt vibuga peaaegu silma jaoks märkamatul kaugusel oleva pisilinnu. Korjatakse keedusele tarvilik koerpöörirohi.

Mürgiõie korjamisel soolapil asuvast vanast kaevust ründavad tegelasi järjestikku kaks vakla ning Hiigelsuur Limakoll. Pikkade teivasodade, tuleleekide ja terasega lastakse Limakollist elumahlad välja.

Sikomor ja Blade lähevad lähimale künka juurde Uimaõit tooma.

Maryo, kes jäeti maja valvama, istub Sikomori maja katusekambris nign vaatab laboris podisevat keedust. Äkitselt hakkab avatud katuseluukidest ühekaupa sisse hüppama juba tuttavaid suuri kihvadega vaklu. Maryo tapab kuus, ning saab ka ise mitu korda hammustada. Üks haavatud vagel ronib majakatusele.

Sikomor ja Blade saabuvad tagasi. Soo on vahepeal vakladest kubisema läinud. Sikomor kaebab: "Nii ei saa ju elada, kui juba peenramaa ründama hakkab." Ta hakkab karjuma ja jookseb kaks tiiru ümber soolapi. Blade ja Maryo vaatavad seda üllatunult pealt. Sikomor jookseb veel pool tiiru, lõpetab karjumise, naeratab kavalalt ja ammutab soost ämbriga mürgivett.

Blade tapab veel ühe vagla.

Saabub rajaleidja Borlander Woodhelmist, kes teel druiidi poole nägi tervet karja tõrvikutega purjus vihaseid talupoegi liikumas samas suunas. Talupoegi oli kokku kümmekond: 7-8 jalgsi ja 1 hobusel. Borlander tohterdab Maryo haavu.

Kell on 21:15

Kella 23:00-ks on juba ammu kokku lepitud kokkusaamine turvakodus, kuid läheneva rahvajõugu ja Grombori turma valgel on viimaste Eberroni kandjate väljavaated nigelad...

Sessioon I

2007-07-11T23:57:00.008+03:00

Kontinendi kaart koos suuremate kuningriikide nimedega:

Seiklejad:
Maryo (ekspert pagar 1, rogue 1)
Blade (ekspert ajalehekioski omanik 1, relvakandja 1)
Sikomor (druiid 1, artifiits 1)
Nimer Sahmiu (ekspert raamatukoguhoidja 1, rogue 1)
Borlander (ekspert kuller 1, rajaleidja 1)
Lachlan (Wizard 1)

Taust:
Seiklejad kuuluvad Eberroni Hoidjate salaühingusse, mis võitleb suurte ideaalide maailma rahu & poliitilise tasakaalu nimel, ning sõjaõhutajate, sõjardite, orjapidamise, vampiiride, illithiidide vastu. Kõik mängijad va Maryo (kel tiitel "Eberroni Kandja" ning staatusesümboliks maagiline pistoda) on organisatsiooni lihtliikmed ehk kandjad, teavad ühingu salajast käepigistust ning tunnevad salaühingu üksikuid teisi liikmeid. Enamik lihtliikmeid elab pealtnäha oma tavalist elu (küpsetab muffineid, laenutab raamatuid, jne.) kuid aitab varjatult salaühingut, näiteks kogudes informatsiooni prominentsete sõjaõhutajate kohta, kes siis jäljetult kaovad või mürgitatud muffini kätte surevad.

Viimatised olulised sündmused:
Vaatamata organisatsiooni pikaegsetele pingutustele ning paljudele võitudele on Aundair, Thrane, Breland, Darguuni, Droaam, Karrnath, Valenar ning Talenta Plains (riigid Eberronis) sattunud ootamatult tekkinud ning kiirelt paisuvasse sõtta, millel on oht paisuda maailmasõjaks.
Samuti on maailmas hakkanud levima ohtlik ja maagiline mürgisoo, millest allpool.

Algus:
Ükshaaval asuvad seiklejad Blade , Maryo ja Sikomor tegutsema. Maryo on parajasti missioonil Karrnathis, kui saab teada et Eberroni hoidjate salaühing on kohutaval kombel pea täielikult hävitatud. Nimelt on salaühingu maagilise pistoda eriomaduseks see, et omaniku elujõu kustudes lendab ese kärakaga õhku ning saadab sõnumi surmast ja omaniku asupaigast teistele Eberroni Hoidjatele. Karnnathi hotellis viibides saabki ahastav Maryo terve rea surmasõnumeid Eberroni Hoidjate pistodalt. Suur osa viibis neist surma hetkel Sharnis, Brelandi suurlinnas nõupidamisel. Siis aga kutsub teda üks ellujäänutest, Grombor, salajasse turvapaika Freydani küla lähedal.

Sarnase kutse saavad ka Blade ja Borlander, kes viibivad parajasti väiksel missioonil Brelandis.

Toimumispaik: Freydani küla, Aundair, Khorvaire
Toimumisaeg: 1036 YK (tuhandendal ja kolmekümne kuuendal aastal peale Galifari Kuningriigi rajamist), hilissuvi, kuueteistkümnes august.

Seiklejate teadmised oma salaühingust.
Riik / Eberroni hoidja positsioon ja/või klass

Karrnath/ Maryo, Aundairi pagaripoe omanik (rogue)
Aundair / Grombor, Palgasõdurite firma kindral (fighter/artificer)
Eldeen Reaches/ Shah, Druiid (druid) surnud
Breland & Sharn/ Loan, Kuninga nõunik (artificer) surnud
Thrane/ Thaynden, Kuninga nõunik (rogue) surnud
Zilargo / Zindin, Ülikooli maag (illusionist/artificer)
Darguun/ Drukku, Kindral (fighter) surnud
Talenta Plains/ Panlat, Druiid (druid) surnud
Valenar/ Vonna, Kaupmees (commoner)
Mror holds/ Holden, Kirikukoguduse preester (cleric)surnud

Druiid Sikomor on viimase aasta jooksul täitnud missiooni pärapõrgus Freydani külas, uurides hiljuti levima hakanud mürgisood. Mürgisoo on maagiline ning võibolla ka elus nähtus, mis levib Mournlandist saabuvate udude ja vihmadega, ning muudab kogu muu taimestiku ja maa mürgiseks sooks. Sikomoril on parajasti valmimas aastapikkuse töö vili, nõiakeedus maja kõrval asuva mürgisoo "katselapi" taimedest ja nende tavataimede paralleelidest, millega peaks olema võimalik sood taganema sundida või isegi kasulikuks muuta. Toimetamise ning ettevalmistuste käigus avastab ta sohukukkunud linnupoja, kelle päästmise käigus ründavad teda aga ootamatult kaks roomavat limaolendit. Pärast lühikest heitlust saab druiid olendeist jagu.

Blade peab enne turvapaika minemist lõpetama viimati saadud missiooni, edastama andmed Brelandi sõjaplaanidest Darguuni vastu ühele temale varem tundmatule Darguuni (salaühingu) lihtliikmele. Kohtumispaik on suure kivi juures, kuusemetsas. Suure kivi juures on ennast lihtliikmena esitlev goblin, kes teab vennaskonna salajast käepigistust. Blade tapab goblini ning leiab tollelt tähistatud kaardi. Pärast seda kihutab ta tuhatnelja Freydani küla poole. Kohale jõudes ärpleb ta külakõrtsis talupoegadega, samal hetkel saabub aga Maryo (hea välimuse ja lahke hääletooniga poolhadjas) kes olukorra maha jahutab. Tegelased käivad külapoes ja müüvad maha goblinilt saadud tugeva võitlusmuula. Siis aga variseb seni suust vahtu välja ajav nälginud hobune, kelle Maryo tee peal ostis ning tegelased ostavad kõrtsiomanikult endale uue muula, sedapuhku unise ja vana looma. Blade kasutab Orieni kojast laenatud kallist hobust.

Et Sikomoril läheb keedusega veel aega, lähevad ülejäänud liikmed turvapaika uurima. Turvapaigast leitakse surnud Grombor - Turvafirma "Kanged Kandid" omanik, kes teised tegelased turvapaika kutsus. Grombor oli Aundairi Eberroni hoidja, õppinud artifiits ja relvakandja.

(Kaart: Maryo, Blade'i ja Borlanderi teekond kohtumispaika, Sikomori elupaiga juurde)