Sessioon IX

Seltsilised naasevad maapinnale, et end ravitseda. Väljas paistab päike ja on keskpäev. Lachlan ning Borlander lähevad toitu otsima ning leiavad hobustele rohtu ja terve pinutäie söödavaid samblikke, millest piisaks reisiseltskonnale päevaks. Tühja kõhu eest hoolt kantud, proovitakse enne õhtut veel üksteise haavu siduda, kuid väsinud käed head sidet ei seo. Otsustatakse magama minna.

Hommikul teeb Sikomor kavala näo pähe ja kutsub kõik laulma. Peale tunniajast harjutamist (druiidikeel ei veere just kõige libedamalt üle huulte) kukuvad kõik valju häälega joiguma. Sikomor on tulemusega rahul ning kõik lauljad tunnevad, kuidas nende haavad tavalisest kiiremini paranema hakkavad. Iga tunni möödudes tunnete end veidi paremini, seletab Sikomor naeratades, ja laulu mõju kestab 12 tundi. See teeb kõigil meele heaks ning tehakse plaan mõningatest haavadest hoolimata taas käike uurima minna.

Selgub, et maa all on terve pikk käigustik. Peatselt kuuldakse labidamatse, nagu keegi kaevaks eespool kohmakalt. Blade kahtlustab kaootilise kaevamisrütmi järgi ebasurnuid, teised on kõhklevamad. Mary hiilib õlilampi kõrgel hoides ees ning peatselt ilmuvadki pimedusest nähtavale 3 zombit.

Kolmest ebasurnust vaid üks märkab selja tagant lähenevaid seiklejaid. Küll aga jäävad ebasurnud kahe silma vahele Borlanderile, kes nokib nina ega pane midagi tatikollist suuremat tähele. Blade ründab uljalt, mõõk ees. Paraku löök ebaõnnestub, ning mõõk mattub pidemeni zombi kõhtu, kust seda niisama lihtsalt välja ei saa. Blade'ile tuleb kitsukeses käigus appi Borlander, Maryo näitab võitlejatele valgust ja teised hoiavad tahapoole. Borlander teeb enda ees seisva zombi vastu tabava löögi, kuid too isegi ei vaaru. Ent Blade'i lahinguõnn pöördub - ta tõmbab mõõga välja nii hästi, et lõikab zombi küljest lausa tüki ära. Zombi küll lööb teda riivamisi, ent siis on Blade'il oma hirmsuur tera kindlalt käes ning juba esimesest löögist variseb kõhuhaavaga zombi kokku. Blade keereb löögi õhus ringi, nii et see tabab veel teistki zombit, kes samuti pooleks lööduna käigu põrandale variseb, kuid jalgade kaotusest hoolimata ebaõnnestunult Blade'i jalgu pureda proovib. Kolmas zombi siseneb samuti madinasse, kuid virutab labidaga nii ebaõnnestunult, et tabab hoopis poolekslöödu jalgu. Borlanderi mõõk ei leia samuti zombiliha, kuid Blade on just hoo sisse saanud - hirmsa hoobiga purustab ta maasroomava zombi pea, nii et ajumäda pritsib laias kaares. Löögikaar ei leia aega peatudagi - see tabab viimase zombi keha, kes tõstab kaitseks labida. Blade'i mõõk läbistab tohutu hooga nii labida kui zombi.

Käik osutub tupikuks ning seiklejad pöörduvad harunemiskohta, et teist käiku uurida. Peatselt seisab nende ees võimas metallnaastudega panustatud uks. Maryo saadetakse ust proovima, ning kõrva vastu ust pannes kuuleb ta teiselt poolt haldjalaulu. Keegi näikse teiselpool ust kõiksugu pidusöökidest laulvat. Koos avatakse uks ning seltsiliste silmad kummuvad hämmastusest - suurevõitu, soolatud laipadest täidetud riiulitega ääristatud toa keskel on kaks raudpuuri, ühes neist laulab heast-ja-paremast suurim metshaldjas, keda seltsiliste silmad kunagi tunnistanud on. Teises lösutab kõigi hämmastuseks pimedas helendav laama!

Haldjas näeb ilmselgelt näljast nõrkenud välja, mööda ta lõuga jookseb maitsvatest söökidest laulmisel tekkinud ilanire. Lachlanil hakkab kannatavast kaashaldjalisest hale ning ta viskab puurielanikule paraja peotäie söödavat sammalt, lisades sõbralikult irvitades:"Näe, näri muru!". Maryo tunnustab muru närivat tegelinskit lähemalt ning tunneb ära Eberroni kandjate lihtliikme Blacklighti. Selgub et õnnetu seikleja on juba viis päeva puuris istunud, peale seda kui ta kinni nabiti. Küsimuse peale, et kuidas ta siia sattus, vastab puuriskükitaja, et ta on missioonil - peab toimetama sellesinase maagide poolt aretatud helendava laama Brelandi kuningakotta. Maryo päästab nii haldja kui laama puuridest. Samast ruumist leitakse ka Blacklight seiklejavarustus, ent kaotsi on läinud tema relv, pikk ogaline kett.

Ruumist viib välja kaks veel uurimata ust. Seiklejad proovivad esimest, mis
avaneb probleemideta. Sees on näha tuttavlike soolatud laipu ning veel üht raudpuuri toa keskel. Puurisolija näib olevat tükk aega tagasi nälga surnud. Surnute vastu ettevaatlikult meelestatud Blade liigub puuri juurde ja tonksab laipa lapiti mõõgaga pähe. Midagi ei juhtu. Blade tonksab kõvemini. Kolju annab järele ning pea vajub lömmi. Kui juba, siis juba, mõtleb Blade ning virutab mõõgaga hoobi, et laiba pead maha raiuda. Lachlani keelava karjatuse peale suudab Blade mõõga enne peatada, kui pea maha raiutud saab. Küsivalt vaatab ta Lachlani poole. Lachlan seletab: surnute rüvetamine võib nad ebaelule äratada!

Seda kuuldes Blade võdistab end ning asub otsustaval näoilmel lisaks puurisolijale ka teisi toaslebavaid laipu dekapiteerima. Lachlan laksab endale ärritatud näol vastu laupa: see et neil pead pole, ei tähenda, et nad ebasurnuteks ei võiks muutuda! Blade mõtleb veidi Lachlani sõnade üle järele ning jõuab lõpuks selgusele. Loomulikult! Pool tööd veel tegemata - peab raisad pooleks ka raiuma!

Lachlan jälgib resigneerunud ilmel, kuidas Blade'i tera hoolikalt ebasurnud nende jalgadest lahutab - ega saa põrgulistel lasta meile omil jalgel järele jalutada, seletab Blade õhinal suure lihunikutöö kõrvalt. Kui seltskond edasi liigub, jääb neist maha hunnik hoolikalt tükeldatud ning soolatud laipu. Nagu voblafilee, mõtleb Blacklight näljaselt.

Järjekordset käiku uurides komistatakse taas ebasurnu otsa - sedakorda on tegu kirkaga varustatud luukerega. Lachlanilt laenatud sau käes, asub Blacklight luukerele näitama, kuidas Luukas õlut teeb, rabades ebasurnut löögiga, mis paneb viimasel kondid ragisema. Luukerel aga on ses suhtes omad plaanid. Kirka tabab Blacklighti nii, et tal silmist sädemeid lööb. Blacklight aga paneb vapralt peapööritusele vastu ning langetab saua teist korda veelgi tugevama hoobiga. Luukere põrmustub.

Blacklight headest võitlusoskustest vaimustuses seiklejad proovivad tema haavu ravida, kuid see ei õnnestu kellelgi. Peale mitut ebaõnnestunud katset hakkab Blacklight juba halvasti prepareeritud muumiat meenutama. Sikomor ohkab ning vallandab kergeid haavu raviva loitsu. Liigutakse edasi.

Sedakorda leitakse 2 luukeret, kes näivad valvavat maa-alust sissepääsu käigustikku. Igal juhul on nende seljad seiklejate poole, mida viimased agaralt ära kasutavad. Blacklight ja Blade tormavad neile kõrvu peale, ning lugu jääb lühikeseks - mõlemad ebasurnud pilbastuvad ründajate esimeset löögist. Lachlan järeldab, et seda käiku pole mõtet edasi uurida ning aeg on leida uus haru.

Uus haru toob kaasa uued üllatused. Esiteks leiab Maryo luugilõksu, mis tal õnnestub kinni kiiluda, nii et seiklejad muretult üle pääsevad. Maryo jätkab lõksude otsimist, kui märkab äkitsi, et käik eespool otsekui laieneks. Ettevaatlikult läheneb ta süvikule käiguseinas, mis näib olevat prügi täis. Seltsiliste õhutusel asub ta prügi läbi tuhlama, lootes midagi huvitavat leida. Ja midagi huvitavat ta tõepoolest leiab - äkitsi vaatab ta otse silmadesse hiiglaslikule, poni mõõtu ämblikule! Ehmatusega ei oska ta muud teha, kui putuka suunas oma sädelevaim naeratus saata. Hämmastaval kombel näitab ämblik selle peale Maryo suunas ülimat sõbralikkust välja ning jätab kangestunud naeratusega rogue'i hammustamata. Selle asemel sibab ta pikkade karvaste jalgade tümpsudes hoopis Lachlani poole, kes leiab peagi oma privaatpiirkonnast innukad lõugkobijad, mille tagant teda vaatavad kaheksa selgelt kiindunud silma! Tumehaldjas ei kaota külma närvi, kükitab maha ning kõnetab hiiglaslikku putukalist nagu oma lemmikkoera: "Siia, kutsa-kutsa!". Ämblik on ilmselgelt vaimustuses. Teised vaatavad asjade kulgu sulaselges hämmelduses pealt, kuni Lachlan lõpuks neile halastab:"Ämblikusõbrastaja-skepter jäi ju minu kätte!" Prügist sibavad välja ka kaks pisikest ämblikupoega, kellest üks ronib hiiglaslikule ämblikule selga, teine aga hoopis Lachlani säärt mööda üles. Lachlan võtab pisikese ettevaatlikult pihku ning asetab ta ema turjale, olles ilmselgelt otsustanud, et mürgised elukad soojätkamiselundite läheduses on risk, mida ta võtta ei soovi.

Ämblikud hoiavad end Lachlani kõrvale nagu koerad ning koos liigutakse edasi. Taas kostab eestpoolt kopsimist ning taas lööb Blade'i mõõk hingekella ühele kirkaga kaevandanud luukerele. Atraktsioonid aga ei lõppe ning Maryo leiab kõige ebameeldivamal viisil eespool oleva ukse külge kinnitatud pealuukujulise lõksu, mis tulistab käigusliikujate pihta mürgitatud ammunooli. Noolt välja kiskudes peetakse plaani. Maryo meelitab lõksu tulistama, samal ajal kui Blacklight ja Blade kiiresti ukseni jooksevad ning lõksule valu annavad. Mitme hea matsu järel lakkab mehhanism töötamast.

Ukse tagant leitakse tõeline porno- ja snuffikollektsioon. Maalid, vaibad, keraamika, kujud - kõik on täis tapmist, sugutamist ning tapmist JA sugutamist kujutavaid stseene. Siililegi selge, et Vanguardi kantsi surnumanaja on siia oma puhketoa teinud. Blade ei saa oma silmi ühelt eriti eksplitsiitselt seinamaalilt eemale, samas kui Lachlan põlglikult turtsub. Lachlan otsib maagiat, kuid midagi on paigast ära - kogu tuba näib olevat kaetud ühtlase maagilise auraga, mille asukohta on raske kindlaks määrata. Koos otsitakse tuba läbi ning muu väärtusliku kõrval leitakse ka Blacklighti ogaline kett. Koos pannakse hakkama kogu väärismetall, keraamika ning kujukesed, mis toas leiduvad. Need võtab enda kanda Blacklight, kes on tugev kui härg.

Toa keskel laiutab aga suureläbimõõduline sammas, mille küljest Maryo leiab ukse. Aardehimu saab võitud ning otsustakse uks avada. Ruumi seinad on kaetud pealuudega, lisaks paistab ka kuri altar küünaldega ja kirst. Blade avab selle ettevaatlikult ning märkab kirstu põhjas olevaid mängulabidaid, teised seiklejad üle õla piilumas. Ja siis korraga kukub uks seiklejate selja taga kinni ning kümned seinte külge kinnitatud pealuud hüppavad hüsteerilise naeru saatel oma teravaks ihutud hammastega Blade'i, Maryo, Blacklighti ning Borlanderi külge kinni! Pealuud purevad kaaslasi pikalt, enne kui õnnestub ruumi uks avada. Blacklight variseb rohketest haavadest teadvusetuna kokku. Kuid pealuud juba kaotavad hoogu, hüplevad veel natuke ringi, hammustused jäävad harvemateks ning siis lakkavad hoopis. Kaaslased koguvad end, kuid siis selgub jube tõsiasi - tuppa toov käik on kokku varisenud!

Õlilambi, tõrvikute ning küünalde valguses otsitakse kogu ala läbi. Leitakse küll üks loitsitud ning alati värske mürgitort ja liikumatu luukeresõdalane, kuid väljapääs puudub. Blade asub kaevama, kuid peatselt läheb väsinud seltskond magama.

Elusalt matmise hirmuga silmitsi seisvad seiklejad teevad järgmisel päeval kõik, mis nende võimuses, et leida väljapääsu. Kaevatakse tunde nii ühes kui teises suunas, enne kui lõpuks lossihoovis maapinnale jõutakse. Väljas tervitab rändureid 31. Augusti jahe öö.

Sessioon VIII

Ebasurnutelt kõvasti rappida saanud seltskond pageb Vanguardi kantsist, Lachlan lohistab Blade'i, kes on kõige kriitilisemas olukorras, kuid ka ülejäänud seisavad vaevu jalgadel. Jõutakse hobusteni, peale mõnd üksikut kerge-ravitsemist ja Borlanderi vahelduseks edukaid ravimiskatseid näeb Blade küll parem välja, kuid silmi ei ava. Seltsilised vajuvad haavadest roidunult magama.

Järgmised kaks päeva pühendatakse tervendamisele ja puhkamisele. Tervis tuleb mühinal ning ülejärgmise päeva hommikul on seltsilised jalgel ning hakkamas nagu mehed muiste. Otsustatakse kiiresti, et viimastele ebasurnutele tuleb lõpp peale teha ning ega saa ju sõjasaakigi vedelema jätta. Tehakse vajalikud ettevalmistused, luuakse sõjaplaan ning tõtatakse taas kantsi kallale.

Lossiõuel võtavad seiklejaid vastu maas istuv orkizombi ning eelmisel rünnakul saatanlikult osavalt vastupanu osutanud kõhistav luukere. Kõhistaja on mingi arusaamatu, aga selgelt kuratliku plaani raames müürile üles seadnud kõik viskodad, nii et nende otsad päikese käes kaugele helgivad. Müürile on laotud ka kivid, kilbid, ning muud relvad.

Sikomor lööb ebasurnuvaenuga loitsitud saua abil zombile tohutu obaduse, mis põrmustab niigi Blade'i poolt peatuks löödud ebasurnu täielikult ning kõhistav luukere langeb üllataval kombel juba Maryo esimesest löögist. Viimasest korrast ellujäänud mürgiaämblikud leitakse Revenandi skeptri peal uimaselt ringi liikumas.

Koos tehakse õu sõjasaagist puhtaks. Üks põnevamaid esemeid on loomulikult revenanti äraraiutud käes olnud skepter, mille Lachlan vajaliku loitsu abil kiiresti tuvastab kui Ämblikutaltsutaja (sõbrastab 4HD ämblikke, meelitab neid lähedale ning tekitab kõikide heade vastu kasutatuna ekstra 1d6 jagu vigastusi). Koos loodetakse see Suurturul kõva raha eest maha müüa.

Peale pisukest ringivaatamist leitakse, et keset lossiõue asunud augu põhjast vaatab vastu puit ja metall. Tegu näib olevat rautatud plankudega. Vajalikud abinõud võetakse kasutusele ning varsti asubki Blade suurema kivimüraka abile toetudes planku auku lõhkuma. Töö on väsitav, kuid peale pooltteist tundi on auk piisavalt suur, et sealt läbi pääseks. Heites pilgu allapoole, avastab vapper augulõhkuja alt oma hämmastuseks redeli. Kratsinud veidi hämmeldunult pead, pühib ta plangu äärtest veel veidi liiva eemale ning leiab, et on lõhkunud augu täiesti töötavasse, lukustamata luuki, mis avaneb esimese tõmbe peale imekergelt. Punastades ronib Blade esimesena redelit mööda alla. Nähes, et tegu on käiguga maa alla, otsustavad seiklejad enne alla minekut veel ühe päeva puhata. Ööbitakse kenas majas kindlusevaremete kõrval. Majakesest leitakse ka kausitäis küpsiseid ja veini. Otsustatakse võlusüdame vili Maryole anda, ning teiste vesiste pilkude all pistabki poolhaldjas kergelt kärbunud, kuid meeldivat lõhna levitava vilja pintslisse. Vili maitseb tugevalt vaarika ja piparmündi järele.

28 augusti hommikul rännatakse maa all ning avastatakse väga avar käik või saal paljude kõrvalruumidega. Ükshaaval uuritakse need kõik läbi ning ühest leitakseg suurte tünnide vahelt suur sajajalgne, kellele Blade peale väikest rüselust Lachlani ja Maryo kaasabil lõpu teeb. Maryo avastab ka veinikeldri segipekstud veinipudelitega, mille vahel siiski ka terveid pudeleid näib leiduvat.

Ühest toast tuleb välja vägagi huvitav leid, mis tasub kindlasti tuleviku tarvis kõrva taha panna - keegi on siin ehitanud hiiglaslikku luukere-tapamasinat, mis näib koosnevat pooleldi luudest, pooleldi metallist. Sellise eluka teele jääda ei soovi seiklejatest keegi.

Avastatakse salakäik ning otsustakse edasi liikuda - seiklejate südames põleb lootus, et ehk tuleb mõnest järgnevast ruumist midagi väärtuslikumat välja. Lootus ei õigusta end, koperdatakse hoopis kongi kinni pandud 4 ghuuli otsa. Ghuulide trellitatud ruum asub kõrvalkäigus, mille avaust varjab mullaga sarnanev krobeline riidetükk. Seiklejad alustavad ghuulide vastu rünnakut trellide vahelt - Blade loobib viskeodasid ning Borlander laseb nooli, kuid noormehel on taas kord näpud otsekui võist ning kriitilisel hetkel katkeb veel ka vibunöör. Blade on sunnitud asuma mõõgaga lähivõitlusse, kuid ghuulid kasutavad kohe olukorda ära ning üks neist tõmbab Blade'i vastu trelle, ning hammustab teda halvavalt! Halvatud Blade saab valusalt (kuigi see valu jääb tal tundmata) hammustada ja küünistada, enne kui Maryol õnnestub ta trellidest eemale sikutada. Sikomor laseb oma võluväega vilutatud relval taas langeda ning tabab eriti oskuslikult üht ghuulidest, kes vajub teadvusetult pikali. Kuid just siis lendab eest kongiuks, mida ghuulid seni edutult lahti olid lõhkuda proovinud!

Seiklejate närvid pannakse tuliselt proovile, kui ghuulid kongist kolmekesi välja sööstavad! Sikomor, Maryo ning Borlander võtavad rünnaku vastu. Borlander on vibule nööri peale saanud ning sedakorda soosib teda lahinguõnn, kui ta ühe ründajatest kahe vägeva lasuga põrandale langetab. Sikomor teeb tubli löögi, ning Maryo lõpetab tema töö teise ghuuli kallal, kelle sisikond saadetakse samuti mööda põrandapragusid laiali valguma. Seiklejad tunnevad end kaunis enesekindlatena, nende ees on veel üksainus ghuul, kelle viimane ebaelumärke näitav seltsiline vedeleb teadvusetult kongis.

Kuid lahinguõnn pöördub taas ebasurnute kasuks, kui ka Maryo ghuuli hammustusest halvatuna põrandale langeb! Halvatud Maryo saab küünistada. Olukord tundub tume, ent Sikomori silmad löövad lahinguihas lausa lõkendama - otse ebainimliku väega virutab tema loitsitud relv Maryot järanud ghuuli surnuks - kui teadvusetu ghuul taas silmad avab ning teda mõni sekund hiljem ründab, saab ka tema Sikomorilt surmava löögi!

Blade ning Maryo tõusevad mõne minuti järel jalule. Koos otsitakse ghuulide kong läbi, ent leitakse vaid paar surnukeha, üks neist juba kahtlaselt ghuuli moodi välja nägemas. Varandust kuid ei pennigi eest. Ei jää seiklejatel üle muud, kui oma halba õnne needa ning loota, et ehk pole käigud veel kõiki oma saladusi avaldanud. Lachlan, kes kogu selle aja on võitlust välimisest käigust pealt kuulanud ja aega ajalt ka käiku sisse piilunud, märgib: "Mulle need ebasurnud ei meeldi."

EXP:

KÕIGILE: 150XP
Blade&Lachlan: +30XP (mitme tegelase juhtimise eest)
Blade: +20XP (ideed)
Maryo: +10XP
Blade, Lachlan, Maryo: +40XP (toit)

Blade'i pisike must märkmik - nimekiri loojakarja saadetutest

Seekord lisandus palju ebasurnuid ja mürgiämblikke.


EBASURNUD

zombid: 13
revenant: 1
luukered: 4
guulid: 4

FAUNA&FLOORA

hundid: 6
hiigelsajajalgne: 1
soovaglad: 10
soolimad: 2
hiigelsoolima: 1
Hüäänid: 5
lihasööja taim: 1
mürgiämblikud: 13
koerad: 2

VÄIDETAVALT MÕTLEVAD HUMANOIDID
talupojad: 4
goblinid: 1

Samal ajal mujal: Nimer Sahmiu lugu

Nimer Sahmiu.

Ühe Thrane'i kuningriigi väikelinna Sigilstari raamatukoguhoidjana töötav Eberroni salaseltsi liige, kelle huvialaks on mürgid ja nende valmistamine (rogue 1 / expert librarian 1).

Sigistaris oli öö. Magasin oma väikese raamatukogu tillukeses tagatoakes, kui kuulsin valju koputust uksele. Läksin ja nägin, et väiksekasvuline gnoom oli ukse taga saadetisega. Kiri sisaldas kohutavaid uudiseid mu sõbralt Kane'ilt, kes tegutses salaühingu spioonina Flamekeepi linnas.

Selgus, et tapetud oli Thaynden, kuninganna nõuandja, ja et minu suhtes oli välja antud arreteerimisorder, mis võis iga hetk kohale jõuda. Thaynden oli Eberroni hoidja Thrane kuningriigis, mis viimasel ajal väga sõjakaks oli muutunud.

Ma ei võinud endale lubada aja kaotamist ja hakkasin asju pakkima. Kui sain valmis, tekkis mul mõte toiduvarude täiendamisest. Ostsin ühest ööläbi lahti olevast kõrtsist soolaliha ja leivakäkke.

Olles tagasiteel, sattusin pimedal ja kitsal tänaval kokku kahe röövliga (üks neist ilmus minu selja taha). aarasin kohe vibu ja üritasin esimest kahjutuks teha, kuid see ei õnnestunud. Algas meeleheitlik lähivõitlus. Suutsin ühele rapiiri sisse pista, aga siis hakkasin ka juba ise haavu saama. Üritasin, mis üritasin, aga lõpuks kaotasin haavadest teadvuse.

Ärkasin tundmatus ning nipsasjadega kaunistatud toas. Muukisin leitud juuksenõelaga ust, kui kuulsin samme lähenemas. Kähku voodisse tagasi! Selgus, et üks tädi oli mu elu päästnud korraliku linnakodanikuna. Sõin seal valvsa ja kahtlustava pilgu all hommikueine ja siis, arvestades oma seisukorda, ei tahaks just öelda et tormasin, aga lahkusin üpriski kiiresti. Tänaval nägin eelnenud päeva kähmlusest jäänud vereplekke ja vererada järgides leidsin üles ka rentslisse visatud paki soolalihaga, mille olin kõrtsist ostnud. Leidsin ka ühe noole. Pätid olid röövinud kogu mu ülejäänud varustuse.

Koju jõudes otsustasin mõned oma raamatukogu raamatud maha müüa. Eelmisel öösel olin nimelt tasahilju raamatukokku hiilinud ja mõned kallimad raamatud omale nihverdanud. Need märkisin välja laenutatuks kõige kehvematele tagastajatele.

Toimetasin linnas ja olin endale ostnud uue oda, nahkturvise ja isegi saanud ühe paladiini poolt ravitsetud kui äkki märkasin tänaval üht eilsetest pättidest. Läksin tollele järgi ja nägin, et ta suundus kõrtsi, kusjuures tolesse samasse, millest eelmine päev toitu olin ostnud. Otsustasin mõneks hetkeks lähedusse passima jääda ja vaadata, kuhu ta edasi läheb. Selgus aga, et ei läinudki edasi. Kiikasin korraks kõrtsi ja mis ma näen! Ka teine rajakas istus seal; varganäod jõid minult varastatud raha maha. No ei! Nüüd vist pidanuks kutsuma kohaliku kordniku. Natuke riskantne tundus, aga lootsin, et mu arreteerimisorder pole veel kohale jõudnud. Korravalvur oli kohe samas läheduses ja, kui olin talle oma loo rääkinud, osutus väga hakkajaks pätte püüdma. Läksime siis koos kõrtsi ja, kuigi röövlid üritasid lõikama panna, saadi neil natist kinni. Mõned asjad sain neilt kohe tagasi, mõned natuke hiljem. Ainult seljakott oli juba kuhugi kadunud. Ei saanud mina aga oodata selle järgi. Linnaväravate juures tekkis veel viivitus, kus korrumpeerunud linnavaht lootis altkäemaksu, aga seda ei kavatsenud ma maksta. Lõpuks (teist valvurit vist tüütas see jama) tegi ta siiski värava lahti.

Kui olin suure ajuga linnast välja saanud võtsin suuna Tellyni poole. Toiduvarusid jätkus kahjuks vaid loetud päevadeks. Õnneks leidsin teel olles õunu ja marju.

Tee peal kohtasin omapärast reisiseltskonda, mis koosnes kahest talupojast, bardist ja ühest, arvatavasti mitte just kõige seaduskuulekamast tegelasest. Etteruttavalt ütlen kohe, et kahtlused tema suhtes leidsid hiljem ka kinnitust. Nad rääkisid, et Tellyn on rüüstatud ja põletatud, kuid seal lähedal on üks hästi kindlustatud kõrts, millest nad enne Athrandrasse suundumist läbi tahavad minna. Otsustasime teekonda jätkata koos, lükates kordamööda talupoegadel kaasas olevat kaubakäru, milles oli ka kotitäis riisi ning tumedast puust prussid.

Talupoegadel olid nimeks Finnan ja Toban, kahtlasel löömavennal Bolom, bardil Lürdir.

Juba esimesel valvekorraööl tegi löömavennavälimusega tegelane ettepaneku bard maha koksata ja raha ära jagada. Õnneks suutsin selle mõtte maha laita.

Küll aga oleks meid ennast ja eelkõige mind isiklikult mahakoksatud. See leidis aset siis, kui järgmisel päeval jahile läksime. Võib-olla peeti isegi meile jahti, igatahes need kõrgete puude otsas ronivad pärdikud viskasid rusikasuuruste kividega päris täpselt. Kaks muhku, mis sain, olid valusaks kinnituseks. Need võtsid mu peaaegu jalust maha.

Jõudsime mingisuguse kõrtsini. Bard palkas meid kõiki ühe kulla eest enesele saatjateks. Meie seltskonnaga lisandusid ka üks võluri moega, kilpkonni pidav vanamees Daida. Boonusteks oli veel teekonnal vajaminev toit, mingisugused jahukäkid.

Ostsin uue seljakoti, lootes, et ehk oleks nüüd midagi sinna panna ka.

Järgnevad päevad möödusid külmas ja vihmas. Toban külmetus ja haigestus grippi.

Vihm jäi järele, kuivatasime oma jahukäkke päikese käes. Jätkuvalt haige Tobani eest hoolitses Finnan.

Taas käisime metsas jahil. Daida hõikas, et oli avastanud ühe suure seeneringi. Mina Bolomiga avastasime ühe uru. Tegin avause ette lõkke ja puhusin suitsu sisse. Taido pani tähele, et tema lähedalt hakkas maa seest suitsu ajama. Seni, kuni seletasin et peaks nüüd peale passima, hüppas sealt kuskilt üks olevus välja ja pistis punuma. Üritasin kohe järgi panna, aga kaotasin eluka silmist. Mmm.. puu otsas olid veel mingisugused marjad.

Seened maitsesid päris hästi. Kahjuks Toban ei ilmutanud paranemise märke ning pärast järjekordset vihmast ööd oli ta surnud.

Tagasihoidliku matusetseremoonia lõpus ründas meid äkitselt sinist värvi välke pilduv sisalik. Võttis ikka päris kõhedaks kui talumees Finnan esimese särtsu peale kokku vajus.

Daida suutis kaks sõrmkübara suurust tulepallikest lasta enne kui ka tema kokku vajus. Löömamees andis elukale nuiaga ja üsnagi edukalt. Lasin kõrvalt mitu noolt, aga suure ähmiga lasin enamuse mööda.

Lõpuks saime sisaliku maha ikkagi. Maitses hästi.

Jõudsime metsa. Kõht on tühi ja järelikult oli vaja jahile minna. Daida koos oma kilpkonnadega jäi käru valvama. (Finnan oli vist haavatuna kärus) Käisime kolmekesi metsa läbi aga ei leidnud midagi. Nüüd otsustasime teisele poole minna. Võtsin ka eesli kaasa, lootes, et ehk too tajub mõne looma lähedalolu.

Olime mõnda aega kõndinud, kui äkki märkasin puuotsas kössitavat täppidega looma. Loom ründas esimesena. Kalpsas puu otsast alla ja kohe bardile kallale. Taas lasin ähmiga nooled mööda. Raske on sihtida, kui ei taha omadele pihta saada. Madistasime seal natuke, kuid vibu ja malaka kombinatsioon oli jälle võidukas! Selgus et tegemist oli leopardiga. Pärast Lürdiri ülesturgutamist võtsime eluka kaasa ja asusime tagasiteele.

Ekslesime metsas kuni pimedani. Käru näha polnud. Jäime sinnaasamasse laagrisse. Leopardi nahk peaks midagi väärt olema…

Loomakere aga panime lõkke kohale küpsema. Praelõhnade peale ilmus kuskilt ka võlur Daida välja. No on sunnik! Ütles, et nägi eemalt valgust. No palju ta siis puude vahelt ikka näha sai…

Tegime vankrist ja telgist varjualuse. Haavatud jäid puhkama ja nõrga tervisega sellid vahti pidama.

Öö kulges üsna rahulikult kuni Daida valvekorrani. Ta märkas põõsastes kahtlast sädelust ja tõstis häiret. Ärkasin mingi kisa ja pisikeste tulepallide lendamise peale. Togisin siis Lürdiri ja Bolomit ärkvele… ei tahtnud nad kohe kuidagi ärgata lärmi peale. Samal ajal kalpsas Daida välkude eest kõrvale. Juba jälle mingi jube elukas!

Kahmasin lõkkest põleva tuki ja viskasin sellega sisalikku. Põikles kõrvale, aga nüüd siis vähemalt natuke rohkem valgust. Teised said üles just parajal ajal, sest selja tagant hakkas meid häirima veel üks pisem sisalik. Daida kilpkonnad osutusid päris kasulikuks, puhudes suust tuleleeke.

Madin lõppes igatahes sellega, et lõkke kohale lisandus kaks uut praevarrast ja meile mõned uuemad kriimud.

Ülejäänud teekond kulges rahulikult, kuni jõudsime Athrandi linnale lähemale. Eespool paistis üks härjavanker. Otsustasin ette rutata ja uurida, kellega tegemist. Selgus, et need olid relvastatud aga muidu täitsa tavalised talupojad. Ühe jala ning karguga vanamees Thraka vankrist jättis väga sõjaka mulje. Niikaua kui vestlesin meid kividega loopinud valgetest ahvidest ja välgusisalikest jõudsid ka teised lähemale. Mõtlesime koos teekonda jätkata -- et siis ohutum ja nii.

Mõnda aega edasi liikunud, nägime kahtlast tolmupilve lähenemas. Ratsanikud ja otse meie suunas!

Kuna aga olen raamatukogus töötades palju lugenud, siis on mul ka väheke teadmisi taktikast. Organiseerisin kohe vankrist ja kärust tõkke ning kõik valisid omale kohad vankri ja käru taga. Vanemal talupojal oli üks suur ja ohtliku väljanägemisega amb. Löömavend Bolom, kel oli ka ling, jäi kaitsma külge. Teist külge kaitses noorem talupoeg. Sõjakas vanamees jäi vankrisse ja näitas kõigile, kui kiirelt ta suudab oma pisikest ambu välja tõmmata. Võtsin eesli seljast ka oma kaks viskeoda ja panin vankri kõrvale võtmiseks.

Ettevalmistused tasusid end ära! Eemalt kappas meie poole viis ratsameest, erineva relvastusega. Üks neist keerutas õhus suurt ogadega ketti. Enne kui saime uurida või küsida kellega tegemist. Kihutasid ratsanikud juba meie tõkkest mööda, et meid selja tagant rünnata. Suutsin kiirelt reageerida ja lasin kohe nende suunas vibuga. Nägin, kuidas ratsamees sai ühest noolest raske haava ja kuidas verd lendas! Ratsur küll vaarus veidi sadulas, kuid suutis püsima jääda. Teised lasid ka nooli ja viskasid viskeodasid, ratsamehed lasid vastu. Kõrvalolevad karjatused näitasid, et kõik nende nooled ei olnudki nii ebatäpsed. Ammud plõnksusid pahaendeliselt ja nooled lendasid kurjakuulutava vihinaga, aga ükski neist ei läinud ratsameestele pihta. Lasin veel ja minulgi läks mööda.

Küll aga õnnestus mõnede viskeodade ja vibulaskude abil kaks ratsameest maapeale tuua. Bard Lürdir oli mingi kõva laulu lahti lasknud ja tekkis kohe selline kangelaslik tunne. Sihtisin ja lasin kindla käega. Lahing aga aina intensiivistus. Allesjäänud ratsamehed formeerusid ümber ja tegid otserünnaku. Ketikeerutaja loopis kettidega. Maapeale kukkunud tegelased üritasid meie suunas nooli lasta ja roomata, aga nende vastu asusid Daida tuldpuhuvad kilpkonnad. Esimese maapeale kukkunud tegelase kõrvetas kilpkonn ära, oli ikka kole röökimine! Peatselt kärsatati ka teist.

Samal ajal hakkas vihane käsitsivõitlus. Noor talupoeg löödi naksti rivist välja. Appi tõttas Bolom, ka vanem talupoeg valmistus aitama. Vastas oli üks väga kuri ja suure mõõgaga sõdalane. Ratsu seljast oli ta alla tulnud või löödud, kes see seda lahingumöllus nii täpselt mäletab.

Igatahes seda mõõka käsitles ta oskuslikult. Tirisin noore talupoja tast eemale ja üritasin verejooksu peatada, nii hästi kui oskasin. Sain sellega just valmis kui mõõgamees minuni jõudis ja mulle sellise sähvaka andis, et pilt kadus eest ja jõuetult maha vajusin. Olin juba enne ühest noolehaavast nõrk.

Ärkasin selle peale kui võlur Daida mu kohal mingit loitsu pobises ja nägin ta käes paberit sähvakaga kadumas. Tunne oli selline nagu siis, kui ahv mulle esimese kiviga vastu pead viskas. See tähendab, et veel mitte kõige hullem. Krabasin vibu kätte ja vaatasin, mida teha annab. Olukord oli juba täitsa kriitiliseks läinud, suurem osa meie seltskonnast olid haavades ja mõned ka maas pikali verest tühjaks jooksmas. Mõõgamehe ja ühe ratsamehe vastu võitlesid bard ja talupoeg, kes vehkis ammuga nagu pöörane. Bolom oli suure mõõgahaavaga maas. Vankris oleva vanamehe pisikese ammu nooled olid otsa lõppenud, ning vanamees ise üritas parajasti välja vingerdada ketist, mis talle ümber oli visatud.

Eemal oli veel kolmas vastane, ilusti hobuse seljas, laskis nooli meie suunas. Õhtuse päikese taustal joonistus ta siluett kuidagi eriti ilusti välja. See tuletas mulle meelde mu õhtusi vibulaskmisharjutusi Sigilstaris. Rahuliku ja kindla tundega sihtisin ja lasin käbedalt kaks noolt. Mõlemad tabasid! Ratsamees vajus nagu kott sadulast maha ja põntsatas elutult rohukamarale.

Pöörasin tähelepanu lähedal aset leidvale võitlusele. Tahtsin selle mõõgamehe maha võtta, aga tabasin hoopis meie bardi. Mees vajus kohe kokku aga vähemalt ei hakanud veel surema. Ja nüüd oli tulejoon n.-ö. puhtaks tehtud. Mõõgamees langes mitmetest haavadest ja alles jäi veel viimane ratsanik. Too aga otsustas põgeneda. Lasin ta pihta ja tabasin, kuid jäi sadulasse püsima ja kappas edasi. Vanamees, kes kettidest välja oli rabelenud, haaras maas oleva vibu ja laskis ka umbropsu, aga lasi mööda. Tõttasin edasi ja sihtisin hoolikalt… lasin ja rahuldustundega nägin, kuidas eemalduv viimane ründaja võpatas ja kukkus maha. Lahing oli võidetud!

Meie teekond:

Sessioon VII

Aeglaselt astuvad seltsilised Vanguardi kantsi juurde. Nad teevad selle ümber tasahilju päripäeva ringe, olles pidevalt teadlik müüridel tatsuvatest ja neid piidlevatest õudustest.

Aga juba alustavad rünnakut lossi ebamaised kaitsjad, kes asuvad kõrgetele ning raskestiligipääsvatel rusuhunnikutel. Kandjate pihta heidetakse, palja jäsemega loopides, elavaid suuri mürgiämblikke. Nood paistavadki selle paikkonna tõmbe- või siis tõukenumbriks olevat, taipavad grupi liikmed öist segadust meenutades. Lisaks sajab müüridelt kive ja viskeodasid.

Borlander asub oma eripärasel vibulaskmisviisil nooltega hukatust külvama; Sikomor valmistab oma skimitari ette. Blade ja Maryo tormavad lossiõuele. Hapra kehaehitusega Lachlan hoiab müüride juures varju.

Mõned kohmakad ebasurnud pudenevad müüridelt alla ja mõned ämblikutest läbistatakse vibunooltest. Sikomori skimitar teeb kõrvulukustavaid lakse ebasurnud ihusse lõigates. Siiski avastavad salaseltsilised, et nende raie- ja torkerelvad ei jäta jäävaid haavu juba surnud ihusse. Lachlani märguande järel taganevad nad tõrksalt kantsi müüride vahelt, lahkudes veel vibudest nooli lastes.

Terve päeva lakuvad kandjad haavu ja kuulavad paljuõppinud Lachlani haldjatarkuseid asümmeetrilisest sõjapidamisest. Kaalutakse ka varikatuse ehitamist. Lõpuks valmib uus rünnakuplaan.

Kantsis nüüd mõne minuti vältel järgnev muutub salaseltslaste mäludes ühtseks häguks ning näib vältavalt pigem tunde.

Borlander ning Sikomor, viimane Maryo turvist kandes ning ogalise vaikselt undava kaikaga viibutades, tormavad kindluse idatorni peale. Blade ja turviseta Maryo võtavad ette kantsiõue keskel kõrguval kivikuhjatisel kiikuvad ebasurnud jäletised. Taamal asuvatelt kuhjatistelt läheneb zombisid ja luukeresid lisaks, kes rusukõrgendikke ühendavai prusse ja laudu pidi püüavad lahingule lähemale jõuda.

Sikomori kaigas tekitab roiskuvasse ihusse kohutavaid vigastusi. Paistab, et iga kord, kui see ihu puudutab, langeb üks ebasurnu. Truu Borlander toetab teda, pikkmõõgaga usinalt konte raiudes.

Siiski tabab tuuslarit ebaõnn. Üks kivi tabab teda küünarnukis asuvasse närvilõpmesse nõnda, et ta mitmekümne hingetõmbe vältel vaevu püsti seista jõuab. Borlanderil jääb üle vaid püüda kaaslast kaitsta. Taastununa lendab mõne viibutuse järel tal käest ta eriliselt ette valmistatud kaigas. Kogu see aeg loobitakse seiklejaid kaugematest tornidest kividega.

Blade ja Maryo teevad samal ajal peaaegu puhta töö keskmises tornis ja tõttavad tagumise tornkuhjatise poole, kus üks teistest pikem ja õudsalt kumava musta sõjanuiaga vehkiv zombi vägesid paistab juhatavat. Blade joob Sikomori valmistatud võlujoogi, mis elujõudu nilpsides joojale ajutiselt hiiujõu laenab, ning tormab mööda rususid üles, peasurnu poole.

Teel tõkestavad teda ämblikud ning kaks teravate hammastega rotiluukere. Ülesjõudnud Blade näeb, et sel suurel zombil on, erinevalt varemnähtuist, peas ka nägu. Must sõjanui heidab Blade'i pihta mürkmustalt helkivaid kiiri, mida tollel vaid läbi häda vältida õnnestub. Siis raiub aga võitljea zombimaagil kohutava obadusega nuia hoidva käe otsast. Selle peale langeb zombi kokku, hing viimaks ometi maiselt olemistasandilt valla päästetud. Vigastatud Blade taipab, et mõne hetke pärast kisuksid veel kõrval olevad suured orkizombid ta tükkideks, ning heidab end lossimüürilt alla, kukkudes teadvust kaotades.

Samal ajal tormab juurde Lachlan, kes ühe efektse nõidusega ohtlikud mürgiämblikud magama uinutab. Siis satub ta aga ise kimpu, sest teda ründab tornist alla sadanud luukere. Juba haavatud võlur keskendub enese kaitsmisele ning appi karjumisele.

Lachlanile tõttab appi Maryo. Peatselt võitlevad Maryo ja Lachlan õue keskel juba mitme ebasurnuga, samal ajal kui Sikomor ja Borlander ei suuda kuidagi kõigutada Idatorni treppi kaitsvat naeru kõhistavat ning odaga relvastatud luukeret.

Kui Maryo juba kokku kukkumas on, tõttab Sikomor alla, kaaslasele appi, kuid kaotanuna oma kallid nõidused ei suuda temagi luukerest, orkizombist ning kahe roti luukeredest jagu saada.

Siiski annab Sikomori ilmumine Lachlanile mahti lahingust eemalduda -- usin võlur asub kohe Blade'i eemale tirima. Seda märgates jooksevad laiali ka teised võitlejad. Neid jälitavad veel kaks luukererotti, kes aga pagejatest peatselt maha jäävad.

Sessioon VI järelkaja

23. augusti hommik on saabumas kõigi Eberroni kandjate jaoks, märkides nädala täis saamist Sikomori maja juures kohtumisest. Ilmselt looduse loomulikest rütmidest tulenevaid muutusi märkis ka vaheda mõistusega Lachlani väljailmumine. Seltsiliste mõtteis püsivad küsimused, et kui paljud - kui üldse - on kandjate üleüldise huku üle elanud ja nüüd ehk põranda alla peitununa oma elujärge säilitada püüavad.

Vähemalt annab ilm esimest korda soojenemise märke -- ilm on selge, väljas on 20 kraadi sooja ja tõotab tulla palav päev.

Borlander harjutab vibulaskmist, kaaslaste jaoks harjumatult kiiresti nooli nöörile asetades ning vaevu sihtimise järel nööri vallandades, sellal juba uut noolt asemele pannes.

"Ups," meenub Borlanderile. "Ma ju lubasin Orieni kojast Blade'ile laenatud kalli hobuse tagasi tuua 18. augustiks. See vist on möödas?"

Tõsised näod noogutavad, Sikomor vaatab millegipärast taeva poole.

"Mis nüüd saab? Niikuinii tuleb mingeid jubedaid viiviseid maksta? Ma juba 5 päeva -- see tähendab vähemalt 5 kuldtaalrit -- üle!"

Keegi ei tea midagi tarka vastata.

Suur sibul, mis kaalub nüüd 60 naela, on märja mantli sisse mässitult ning
vett juues elanud 3 päeva. Selle pealmine kest on tõmbunud pruuniks ja
kuivaks. Kolm lumivalget juurikat on peaaegu sibulasse tõmbunud.
Maitsev leht ja võlusüdame vili näitavad esimesi närbumise märke.

Sikomor sõnab, elutarkus silmist säramas: "Vähemalt on meil süüa!"

• 1 päeva jagu küpsetatud korjuseliha 4 inimesele
  
• 4 päeva jagu küpsetatud linnuliha 5 inimesele
  

Sessioon VI: Blade'i pisike must märkmik

Nagu arvata oli - niipea kui ebasurnutest kubisevate kantsivaremete varjus magama heita, ega siis enam unest head nahka saa. Jõudsime vaevu kantsimüüri varjus kükitavate hütikeste vahele lõkke üles teha, kui juba Sikomor märkaski midagi lõkkele lähenevat.
Meie suureks rõõmuks oli tegu hallhaldjast võluri Lachlaniga , kes samuti salaja Eberroni kannab. Võlur oli üksi rännanud üle sõjast laastatud maa, ning surmani väsinud. Seega heitsime peale lühitutvustusi taas magama. Borlander jäi valvama.

Ärkasin selle peale, et miski hammustas mind valusasti kaelast. Südames hõõgumas kättemaksuiha, krabasin süüdlase järele. Tundsin käe all vaid jälgilt suurt ning karvast paljujalgset keha, mis mul pihkude vahelt minema vupsas. Siis hakkas mujaltki hütist karjatusi kostma. Mürgiämblikud olid ilmselgelt öisele jahikäigule tulnud. Mõned meist said hammustustest mürgitatud ning nõrkesid omajagu. Ka Borlander oli omandnud sültlõdva väljanägemise vaatamata sellele, et teda ämblik ei hammustanud.

Trampisime seal mitmekesi neid ämblikke tappa, mul õnnestus ühe hoobiga isegi kaks lapikuks lüüa, kui korraga jõllitas sültjalt akna ääres põrnitsenud Borlanderile pimedusest otsa sinkjas lõust. Borlander võttis jube rahulikult, mõõdetud liigutustega välja vibu ning kihutas lõustale noole täpselt kahe silma vahele. Lõust võttis asja sama rahulikult kui Borlander ning heitis noolele leebe pilgu, enne kui viskas hüti aknast sisse paraja munaka, mis tabas Maryot otse kõhtu.

Samal ajal näitas meie värske kompanjon Lachlan üles märkimistväärivat meelekindlust, sajatades pikaliasendist jätkuvalt mind purevatele ämblikele kaela unenõiduse. Sellest polnud abi. Kuid Lachlan ei heitnud meelt ning kordas protsessi - ja kõik 4 ellujäänud ämblikku vajusidki unne, kust neid mõneks püüdmatuks ajahetkeks äratas alles Lachlani coup de grace.

Sikomor oli aga avastanud ukse juurest veel teisegi zombi ning loitsis oma skimitari. Mina aga tundsin end räbalalt ning otsustasin viimases hädas rõngassärgi selga ajada. Paraku võttis see mul nii kaua aega, et Sikomor virutas oma võimsa loitsu läbi ebasurnutele ebameeldivalt surmavaks saanud skimitariga mõlemad zombid pooleks, ühe põiki- ja teise pikkupidi.

Kogunesime kõik zombi jäänustele rõõmust tantsima. See raibe polnudki aga veel surnud, vaid üritas veel Borlanderit pahkluust järada. Mina sellist asja muidugi ei sallinud, ning lasin öö jooksul esimest korda oma Lahutajal vihiseda, miska pahkluude hirm ka oma pikalt hilinenud lõpu leidis.

Järgnes üleüldine ravitsemine, kus kõik proovisid kõigi haavu siduda ning õhk oli raviloitsudest tiine.

Öösel märkas Borlander veel liikumist, lõkkest kantsi suunas eemalduvat tumedat kogu. Pärast seda jäi kõik rahulikuks.

Hommikul ilmnes, et meie veevarud ähvardavad iga hetk kokku kuivata. Egas muud kui tuli minna kõnnumaale vett otsima. Lisaks veelombile leidsime ka mingi kabjalise värske korjuse, millel tundub olevat vähemalt 2 päeva jagu lihavarusid kogu seltskonnale. Ega nälg kannata valida, seega lõikasime söödavamad tükid välja ning praadisime lõkke kohal ära. Sikomor leidis kogu grupi abiga veel ka ideaalse ööbimispaiga - mõnusalt põõsastikust varjatud uru, kuhu kõik lahedalt sisse mahtusid. Hobused ööbisid eemal puu all.

Järgmisel hommikul tundis seltskond end veel liiga ebakindlalt, et minna Vanguardi kantsist ebasurnuid välja juurima, seega veedeti päev vett ning liha otsides. Mõlemad otsingud kandsid vilja. Leidsime rasvaste mullamutilaadsete maalindude uru, kus neid rohkelt sees oli. Peale paari suitsutrikki ilmnes, et kõige kindlam on siiski linnud urust välja kaevata, ning jätta suitsutrikid mõneks teiseks korraks. Peale põgusat "tapmist ning tagaajamist", oli meil 4 päeva jagu rasvaseid linnukesi. Lõime aga lõkke üles ning asusime rõõmsalt linnuliha praadima.

Kahjuks on kõnnumaal palju suid toita, ning praeliha süljenäärmeid ergutav lõhnake meelitas kohale 6-liikmelise karja hunte. Hundid olid ebakindlad ning tiirutasid mõnd aega ümber lõkkeplatsi, mis võimaldas meil kaitsepositsioonid sisse võtta ning venivillemitele paar noolt nahavahele sokutada. Ilmselgelt näljast nõrkenud välimusega, kuid siiski ohtlikud loomad piirasid meid kiiresti sisse ning järgnes lähivõitlus. Pagan teab, kuidas see täpselt lõppenud oleks, kui Lachlan poleks taas kord meid oma loitsudega päästnud. Peale paari esimest vaenlaste vahel vahetatud hoopi-hammustust sööstis tema võlukepikesest välja sillerdav värvijuga, mis saatis silmapilkselt 4 hunti 6st värvilisi unenägusid vaatama. Ülejäänud kaks leidsid kiiresti oma kurva lõpu Lahutaja tera otsas, misjärel kanti halastuseta hoolt ka magavate eest.

Naasti laagripaika ning öö möödus sedakorda rahulikult. Borlanderi vahikorra ajal ilmus välja küll üks karuott, kuid Borlander tuli üllatavalt kavalale mõttele ning meelitas suure looma hästisihitud toidupala viskega meie urust eemale. Good lad.

Nüüd aga, värskelt ärganutena, hakkame pidama plaani Vanguardi kantsi ründamiseks.