The Sharn Inquisitor II

The Sharn Inquisitor II
Teadlane leidis rohu kõikjal leviva mürgisoo vastu!

lehe peatoimetaja Voostenwalbert Zwimmelpfenninck

Erinevad sõltumatud uurimiskeskused Morgrave'i ülikoolist kuni tundmatuks jääda soovinud Valenari ekspertideni kinnitavad eikusagilt ilmunud imerohu autentsust ning tõhusust. "See on tõesti hämmastav," sõnas Sharn Inquisitorile Bango Bobbins, Morgrave'i ülikooli alkeemiateadur. "Poleks osanud uskuda, et sõltumatu ilma mõne vägeva patroonita uurija suudab tänapäeva kõrgeid nõudmisi esitavas teadusilmas... eee... ilma teha. Ilmselt on tegemist väga aruka mehega. Panen ette tema lisamise Sharn Inquisitori järgmisse sajandi suurmeeste nimekirja."

Eelmisel aastal avastuse teinud senitundmatu tundmatu druiid Sikomor on aga koos oma vanavanematega Fairhaveni linnast jäljetult kadunud, jättes Aundairi druiididele vaid paar ampullitäit imerohu näidist. Mitmed suurvõimud on välja pannud kopsakad rahapreemiad druiidi asukoha avaldamisele, kui selline teave viib druiidi leidmiseni.

Aundairi rahva poolt armastatud kuninganna, 90-aastane Jordanna, kasutas kuulujuttude kohaselt imerohu näidisampulli diplomaatilise argumendina, ning selle olemasolu on väidetavasti üks olulisi vaherahu tagavaid asjaolusid. Kuningakoja pressiesindaja kuulujutte kinnitanud pole, kuid pole neid ka ametlikult ümber lükanud.

Välispoliitikakommentaar: rasside kokkupõrge ja uue maailmakorra häll
Samwell Huntington the IIIm, poliitikaanalüütik

Khorvaire on arengujärgu Xen'driki ning totalitaarse Sarlona kõrval pikka aega olnud Eberroni julgeoleku ning progressi tsentrum, kuid viimaste aastate murettekitavad arengud seadsid selle rolli ajutiselt kahtluse alla ja tekitasid tõsiseid küsimusi geopoliitilise vägikaikaveo vallandumise kohta.

Muidugi on viimaste aastate sündmuste nii ebasobivale ajahetkele kokkulangemine täiesti juhuslik. Meenutades mõni aasta tagasi alanud maagia väljaimbumist maailmast, mis omakorda on kaasa toonud paljude suurte maagide iseenesliku võluvõimete lakkamise ja arukaotuse, on selge, et tegemist on sedasorti juhusega, mida ükski olend ei kontrolli, küll aga võib selline suur muutus kaasa tuua sobivad eeltingimused impeeriumite languseks ja tõusuks. Pinna alla surutud, kultuurilistest ja rassilistest erimeelsustest tingitud pingetest vallandunud sõjad pole olnud samuti mitte kuidagi plaanipäraselt ellu viidud.

Ilmselt on paratamatu, et Thrane ja Aundairi süüdistavad teineteist sõja alustamises: Aundair olevat korraldanud spioonide abil veresauna Fort Lighti piirikindluses! Ja Vigilanti kordonis korraldas veresauna Thrane! Muidugi pole kumbaski lossis rünnakust ühtegi ellujäänut, mistõttu sõja algus ning veresaunad on omaette kuulu- ja õudusjuttude allikas. Ehk ongi konfliktid üksnes teraapiaks Khorvaire'i kollektiivsele alateadvusele? Igal juhul tundus Thrane'i üldmobilisatsiooni olevat sellisena sündmuste loomulik jätk ning sõjarataste veeremahakk paratamatu.

Et võtta kokku status quo, siis praeguseks, aastaks 1037, on Thrane'i ja Aundairi vahel habras vaherahu ning osa Aundairi terrtiooriumist on Thrane'i valduses. Mõlemad riigid on oma sõjalised ressursid ära kulutanud. Karrnathi riik koos Talenta Plainsi kääbikutega on Valenari riigi haldjad alistanud ja okupeeriunud. Olgugi, et Brelandi ja Zilargo liit on tagasi löönud Darguuni väed, kestab nendevaheline sõda edasi, ja lisaks on pool Brelandit Droaami kuningriigi vägede ning mõjuvõimu all. Kuigi konfliktide eskaleerumist pole karta, võivad väiksemad nägelused ja sissisõjad edasi kesta veel aastaid.

Siiski võime puhata rahus, teades et kõik on praeguseks enam-vähem paika loksunud ning saavutanud jõudude tasakaalu, mis peaks diplomaatia suurte mängude tulemusena või kiuste ka püsima jääma. Milliseid tagajärgi võiks tuua mõne teise kontinendi -- näiteks Argonnesseni -- kõrgendatud huvi Khorvaire'i vastu, on küll küsimus, mida võib küsida, kuid selle teoreetilisus näitab ise ära hädakarjujate ja pessimistide naiivsuse.

Alljägnevalt on esitatud meie kontinendi sõjalis-poliitiline kaart,
vastavalt toimetuse viimastele andmetele. Toimetus ei vastuta võimalike ebatäpsuste eest.

Nimer Sahmiu IV seiklus: Madjir

Kui Nimer Sahmiu kokkulepitud Novembrikuu päeval Kuldse Laua kõrtsi juurde tuli, märkas ta selle ette pargitud suurt soomustatud sõjavankrit. Vanker oli pealt lahtine, kuid paksu kalevist kangaga kaetud. Masin oli nõnda kavalasti ehitud, et isegi vankrit vedavad hobused oleksid külje pealt kerge metallplaadiga kaitstud.

Taida ja Thraka olid teda juba kõrtsis pikka aega oodanud, mida ka laual olevate mõdukannude arvust näha võis. Kõrtsilaua juures oli lisaks vanameestele Taida kits, kelle kollakale karvale oli vahepeal ilmunud sini-punane sõjamaaling, ning laua all lösutas kõige suurem mäger, keda Nimer kunagi näinud oli. Koos vanameestega istus lauas noor poolhaldjas, välimuse põhjal nii 16-aastane poiss.

Taida seletas uhkelt kuid poolsosinal, et nad said koos Thrakaga läbi mingite kahtlaste tehingute ja odavalt ühe Thrane'i sõjavankri omanikuks. Lauas istuv poolhaldjapoiss oli Madjiri kasulaps Apix, ning ta rääkis Nimerile järgmise loo: Madjir, keda vanamehed Brigtuni terveksravimise eesmärgil külastasid, oli ennast kogemata ühe vänge nõiduse läbi mägraks muutnud, ning nüüd on nad teel Eldeen Reachi kuningriiki, kus peaks elama üks Madjiri tuttav druiid, kes ta tagasi inimeseks muuta võib.

Taida sõnade kinnituseks kostis laua alt inimliku kõlaga ruigamist, ning mägra kuju omandanud Madjir vaatas Nimerile otsa. Mägra ette oli tõstetud kaks mõdukannu. Ta suutis neid oma inimkäe laadeste käppadega küll suurepäraselt tõsta, kuid oma koonu tõttu oli neist joomine võimatu. Seega oli talle toodud pisike küna, kuhu ta aega-ajalt mõdu juurde kallas ning sealt siis kurvalt märjukest limpsis.

Kõrtsist väljudes selgus Nimerile, et sõjavanker on Madjir'i mööblit ja koli täis, sest tark oli otsustanud ka ise Eldeeni kolida, ning oma talu põduralt paraneva Brigtuni valve all müüki jätta. Vankris oli Madjiri ustav maagiline abiline, potsakas kõverate kihvadega rott. Samuti valvasid vankri sisemust mehe truu hundikoer ning üks must kana.
Nimer otsustas reisi vältel proovida kaupmeheametit ning lisas vankrisse 1 koti riisi ja 1 koti jahu, et need tulevikus kallimalt edasi müüa. Lisaks osteti mitme peale tündrike kohalikku viina.
Kui kõik valmistused olid tehtud, asuti suure kolinaga teele.
Taida koostas seltskonnast parema ülevaate saamiseks ka väikese nimekirja:

1) Mina. Taida. (suur võlur )
2 & 3) minu 2 tuldpuhuvat kilpkonna
4) minu sõjakits
5) Thraka, ühe jalaga veteran ja käsiammukangelane
6) Nimer Sahmiu, rändur, raamatutark ja muukija
7) Metsa Madjir, mägraks muutunud metsatark
8) Metsa Apix, Madjiri kasulaps, kellel on annet maagiale
9) Madjiri hundikoer
10) paks kõverate kihvadega rott, Madjiri võluabiline
11) Madjiiri must kana (võitlusoskus kaheldav?)
12,13,14) Minu, Thraka ja Nimeri hobused
15) Nimeri vana eesel

Kokku 15 seiklejat.

Peatselt võisid vaprad rändurid oma seikluste kohta lugeda uuest ajalehest nimega "Ägge Külajutud" mis sõjaraskustele vaatamata Eberronis ilmumist alustas. Rännaku keskel jälgisid nad imestusega lehe ilmumise arengut. Nimelt esines lehe toimetuses sisemisi probleeme, ning pidevalt korjati ajalehe valmisnumbreid müügilt ära ja asendati uutega. Ränduritel õnnestus esialgu säilitada küll üks ajalehe rariteetne esinumber, kuid peatselt läks isegi see kaduma. Võis vaid spekuleerida, kas Thraka oli haruldase üllitise lähimas asulas viskipudeli vastu vahetanud, või olid selle vankrist pihta pannud ajalehe agendid, kes kuulujuttude kohaselt mustades kostüümides ja öösel tegutsedes kõikjal ajalehenumbreid ringi vahetasid. Igatahes siis, kui seltskond oma soomusvankril viimaks Thrane'i vägede poolt okupeeritud Lathleer'i linna lähedal olevas Lathbroti külas peatus, olid neil olemas järgmised "Kylajutu" ajalehed:

Samal Ajal: Nimer Sahmiu seiklused Athandras ja sahvris

Nimer Sahmiu isiklikust päevikust:

minu senine teekond:


Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.

Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja

XXV esimene öö Maalõpu mägede juures

Väljas oli külm ja lumepilvine ilm, kui seiklejad Maalõpu mägede poole lendasid. Samal ajal kui Thuuldir laeva juhtis, seadsid Blade ja Blacklight reisiks varustust valmis ning lugesid Zindini poolt jäetud juhiseid. Zindin oli Blacklightile testimiseks jätnud maagilis-mehhaanilise mõõga, ning Thuuldirile kinkinud oma peavõru, mis võimaldas kandjale mõtte jõul maagilise kaitsekilbi tekitada.
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.

Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:

Session XVIII: No Sleep Till Sharn

(map: the journey so far)


Blacklight was slowly finding that he had no use for Crossot whatsoever.

He may have been glad to finally get out of Marketplace, but this little village in what used to be Breland's borderlands was not much improvement. Centered around a whorehouse and a temple, it had recently acquired some new sights: a slave market, a couple goblin camps, and most importantly - a prison camp, where some two hundred captured Breland soldiers were forced to grow shitroot, a goblin "delicacy".

It took all of Blacklight's moral fortitude to not leave the humans to their own fate. They didn't seem to be in any immediate mortal danger, and Thrane's alliance seemed to be playing fair in this war. But Blade was determined to free the captives, and Blacklight begrudgingly agreed.

The adventurers now found themselves in a pub, again. Blade pointed out a suspicious person in a hooded cloak - always a sign of trouble - watching them. Blacklight grabbed a couple of beer steins, walked over, and offered the observer a drink.

The half elf chap turned out to be Halawan, a poet belonging to House Phiarlan, and no friend to kingdom of Thrane. Blacklight had hoped he would be a fellow Keeper of Eberron - stranger things have happened recently - but he was simply another adventurer, unhappy with the way things were going in Crossot. From what he'd said, there were more people around who were ready to do something about the goblins.

But it would not be easy. The garrisons of goblins and hobgoblins in town numbered around a hundred and twenty in total. If the captives could be freed, it would be a decent fight; two hundred trained and motivated Breland soldiers, plus a couple dedicated fighters, a paladin, a bard(?), and whoever else they could find in the village - that was a force to be reckoned with. The adventurers had already eyed the local arms merchant's stand for potential expropriation...

The biggest problem was the goblins' heavy weapon - a dragon turtle. Having visited the local bookstore and acquired some books about poisonous swamp plants (and let's face it, most of the plants in that swamp are poisonous), and booklets about turtles and goblins, Blade and Blacklight enlisted the help of the local schoolmaster to have a closer look at the beast.

The beast, while still formidable, was looked drowsy and ill. Despite everything, Blacklight was still an animal doctor, and he didn't think the turtle would harm someone who had nursed it back to health - and it would not be too fond of the goblins, after all.

It is with this in mind that he called up an important-looking goblin and asked if he'd wanted the turtle taken care of. The goblin seemed more interested in LaLa, offering 400 gold to take her off the wood elf's hands, but that was not likely. Eventually the goblin told them that the turtle belonged to the camp shaman Bakshu, and that's who they needed to see.

By this time, Blacklight was in a rotten mood. The shaman agreed to listen to the adventurers, but was sceptical about the animal doctor's abilities. Blacklight agreed to a test, expecting another kitten, but the goblin magician had another idea. When Blacklight saw a sudden throwing knife barely missing LaLa, he was having none of it. With terrifying speed, his spiked chain wrapped around the shaman's legs, tripped him, and tore a gouging wound across his body. Yes, they were in an enemy camp; yes, he was attacking their leader; but the bastard had almost injured his llama!

The two of them were immediately surrounded by angry goblins looking for revenge, while the shaman crawled back to his tent. Blade signaled for total defense, and started to explain to attacking goblins the reasons behind this attack. He did so with some success, as 2 out of the 17 goblins turned non-hostile. The adventurers yelled loudly for the hobgoblin they had previously spoken to, in the hope that he would understand their plight. But the hobgoblin seemed to be a bit hard of hearing, if not quite deaf, for the two fighters put up with goblin attacks for a whole of four rounds without making an attempt to strike back. It was a funny sight in its own right, because the small goblins seemed utterly unable to hit the adventurers - they tripped over themselves, shot each other with arrows and looked otherwise about as harmful as a bunch of mean-minded mice.

In the middle of small angry (angry mostly at their own incompetence, one could say) goblins, objecting screams of Blade and LaLa's cry of danger, Blacklight suddenly felt that his body became stiff and he couldnt move! After numerous stabs and cuts, the goblins pulled him down, making him fall like a giant tree, and piled over him like angry ants, or mice, so to say. The hobgoblin leader arrived just in time so Blade could surrender.

XVII: La rèsistance

Rong teeb oma esimese peatuse Fort Lighti nimelise väikelinnuse juures, mis on värskelt Thrane ja Darguuni poolt Brelandi käest vallutatud.. Blade ja Blacklight ei viitsi kaupmehega turule minna ja jäävad rongi juurde. Peagi haagitakse rongile juurde üks vagun, mis näib olevat kiiresti konverteeritud vangide vedamiseks. Vagunis näib olevat umbes 10 Brelandi päritolu vangi, keda valvavad 4 hobgoblinitest valvurit. Sõbrad otsustavad vangidelt infot hankida ja Blacklight juhib valvur-hobgoblini tähelepanu kõrvale, samal ajal kui Blade vange küsitleb. Kumbki ei saavuta oma ettevõtmises mingit arvestatavat edu, uusi infokilde ei lisandu.

Järgmine peatus on Swordkeepis. Vestluses õllemüüjaga selgitab Blade välja, et Swordkeepis peatub orkide eliitväeosa. Rong sõidab edasi, jõudes südaööks Hatherilli. Väsinud seiklejad ei viitsi vagunist lahkuda ning norskavad edasi, kuni neid äratab ebameeldivalt vali koputus uksele, misjärel avatakse kupeeuks. Ukse taga seisab kaks kaupmehe sõjakstaotut ja mingi väike tundmatu tegelane mustas ürbis, kes süüdistavad ehmunud seiklejaid oma kaaslase mürgitamises ning nõuavad, et Blade ning Blacklight oma relvad maha maha paneksid ning nendega kaasa tuleksid.

Sellistest ultimaatumitest aga ei taha rännukaaslased kuuldagi, ning peatselt haaratakse relvad kätte. Sõjakstaotud ründavad esimestena, üks neist suudab Blade'i haavata, kuid Blacklight vastab vihase ketisoologa, tõmmates kurjami põrandale pikali ning sooritades kriitilise löögi, mille tagajärjel sõjakstaotu pea plahvatab. Teine sõjakstaotu hakkab vihase rünnaku tagajärel kobistama ning pillab ebaõnnestunud rünnaku tagajärjel oma kilbi sootuks. Ka kuju mustas lööb lahingusse sekka, kuid tal ei õnnestu kedagi tabada. Peatselt jääb ka teine sõjakstaotu liikumatult lamama. Seistes silmitsi kahe vihase sõdalasega, proovib tundmatu pahalane pageda, saades siiski enne ohutusse kaugusesse jõudmist riivava löögi Blade'ilt. Rabelemise käigus langeb tema näokate ning paljastub goblini nägu.

Eberroni kandjad tormavad talle järele, ning jõudes vagunist välja, näevad, et viimane on ronimas vagunikatusele. Blade sooritab löögi, kuid ei taba taas. Blacklightil aga õnnestub kenasti oma kett kurjami jala ümber mässida ning ta hooga redelilt alla sikutada. Kurjam tabab kukkudes Blade'i nagu halb pilge, lüües talle muhu pähe, enne kui vagunite alla veereb ja seiklejate meelehärmiks on pimedusest kuulda kaugenevat valukarjet, mis märgib, et lurjus jäi ellu. Sitta kah, mõeldakse omavahel, ning siis minnakse kaupmehe käest aru pärima.

Kaupmehe uks on aga odaga blokeeritud. Märgid viitavad sellele, et kaupmees võib samamoodi ohver olla. Tuppa tungides selgitataksegi kiiresti välja, et just nii ongi. Kaupmees tõttab sõjakstaotutelt selgitusi küsima, viimased aga ei oska oma käitumist selgitada, rääkides sellest, kuidas võõral oli olnud väike, armas ja rääkiv hammasratas, mis endast lihtsalt väga usaldusväärse mulje oli jätnud. Siin oli vast mingi maagia mängus, arvab kaupmees ise.

Koos otsitakse läbi võõra kupee, mis oli otse seiklejate oma vastas. Ruumist laest leitakse peidus kükitav musta värvi koerasuurune konn, kes kohe ka manalateele saadetakse.

Järgmisel hommikul jõutakse suuremasse linna Crossotisse. Esimene asi reisikaaslaste meelel viib nad otseteed bordelli "Kepslev haldjas" , kus Blacklight pakub müüa kalleid kangaid, mida ta Marketplace'ist alates kaasas on kandnud. Bordelli madaam ei taha vedu võtta, kuid siis argumenteerib Blade kangaostuvajadust nii sõnaosavalt, et madaam ostab hea meelega 750 GP eest kõik kangarullid ja pakub kauba peale veel assortii lõbutüdrukuid, kelle hulgast seiklejad endale üheks ööks kaaslase võivad valida. Valik (valiku hulgas on ka liikumatult lebav naine, kelle Charisma on 1!) on siiski keeruline, kuid lõpuks otsustavad kaaslased mõlemad ühe ja sama haldjaneiu kasuks. Blade peatub mõttes oma eelmise öö kasinal lahinguosavusel, krimpsutab kulmu ja lubab Blacklightile eesõiguse. Blacklight saabub peatselt tagasi väga rahuloleva ilmega, mis sest, et mees näeb välja sama higine ja väsinud nagu oleks ta hobusega võidu jooksnud. Blade siirdub ka üles oma osa järele, enesekindlusest pakatamas. Siis aga tabab teda taaskord õel saatus, kui tema etteaste crit failib :P

Peale seda ettevõtmist siirduvad üks rahuloleva ja üks mitte eriti rahuloleva näoga seikleja küla peale infot koguma. Räägitakse lähemalt Aotosti, Silver flame'i templariga, kes seletab Thrane'is tekkinud ususkisma tagamaid ning ka kohalikke olusid. Mõnevõrra targematena võtavad kaaslased kõrtsis toa ning teevad õhtul aega parajaks väikese infotraalimisega. Ilmneb, et küla läheudses on vangilaager ja orjaturg, soos aga "soopoiste vabadusliikumine". Ja et goblinitel on mingi sõja eesmärgiga kasutatav hiigelelukas. Õnneliku juhuse läbi leitakse kõrtsust ka soopoiste liikumise juht, Sato. Seiklejates küpseb plaan vangid laagrist vabastada, kuid Satol pole neile kahjuks selliseid uudiseid, mida seiklejad ootasid - soopoisse on alles veel vaid kümne ringis, samas kui linna peal on oma 100 goblinit ja 20 hobgoblinit.

Agara mõttetegevuse tagajärjel jõutakse plaanini kasutada vangilaagris viibivat umbes 250-t vangi, kes on suures osas endised Brelandi sõdurid, goblinite vastu. Nüüd peab veel vaid kusagilt neile relvad hankima.

Sessioon XV: goblinite kättemaks

Öösel nägid nii Blacklight kui ka Blade kummalisel kombel unes oma Aundairi rännanud kaaslast Maryot ning mingeid lippe. Vestluse käigus üritati lippude tähendust meenutada, kuid tulemusteta. Mõne aja pärast läks haldjas koos laamaga linna peale uudiseid kuulama, jättes sõbra hurtsikute linnaosasse, katkise hurtsiku juurde joogat harjutama.

Kõrtsis kohtus Blacklight relvaturul töötava kärumehe Aboga. Kuulnud, et Blacklight on loomaarst, lõid Abo silmad särama - neil on kodus kassipoeg, siinkandis haruldane loom, kes kahjuks aga väga haige on. Blacklight pakkus lahkesti oma abi ning läks Aboga kaasa. Väike kass oli tõesti haige, kuid esialgu ei osanud loomaarst midagi peale hakata. Loomade suure sõbrana otsustas ta kass siiski terveks teha ning kogu päev ravimisele pühendada. Mees kraamis oma arstipauna välja ning alustas loomakesele rohupulbrite söötmist ning nende mõju jälgimist.

Samal ajal otsustas ka Blade küla peale uudiseid kuulama minna. Üks Thrane'i garnisoni sõdur andis talle ülevaate Thrane'i, Darguuni ja Droaami vägede liikumisest. Sõdur mainis, et samal ajal kui Breland oma vägesid kodus hoiab ning suuremaid lahinguid väldib, olles praktiliselt loobunud kogu riigi lääne- ning põhjaosast, on Aundairi riik langemas, ning suuremad linnad on juba sisse piiratud. Seda teada saanud, läks Blade tagasi hurtsikuvaremetesse ning asus usinasti joogat tegema, vaheldumisi mediteerides ning harjutades.

Oma mälu värskendamiseks vaatas Blade uuesti ka oma pisikest taskukaarti, millel kuningriikide nimed selgelt peal:



Õhtul kroonis Blacklighti eksperimentaalset ravi üllatav edu, ning kass ilmutas silmnähtavaid tervenemise tundemärke! Abo perekond (eriti aga tema väike tütar) olid väga rõõmsad ning korraldasid vahva loomaarsti auks korraliku pidusöögi. Söödi jänesepraadi, joodi õlut, ning räägiti rasketest sõjaaegadest.
Abo mainis vestluses ka Hõbeleegi skismat, mis Thrane'i peamise religiooni kaheks on jaotanud. pidutseti hilisööni ning kõiki lõbustas see, kuidas Lala ning kiisu (nimega Täpi) koos mängisid.

Blade, olles päev läbi harjutanud, otsustas enne magaminekut teha ühe askeetliku
õhtusöögi. Ta istus lõkke ääres ja mälus parajasti kuivatatud juurvilja viimaseid suutäisi, kui pots! lendas pimedusest tema kõrvale nool. Blade vaatas üllatunult ööpimedusse, kuid ei näinud midagi.
pots! ja pots! maandusid tema kõrvale uued nooled.
Ta otsustas kiirelt tule kustutada ning lõi lõkketule laiali. Pimedusele vaatamata lendasid aga nooled edasi, ning üks neist isegi riivas teda, tekitades väikse haava. Nool oli mürgitatud, kuid kangelase maks oli samuti kangelaslik, ning suutis mürgi kohe neutraliseerida.

Nüüd sööstis Blade mõõka vibutades pimedusse, otse noolte oletatava päritolu suunas. Tänu heale õnnele märkaski ta kohe kogusid, kes kössitasid ühe kokkuvarisenud hurtsiku juures, ning suundus otse nende poole.

Talle hüppasid pimedusest vastu suure kirvega goblin ning veel suurema kirvega pikk mees. Nende taga oli veel üks goblin väikse ammuga. Esimeses sunnikus tundis blade ära goblini, kellel nad alles eelmisel ööl olid koos Blacklightiga põgeneda lasknud.

Kirvemehed piirasid Blade'i sisse ning algas armutu võitlus. Relvad välkusid ning tagumine goblin tulistas ammust Blade'i pihta pisikesi noolekesi. Oma ehmatuseks märkas kangelane, et pimeduses on väikseid pahalasi üsna raske tabada, samal ajal kui tema ise järjest hoope ning nooli keresse saab. Juba üsna tõsiselt haavatuna otsustas ta põgeneda ning andis jalgadele valu. Pahalased tormasid talle aga võidurõõmsalt kisades järgi, ning viimane, mida Blade enne teadvuse kaotamist tundis, oli läbi turvise selga tungiv raske kirves.

Lõpuks, pärast pikka pidutsemist, otsustas kergelt vintis Blacklight sõpra vaatama minna. Ta võttis peolaualt kaasa ühe jänesekoiva ning asus hurtsikute suunas teele. Kohale jõudes leidis ta vaid sõbra seljakoti ning laialilöödud lõkke. Kahtlane! Asudes kiirelt jälgi ajama, jõudis haldjas lahingupaika, millest andsid tunnistust veri ning mitu katkist noolt. Blacklight otsustas kohe tunnistajatelt teadmisi nõuda. Ta asus ümberkaudsete hurtsikute uksi sisse lööma ja seal elavaid vanureid üle kuulama. Pärast rasket ning põhjalikku tööd sai ta teada, et tegu oli goblinitega. Edasi kihutas Blacklight oma ainsa pähetuleva liitlase- tuttava turunõia juurde. Unine nõid soovitas uurida kõrtse ning lubas asjaga hommikul tegeleda. Kõrtsiteenriga rääkides tuli välja, et ühte goblinit oli nähtud rääkimas mingi segaverelise, inimgoblinist barbariga.
Nüüd kiirustas haldjas jälgi ajama teise külaosasse, lootes leida barbari telki. Ta luusis majade vahel hommikuni, kuid nõrk tõrvikuvalgus, väsimus, ning linnaosa igasuguse planeeringu puudumine ei mõjunud otsingutele just hästi.
Väsinult komberdas ta kärumehe Abo maja juurde ning palus luba seal mõned tunnid magada.
Kätte oli jõudnud 29. septembri hommik, ning maad kattis hall härmatis.

The Sharn Inquisitor I

Ennustajad kuulutavad jätkuvalt maailmalõppu

Khorvaire'i juhtivad ennustajad kuulutavad jätkuvalt "kontinendi ning võib-olla kogu eksistentsi" peatset hävingut. Lyle Lowlywands, hallhaldjast unenägemisele spetsialiseerunud võlur ehk oneiromant ütles The Sharn Inquisitori päringu peale, et kuulujutte maksab sedapuhku tõsiselt võtta. "Märgid on sedapuhku väga sünged ning teiste maailmate asukad, kes siinsel silma peal hoiavad, pole lootust andnud." Lowlywandsi sõnul olevat elementaalide vaikus märk sellest, et Khorvaire'l pole lootust. "Plaanin pikemat rännakut mõnda teise maailmasse. Loodan, et Waterdeep on turvalisem koht kui Sharn."

Suveräänsete Vägede piiskop Alvericu sõnul on posijate sõnade näol tegemist "puhtalt inimliku" narrusega. "Pealegi on selline narrus ohtlik. Inimesed peaksid teadma, et jumalate truu teenimise järel ootab neid otsetee igavesse ellu." Suveräänsete Vägede kirikutes soovitatakse inimestel üle kogu Khorvaire'i jääda rahulikuks, mitte paanikasse sattuda ja vanaviisi edasi elada.

Aundairi talumees Yrjo Poldur kratsis Sharn Inquisitori reporteri küsimuse peale kukalt ja sülitas maha. "Pime Kuusik neid kõiki võtku, ajavad päid segi! Tahaks ühegi sirge vastuse kuulda," arvas farmer kõigi eelapokalüptiliste ja metafüüsiliste spekulatsioonide kohta.

Kojad süüdistavad Thrane'i seaduserikkumises

Thrane'i väärikas eas valitsejanna Jaela eilne dekreet kuulutas kolme tähtsa suure koja -- Medani, Phiarlani ja Thuranni -- tegevuse Thrane'i territooriumil vastuolus olevaks riikliku julgeolekuga. Võetavad meetmed hõlmasid järelevalve teostamist kojahoonetes paiknevate isikute üle, "pistelist" korrespondentsi kontrolli ja kokku 46 muud punkti. Mitmed kodade väiksemad ja suuremad esindused on juba uute punktide põhjal suletud.

Thrane'i kuninganna nõunik Thaynden, kes pärast viimast mõrvakatset avalikkuse eest tükk aega varjus oli püsinud, pidas seadusemuudatuse teemal kõne, mis lõppes sõnadega: "...ja ma olen kindel, et pärast uut korda ei ole sellistel šlikerdajatel ning spioonidel siin enam endised
päevad!"

Asjatundjad peavad kodade jaoks kõige valusamaks nende Thrane'i maksujurisdiktsioonile allutamist ning sellest tulenevat audiitorkontrolli kohustuse tekitamist. "See võib kodade kasumit oluliselt kahandada ja sundida neid operatsioone Thrane'is täielikult lõpetama," ütles üks juhtivaid rahanduskonsultante Sharn Inquisitorile. See aga võivat ühtlasi tuua kaasa valusaid tagasilööke Thrane'ile endale, kuigi viimane on kuulutanud, et on saavutanud
täieliku sõltuvuse eelmainitud kodadest.

Puudutatud kojad on vahetult enne ajalehe ilmumist avaldanud pressiteate, milles leiavad, et kodade tegevuse üle jurisdiktsiooni kehtestamine on vastuolus kehtiva rahvusvahelise õigusega, sealhulgas Throneholdi lepinguga, ning ohustab ühtlasi rahu ja julgeolekut kontinendil tervikuna, ähvardades hävitada väljakujunenud jõudude tasakaalu.

Kohalik arveteõiendamine pärapõrgus: Marketplace'i mõrvaöö

Kas mäletate seda väikest kena linnakest Aundairi, Thrane'i ja Brelandi ristumispaigas, kus
kohtusid kolme maa kaupmehed ning ostjad? Nüüdseks on endisest Marketplace'ist jäänud alles vaid mälestus. Kolme riigi poliitilisi suhteid kajastab ka asjaolu, et kokkukuivanud turul on valdavalt müügil sõjariistad.

21. septembri hommik oli aga liig isegi selle sõjaka paiga asukatele: Ühe ööga oli mürgitatud 20 kohaliku spordiringi "Tantsiv rusikas" liiget. Samal ööl tungiti linnakest majandava turuülema, härra Prati, kindlustatud majja ning tapeti mees ning tema valvurid jõhkral moel une pealt. Tõenäoliset sissetungijate kahtlaseid hääli kuuldes saabusid maja juurde kaheksa Thrane'i korravalvurit, kes võitluse käigus samuti tapeti. Maja lähedalt leiti julmalt mahalastuna ka
Marketplace'i linna ainuke sadulsepp. Kohalikud võimud on algatanud uurimise. Asjaolu, et härra Prati oli "Tantsiva rusika" peasponsor, võib uurijate sõnul olla "vaid juhuslik kokkulangevus".

Poliitikarubriik: Uus ilmasõda kogub hoogu

Kas sellist Eberroni me tahtsimegi? Pikka aega on arvatud, et Throneholdi rahuleping ning kodade suveräänsus aitab ära hoida teist suurt ilmasõda, kuid tundub, et sellest ei piisanud. Oleme ajalehe toimetuses kokku pannud sõjalispoliitilise maailmakaardi ning kuulduste ja kuulujuttude põhjal ära märkinud ka suuremad rünnakud ning vägede liikumised. Olukord on tõsine. Meie toimetus kutsub kõiki võime üles alustama rahuläbirääkimisi!

Session XII/XIII: the village of Marketplace

The trip had been long and arduous, but eventually it came to a close, as the party found itself at the walls of a small settlement. A short negotiation with the gate guards produced not only safe entrance, but a potential buyer for the bag of naughty books that the adventurers couldn't wait to get rid of.

But the village of Marketplace hardly justified the expectations of the party, which had been on the road for the last several weeks. It was no more than a handful of huts clustered at the sides of some market stalls, with the only distinguishing feature being a Lightning Rail station. It was this that gave the adventurers a good idea. After all this time, the pleasure of each other's company was wearing thin, and it seemed a good idea to split up, and collect information on what happened to the Keepers of Eberron. Having found themselves in the middle of a war between Aundair and Thrane, with the rest of Khorvaire nations choosing sides, the remaining Keepers would surely be glad to see their surviving mates.

So, having talked to the local big wig and sold off the accumulated loot, they split up the profits and went their separate ways. Maryo and Sikomor headed to Aundair, the former to check on his bakery and find out if the Keepers could enlist the help of the mercenary company run by one of their high-ranking members; Sikomor wanted to meet her grandfather and grandmother, heroes of old . Lachlan chose to head south, to Zilargo, and gather information about the goblins. Borlander couldn't make up his mind, so he ended up going along with Maryo and Sikomor.

This left the team's two fighters. Blacklight was eager to complete his mission and deliver LaLa to the customer, and so he wanted to go to Breland; Blade chose to join him, at least for the time being. Unfortunately, the raging war had limited the freedom of passage. While the House of Orien remained neutral, providing its services to all, civilian passengers travelling from the borderlands were forbidden to bring weapons on the train. A bit of brainstorming, and the fighters came up with the idea of hiring themselves out as guards for a freight shipment. This would hopefully give them an excuse to carry arms, and maybe even a bit of extra gold.

For now, with purses flush, Blade and Blacklight went shopping. Over the last few weeks, Blacklight had sorely missed having a ranged weapon, and was now committed to getting the best bow Marketplace could offer. After a bit of rummaging through the assorted wares, they found a weapon truly fit for a Wood Elf, a marvelous composite bow. Blade's jealousy almost got the better of him, but he regained enough control to buy a slightly lesser one - though still quite impressive. The fighters also augmented their armour, and resupplied their rations. Still, something was on their mind.

With the loss of Sikomor, the significantly reduced adventuring party had no healing facilities with them - and no time to train in the medicinal arts. The word on the street spoke of someone who could help them, the town witch, who kept a modest store of magical baubles.

The witch had just the item to offer them: a large pot of powerful healing salve, something that would surely last them a while. But she was not willing to part with it for a coin and a thank you. The witch had an agenda of her own, something that a couple of strong men proficient in combat could certainly help with.

As it turned out, the local merchants had become somewhat disillusioned with the market chief. Blade and Blacklight cared little for motivation; there was a man in town who needed killin', and they had a day or two to spare. The witch suggested that before they went after the head, they could make an effort to thin the ranks of his goons somewhat. Even with a mass of Thranean soldiers passing through the town on their way to the front line, the chief's gang was a formidable force. When the witch offered the adventurers a way to knock some heads, and maybe make some serious money in the process, they could hardly refuse.

Marketplace was a dreary little frontier settlement, and its entertainment was skewed to the simplistic side. The biggest game in town was the Knuckle Ring, a tournament of roughnecks with a betting pool attached. After checking out the action in the scope of an afternoon, Blade and Blacklight were ready to get down to business, with the help of a few of the witch's special potions. Passing through the first few rounds with ease, they found that only the last two opposing teams were any sort of match for them at all.

To the roaring approval of the crowd, they first dispatched an old man and a local musclebound type with relative ease. Tensions were running high, and the last battle was to the death. Faced with a lightfooted ninja and a robust troll, the adventurers had to use all their skill. The startled crowd barely believed their eyes, knowing that the implausible techniques displayed by the opponents would be the subject of heated debate in Marketplace's inns for months to come. Finally Blade and Blacklight prevailed, and with the top fighters in the chief's gang eliminated, they were ready to collect their winnings and proceed with the next phase.

Most of the goons were holed up in their barracks, waiting for dinner. With a choice poison from the witch's stock in his grasp, Blacklight applied his ranger instincts to quietly crawl through the kitchen window. After making sure that the broth still looks and smells edible (and in fact far improving those qualities from the original state), the Wood Elf was about to leave, when an unfortunate trip alerted the men to his presense. Blacklight was forced to act his way out of trouble, pretending to be a poor beggar who was just trying to steal a bit of bread and soup to feed his family. The goons of a rank hole such as Marketplace were apparently far too stupid to wonder why the beggar was an elf with battle armor poorly concealed by a worn, but still good traveller's outfit.

Having despatched the goons, it was time for Blade and Blacklight to take care of the market chief. The two combat masters attacked the two-storey stone house with a flurry of carnage, working their way through half a dozen armed men before finally finding the chief, now protected by a single crossbowman, in his nightgown. Blade was feeling particularly humanitarian that night, refusing to kill a sleeping drunkard in one of the rooms; however, this did not preclude him from eliminating the rest of the opponents. Chasing the market chief down a crawlspace and into the first-floor storage room, they found not only a dead man, but also a slew of goods of various value. The chief's exotic ringmail, additional protection wearable under regular armor, and a bundle of precious cloth were the only things the adventurers chose to take. But their day was not yet over: on their way out the door, they were greeted by half a dozen Thranean soldiers.

The fight with the soldiers was difficult, with Blacklight even forced to dig into his cache of health food (the acorns from the Tree of Life), but by using a doorway as a choke point and Blacklight's spiked chain as an excellent tripping tool, they were able to defeat the foes. Their last murder of the day happened when they were leaving the building. As they heard a witness scuttle away from the door, it was an excellent opportunity for Blacklight to test out his new toy. The composite bow fired true, and Blade made another mark in his little black book as the adventurers headed back to the witch's place for their just reward and some much-needed healing.

A day's rest and some cooperation from the locals the tiny party had to pay their own bribes to get on the Lightning Rail as a merchant's guards, and the train would not take them all the way to Sharn, but it was good enough.
A human spear-merchant called Regerik would take them to a goblin-controlled railroad crossing between Hatheril and Dragons Crown, from where the party would have to venture on by themselves. The Regerik's own teams consisted of 8 short, scrawny and dirty warforged, who didn't look built for war.

Despite getting a nice chuckle out of the hastily printed poster graphically depicting the carnage of the previous night to illiterate townsfolk, the fighters felt that Marketplace had nothing more to offer them. Unfortunately the next train would leave no earlier than 10 days later and the party had no other choice than to seek lodging. Since they had to lie low for the next days,
it made sense to find as inconspicuous a place as possible, and indeed, soon they found a small
clay hut whose owner, a friendly-looking old hag called Minna, was gladly willing to lodge them for ten days, at the cost of 1GP per day. The fighters and their llama settled in for what would be a long and hopefully boring wait.

It was the morning of September 22nd.


Maryo, Sikomor and Bolander head North and Lachlan South. Blade & Blacklight remain in the town to catch a lightning rail that would eventually allow them to reach the city of Sharn in far South-West (not on this map).

Samal ajal mujal: Nimer Sahmiu lugu

Nimer Sahmiu.

Ühe Thrane'i kuningriigi väikelinna Sigilstari raamatukoguhoidjana töötav Eberroni salaseltsi liige, kelle huvialaks on mürgid ja nende valmistamine (rogue 1 / expert librarian 1).

Sigistaris oli öö. Magasin oma väikese raamatukogu tillukeses tagatoakes, kui kuulsin valju koputust uksele. Läksin ja nägin, et väiksekasvuline gnoom oli ukse taga saadetisega. Kiri sisaldas kohutavaid uudiseid mu sõbralt Kane'ilt, kes tegutses salaühingu spioonina Flamekeepi linnas.

Selgus, et tapetud oli Thaynden, kuninganna nõuandja, ja et minu suhtes oli välja antud arreteerimisorder, mis võis iga hetk kohale jõuda. Thaynden oli Eberroni hoidja Thrane kuningriigis, mis viimasel ajal väga sõjakaks oli muutunud.

Ma ei võinud endale lubada aja kaotamist ja hakkasin asju pakkima. Kui sain valmis, tekkis mul mõte toiduvarude täiendamisest. Ostsin ühest ööläbi lahti olevast kõrtsist soolaliha ja leivakäkke.

Olles tagasiteel, sattusin pimedal ja kitsal tänaval kokku kahe röövliga (üks neist ilmus minu selja taha). aarasin kohe vibu ja üritasin esimest kahjutuks teha, kuid see ei õnnestunud. Algas meeleheitlik lähivõitlus. Suutsin ühele rapiiri sisse pista, aga siis hakkasin ka juba ise haavu saama. Üritasin, mis üritasin, aga lõpuks kaotasin haavadest teadvuse.

Ärkasin tundmatus ning nipsasjadega kaunistatud toas. Muukisin leitud juuksenõelaga ust, kui kuulsin samme lähenemas. Kähku voodisse tagasi! Selgus, et üks tädi oli mu elu päästnud korraliku linnakodanikuna. Sõin seal valvsa ja kahtlustava pilgu all hommikueine ja siis, arvestades oma seisukorda, ei tahaks just öelda et tormasin, aga lahkusin üpriski kiiresti. Tänaval nägin eelnenud päeva kähmlusest jäänud vereplekke ja vererada järgides leidsin üles ka rentslisse visatud paki soolalihaga, mille olin kõrtsist ostnud. Leidsin ka ühe noole. Pätid olid röövinud kogu mu ülejäänud varustuse.

Koju jõudes otsustasin mõned oma raamatukogu raamatud maha müüa. Eelmisel öösel olin nimelt tasahilju raamatukokku hiilinud ja mõned kallimad raamatud omale nihverdanud. Need märkisin välja laenutatuks kõige kehvematele tagastajatele.

Toimetasin linnas ja olin endale ostnud uue oda, nahkturvise ja isegi saanud ühe paladiini poolt ravitsetud kui äkki märkasin tänaval üht eilsetest pättidest. Läksin tollele järgi ja nägin, et ta suundus kõrtsi, kusjuures tolesse samasse, millest eelmine päev toitu olin ostnud. Otsustasin mõneks hetkeks lähedusse passima jääda ja vaadata, kuhu ta edasi läheb. Selgus aga, et ei läinudki edasi. Kiikasin korraks kõrtsi ja mis ma näen! Ka teine rajakas istus seal; varganäod jõid minult varastatud raha maha. No ei! Nüüd vist pidanuks kutsuma kohaliku kordniku. Natuke riskantne tundus, aga lootsin, et mu arreteerimisorder pole veel kohale jõudnud. Korravalvur oli kohe samas läheduses ja, kui olin talle oma loo rääkinud, osutus väga hakkajaks pätte püüdma. Läksime siis koos kõrtsi ja, kuigi röövlid üritasid lõikama panna, saadi neil natist kinni. Mõned asjad sain neilt kohe tagasi, mõned natuke hiljem. Ainult seljakott oli juba kuhugi kadunud. Ei saanud mina aga oodata selle järgi. Linnaväravate juures tekkis veel viivitus, kus korrumpeerunud linnavaht lootis altkäemaksu, aga seda ei kavatsenud ma maksta. Lõpuks (teist valvurit vist tüütas see jama) tegi ta siiski värava lahti.

Kui olin suure ajuga linnast välja saanud võtsin suuna Tellyni poole. Toiduvarusid jätkus kahjuks vaid loetud päevadeks. Õnneks leidsin teel olles õunu ja marju.

Tee peal kohtasin omapärast reisiseltskonda, mis koosnes kahest talupojast, bardist ja ühest, arvatavasti mitte just kõige seaduskuulekamast tegelasest. Etteruttavalt ütlen kohe, et kahtlused tema suhtes leidsid hiljem ka kinnitust. Nad rääkisid, et Tellyn on rüüstatud ja põletatud, kuid seal lähedal on üks hästi kindlustatud kõrts, millest nad enne Athrandrasse suundumist läbi tahavad minna. Otsustasime teekonda jätkata koos, lükates kordamööda talupoegadel kaasas olevat kaubakäru, milles oli ka kotitäis riisi ning tumedast puust prussid.

Talupoegadel olid nimeks Finnan ja Toban, kahtlasel löömavennal Bolom, bardil Lürdir.

Juba esimesel valvekorraööl tegi löömavennavälimusega tegelane ettepaneku bard maha koksata ja raha ära jagada. Õnneks suutsin selle mõtte maha laita.

Küll aga oleks meid ennast ja eelkõige mind isiklikult mahakoksatud. See leidis aset siis, kui järgmisel päeval jahile läksime. Võib-olla peeti isegi meile jahti, igatahes need kõrgete puude otsas ronivad pärdikud viskasid rusikasuuruste kividega päris täpselt. Kaks muhku, mis sain, olid valusaks kinnituseks. Need võtsid mu peaaegu jalust maha.

Jõudsime mingisuguse kõrtsini. Bard palkas meid kõiki ühe kulla eest enesele saatjateks. Meie seltskonnaga lisandusid ka üks võluri moega, kilpkonni pidav vanamees Daida. Boonusteks oli veel teekonnal vajaminev toit, mingisugused jahukäkid.

Ostsin uue seljakoti, lootes, et ehk oleks nüüd midagi sinna panna ka.

Järgnevad päevad möödusid külmas ja vihmas. Toban külmetus ja haigestus grippi.

Vihm jäi järele, kuivatasime oma jahukäkke päikese käes. Jätkuvalt haige Tobani eest hoolitses Finnan.

Taas käisime metsas jahil. Daida hõikas, et oli avastanud ühe suure seeneringi. Mina Bolomiga avastasime ühe uru. Tegin avause ette lõkke ja puhusin suitsu sisse. Taido pani tähele, et tema lähedalt hakkas maa seest suitsu ajama. Seni, kuni seletasin et peaks nüüd peale passima, hüppas sealt kuskilt üks olevus välja ja pistis punuma. Üritasin kohe järgi panna, aga kaotasin eluka silmist. Mmm.. puu otsas olid veel mingisugused marjad.

Seened maitsesid päris hästi. Kahjuks Toban ei ilmutanud paranemise märke ning pärast järjekordset vihmast ööd oli ta surnud.

Tagasihoidliku matusetseremoonia lõpus ründas meid äkitselt sinist värvi välke pilduv sisalik. Võttis ikka päris kõhedaks kui talumees Finnan esimese särtsu peale kokku vajus.

Daida suutis kaks sõrmkübara suurust tulepallikest lasta enne kui ka tema kokku vajus. Löömamees andis elukale nuiaga ja üsnagi edukalt. Lasin kõrvalt mitu noolt, aga suure ähmiga lasin enamuse mööda.

Lõpuks saime sisaliku maha ikkagi. Maitses hästi.

Jõudsime metsa. Kõht on tühi ja järelikult oli vaja jahile minna. Daida koos oma kilpkonnadega jäi käru valvama. (Finnan oli vist haavatuna kärus) Käisime kolmekesi metsa läbi aga ei leidnud midagi. Nüüd otsustasime teisele poole minna. Võtsin ka eesli kaasa, lootes, et ehk too tajub mõne looma lähedalolu.

Olime mõnda aega kõndinud, kui äkki märkasin puuotsas kössitavat täppidega looma. Loom ründas esimesena. Kalpsas puu otsast alla ja kohe bardile kallale. Taas lasin ähmiga nooled mööda. Raske on sihtida, kui ei taha omadele pihta saada. Madistasime seal natuke, kuid vibu ja malaka kombinatsioon oli jälle võidukas! Selgus et tegemist oli leopardiga. Pärast Lürdiri ülesturgutamist võtsime eluka kaasa ja asusime tagasiteele.

Ekslesime metsas kuni pimedani. Käru näha polnud. Jäime sinnaasamasse laagrisse. Leopardi nahk peaks midagi väärt olema…

Loomakere aga panime lõkke kohale küpsema. Praelõhnade peale ilmus kuskilt ka võlur Daida välja. No on sunnik! Ütles, et nägi eemalt valgust. No palju ta siis puude vahelt ikka näha sai…

Tegime vankrist ja telgist varjualuse. Haavatud jäid puhkama ja nõrga tervisega sellid vahti pidama.

Öö kulges üsna rahulikult kuni Daida valvekorrani. Ta märkas põõsastes kahtlast sädelust ja tõstis häiret. Ärkasin mingi kisa ja pisikeste tulepallide lendamise peale. Togisin siis Lürdiri ja Bolomit ärkvele… ei tahtnud nad kohe kuidagi ärgata lärmi peale. Samal ajal kalpsas Daida välkude eest kõrvale. Juba jälle mingi jube elukas!

Kahmasin lõkkest põleva tuki ja viskasin sellega sisalikku. Põikles kõrvale, aga nüüd siis vähemalt natuke rohkem valgust. Teised said üles just parajal ajal, sest selja tagant hakkas meid häirima veel üks pisem sisalik. Daida kilpkonnad osutusid päris kasulikuks, puhudes suust tuleleeke.

Madin lõppes igatahes sellega, et lõkke kohale lisandus kaks uut praevarrast ja meile mõned uuemad kriimud.

Ülejäänud teekond kulges rahulikult, kuni jõudsime Athrandi linnale lähemale. Eespool paistis üks härjavanker. Otsustasin ette rutata ja uurida, kellega tegemist. Selgus, et need olid relvastatud aga muidu täitsa tavalised talupojad. Ühe jala ning karguga vanamees Thraka vankrist jättis väga sõjaka mulje. Niikaua kui vestlesin meid kividega loopinud valgetest ahvidest ja välgusisalikest jõudsid ka teised lähemale. Mõtlesime koos teekonda jätkata -- et siis ohutum ja nii.

Mõnda aega edasi liikunud, nägime kahtlast tolmupilve lähenemas. Ratsanikud ja otse meie suunas!

Kuna aga olen raamatukogus töötades palju lugenud, siis on mul ka väheke teadmisi taktikast. Organiseerisin kohe vankrist ja kärust tõkke ning kõik valisid omale kohad vankri ja käru taga. Vanemal talupojal oli üks suur ja ohtliku väljanägemisega amb. Löömavend Bolom, kel oli ka ling, jäi kaitsma külge. Teist külge kaitses noorem talupoeg. Sõjakas vanamees jäi vankrisse ja näitas kõigile, kui kiirelt ta suudab oma pisikest ambu välja tõmmata. Võtsin eesli seljast ka oma kaks viskeoda ja panin vankri kõrvale võtmiseks.

Ettevalmistused tasusid end ära! Eemalt kappas meie poole viis ratsameest, erineva relvastusega. Üks neist keerutas õhus suurt ogadega ketti. Enne kui saime uurida või küsida kellega tegemist. Kihutasid ratsanikud juba meie tõkkest mööda, et meid selja tagant rünnata. Suutsin kiirelt reageerida ja lasin kohe nende suunas vibuga. Nägin, kuidas ratsamees sai ühest noolest raske haava ja kuidas verd lendas! Ratsur küll vaarus veidi sadulas, kuid suutis püsima jääda. Teised lasid ka nooli ja viskasid viskeodasid, ratsamehed lasid vastu. Kõrvalolevad karjatused näitasid, et kõik nende nooled ei olnudki nii ebatäpsed. Ammud plõnksusid pahaendeliselt ja nooled lendasid kurjakuulutava vihinaga, aga ükski neist ei läinud ratsameestele pihta. Lasin veel ja minulgi läks mööda.

Küll aga õnnestus mõnede viskeodade ja vibulaskude abil kaks ratsameest maapeale tuua. Bard Lürdir oli mingi kõva laulu lahti lasknud ja tekkis kohe selline kangelaslik tunne. Sihtisin ja lasin kindla käega. Lahing aga aina intensiivistus. Allesjäänud ratsamehed formeerusid ümber ja tegid otserünnaku. Ketikeerutaja loopis kettidega. Maapeale kukkunud tegelased üritasid meie suunas nooli lasta ja roomata, aga nende vastu asusid Daida tuldpuhuvad kilpkonnad. Esimese maapeale kukkunud tegelase kõrvetas kilpkonn ära, oli ikka kole röökimine! Peatselt kärsatati ka teist.

Samal ajal hakkas vihane käsitsivõitlus. Noor talupoeg löödi naksti rivist välja. Appi tõttas Bolom, ka vanem talupoeg valmistus aitama. Vastas oli üks väga kuri ja suure mõõgaga sõdalane. Ratsu seljast oli ta alla tulnud või löödud, kes see seda lahingumöllus nii täpselt mäletab.

Igatahes seda mõõka käsitles ta oskuslikult. Tirisin noore talupoja tast eemale ja üritasin verejooksu peatada, nii hästi kui oskasin. Sain sellega just valmis kui mõõgamees minuni jõudis ja mulle sellise sähvaka andis, et pilt kadus eest ja jõuetult maha vajusin. Olin juba enne ühest noolehaavast nõrk.

Ärkasin selle peale kui võlur Daida mu kohal mingit loitsu pobises ja nägin ta käes paberit sähvakaga kadumas. Tunne oli selline nagu siis, kui ahv mulle esimese kiviga vastu pead viskas. See tähendab, et veel mitte kõige hullem. Krabasin vibu kätte ja vaatasin, mida teha annab. Olukord oli juba täitsa kriitiliseks läinud, suurem osa meie seltskonnast olid haavades ja mõned ka maas pikali verest tühjaks jooksmas. Mõõgamehe ja ühe ratsamehe vastu võitlesid bard ja talupoeg, kes vehkis ammuga nagu pöörane. Bolom oli suure mõõgahaavaga maas. Vankris oleva vanamehe pisikese ammu nooled olid otsa lõppenud, ning vanamees ise üritas parajasti välja vingerdada ketist, mis talle ümber oli visatud.

Eemal oli veel kolmas vastane, ilusti hobuse seljas, laskis nooli meie suunas. Õhtuse päikese taustal joonistus ta siluett kuidagi eriti ilusti välja. See tuletas mulle meelde mu õhtusi vibulaskmisharjutusi Sigilstaris. Rahuliku ja kindla tundega sihtisin ja lasin käbedalt kaks noolt. Mõlemad tabasid! Ratsamees vajus nagu kott sadulast maha ja põntsatas elutult rohukamarale.

Pöörasin tähelepanu lähedal aset leidvale võitlusele. Tahtsin selle mõõgamehe maha võtta, aga tabasin hoopis meie bardi. Mees vajus kohe kokku aga vähemalt ei hakanud veel surema. Ja nüüd oli tulejoon n.-ö. puhtaks tehtud. Mõõgamees langes mitmetest haavadest ja alles jäi veel viimane ratsanik. Too aga otsustas põgeneda. Lasin ta pihta ja tabasin, kuid jäi sadulasse püsima ja kappas edasi. Vanamees, kes kettidest välja oli rabelenud, haaras maas oleva vibu ja laskis ka umbropsu, aga lasi mööda. Tõttasin edasi ja sihtisin hoolikalt… lasin ja rahuldustundega nägin, kuidas eemalduv viimane ründaja võpatas ja kukkus maha. Lahing oli võidetud!

Meie teekond:

Sessioon II

Siin on maailmakaart, millel on punasega ära märgitud Freydani küla, Sikomori
kodu ja kangelaste asupaik:



Sikomor avastab, et keedus saaks efektiivsem, kui sellele lisada metsaloom, mõned taimed mürgisoost ja Uimaõis küngastelt.

Sikomor ja Blade jahivad metsas väikelinde. Blade laseb osavalt vibuga peaaegu silma jaoks märkamatul kaugusel oleva pisilinnu. Korjatakse keedusele tarvilik koerpöörirohi.

Mürgiõie korjamisel soolapil asuvast vanast kaevust ründavad tegelasi järjestikku kaks vakla ning Hiigelsuur Limakoll. Pikkade teivasodade, tuleleekide ja terasega lastakse Limakollist elumahlad välja.

Sikomor ja Blade lähevad lähimale künka juurde Uimaõit tooma.

Maryo, kes jäeti maja valvama, istub Sikomori maja katusekambris nign vaatab laboris podisevat keedust. Äkitselt hakkab avatud katuseluukidest ühekaupa sisse hüppama juba tuttavaid suuri kihvadega vaklu. Maryo tapab kuus, ning saab ka ise mitu korda hammustada. Üks haavatud vagel ronib majakatusele.

Sikomor ja Blade saabuvad tagasi. Soo on vahepeal vakladest kubisema läinud. Sikomor kaebab: "Nii ei saa ju elada, kui juba peenramaa ründama hakkab." Ta hakkab karjuma ja jookseb kaks tiiru ümber soolapi. Blade ja Maryo vaatavad seda üllatunult pealt. Sikomor jookseb veel pool tiiru, lõpetab karjumise, naeratab kavalalt ja ammutab soost ämbriga mürgivett.

Blade tapab veel ühe vagla.

Saabub rajaleidja Borlander Woodhelmist, kes teel druiidi poole nägi tervet karja tõrvikutega purjus vihaseid talupoegi liikumas samas suunas. Talupoegi oli kokku kümmekond: 7-8 jalgsi ja 1 hobusel. Borlander tohterdab Maryo haavu.

Kell on 21:15

Kella 23:00-ks on juba ammu kokku lepitud kokkusaamine turvakodus, kuid läheneva rahvajõugu ja Grombori turma valgel on viimaste Eberroni kandjate väljavaated nigelad...

Sessioon I

Kontinendi kaart koos suuremate kuningriikide nimedega:


Seiklejad:
Maryo (ekspert pagar 1, rogue 1)
Blade (ekspert ajalehekioski omanik 1, relvakandja 1)
Sikomor (druiid 1, artifiits 1)
Nimer Sahmiu (ekspert raamatukoguhoidja 1, rogue 1)
Borlander (ekspert kuller 1, rajaleidja 1)
Lachlan (Wizard 1)



Taust:
Seiklejad kuuluvad Eberroni Hoidjate salaühingusse, mis võitleb suurte ideaalide maailma rahu & poliitilise tasakaalu nimel, ning sõjaõhutajate, sõjardite, orjapidamise, vampiiride, illithiidide vastu. Kõik mängijad va Maryo (kel tiitel "Eberroni Kandja" ning staatusesümboliks maagiline pistoda) on organisatsiooni lihtliikmed ehk kandjad, teavad ühingu salajast käepigistust ning tunnevad salaühingu üksikuid teisi liikmeid. Enamik lihtliikmeid elab pealtnäha oma tavalist elu (küpsetab muffineid, laenutab raamatuid, jne.) kuid aitab varjatult salaühingut, näiteks kogudes informatsiooni prominentsete sõjaõhutajate kohta, kes siis jäljetult kaovad või mürgitatud muffini kätte surevad.

Viimatised olulised sündmused:
Vaatamata organisatsiooni pikaegsetele pingutustele ning paljudele võitudele on Aundair, Thrane, Breland, Darguuni, Droaam, Karrnath, Valenar ning Talenta Plains (riigid Eberronis) sattunud ootamatult tekkinud ning kiirelt paisuvasse sõtta, millel on oht paisuda maailmasõjaks.
Samuti on maailmas hakkanud levima ohtlik ja maagiline mürgisoo, millest allpool.

Algus:
Ükshaaval asuvad seiklejad Blade , Maryo ja Sikomor tegutsema. Maryo on parajasti missioonil Karrnathis, kui saab teada et Eberroni hoidjate salaühing on kohutaval kombel pea täielikult hävitatud. Nimelt on salaühingu maagilise pistoda eriomaduseks see, et omaniku elujõu kustudes lendab ese kärakaga õhku ning saadab sõnumi surmast ja omaniku asupaigast teistele Eberroni Hoidjatele. Karnnathi hotellis viibides saabki ahastav Maryo terve rea surmasõnumeid Eberroni Hoidjate pistodalt. Suur osa viibis neist surma hetkel Sharnis, Brelandi suurlinnas nõupidamisel. Siis aga kutsub teda üks ellujäänutest, Grombor, salajasse turvapaika Freydani küla lähedal.

Sarnase kutse saavad ka Blade ja Borlander, kes viibivad parajasti väiksel missioonil Brelandis.

Toimumispaik: Freydani küla, Aundair, Khorvaire
Toimumisaeg: 1036 YK (tuhandendal ja kolmekümne kuuendal aastal peale Galifari Kuningriigi rajamist), hilissuvi, kuueteistkümnes august.

Seiklejate teadmised oma salaühingust.
Riik / Eberroni hoidja positsioon ja/või klass

Karrnath/ Maryo, Aundairi pagaripoe omanik (rogue)
Aundair / Grombor, Palgasõdurite firma kindral (fighter/artificer)
Eldeen Reaches/ Shah, Druiid (druid) surnud
Breland & Sharn/ Loan, Kuninga nõunik (artificer) surnud
Thrane/ Thaynden, Kuninga nõunik (rogue) surnud
Zilargo / Zindin, Ülikooli maag (illusionist/artificer)
Darguun/ Drukku, Kindral (fighter) surnud
Talenta Plains/ Panlat, Druiid (druid) surnud
Valenar/ Vonna, Kaupmees (commoner)
Mror holds/ Holden, Kirikukoguduse preester (cleric)surnud

Druiid Sikomor on viimase aasta jooksul täitnud missiooni pärapõrgus Freydani külas, uurides hiljuti levima hakanud mürgisood. Mürgisoo on maagiline ning võibolla ka elus nähtus, mis levib Mournlandist saabuvate udude ja vihmadega, ning muudab kogu muu taimestiku ja maa mürgiseks sooks. Sikomoril on parajasti valmimas aastapikkuse töö vili, nõiakeedus maja kõrval asuva mürgisoo "katselapi" taimedest ja nende tavataimede paralleelidest, millega peaks olema võimalik sood taganema sundida või isegi kasulikuks muuta. Toimetamise ning ettevalmistuste käigus avastab ta sohukukkunud linnupoja, kelle päästmise käigus ründavad teda aga ootamatult kaks roomavat limaolendit. Pärast lühikest heitlust saab druiid olendeist jagu.

Blade peab enne turvapaika minemist lõpetama viimati saadud missiooni, edastama andmed Brelandi sõjaplaanidest Darguuni vastu ühele temale varem tundmatule Darguuni (salaühingu) lihtliikmele. Kohtumispaik on suure kivi juures, kuusemetsas. Suure kivi juures on ennast lihtliikmena esitlev goblin, kes teab vennaskonna salajast käepigistust. Blade tapab goblini ning leiab tollelt tähistatud kaardi. Pärast seda kihutab ta tuhatnelja Freydani küla poole. Kohale jõudes ärpleb ta külakõrtsis talupoegadega, samal hetkel saabub aga Maryo (hea välimuse ja lahke hääletooniga poolhadjas) kes olukorra maha jahutab. Tegelased käivad külapoes ja müüvad maha goblinilt saadud tugeva võitlusmuula. Siis aga variseb seni suust vahtu välja ajav nälginud hobune, kelle Maryo tee peal ostis ning tegelased ostavad kõrtsiomanikult endale uue muula, sedapuhku unise ja vana looma. Blade kasutab Orieni kojast laenatud kallist hobust.

Et Sikomoril läheb keedusega veel aega, lähevad ülejäänud liikmed turvapaika uurima. Turvapaigast leitakse surnud Grombor - Turvafirma "Kanged Kandid" omanik, kes teised tegelased turvapaika kutsus. Grombor oli Aundairi Eberroni hoidja, õppinud artifiits ja relvakandja.



(Kaart: Maryo, Blade'i ja Borlanderi teekond kohtumispaika, Sikomori elupaiga juurde)