Võlupilve viperused

Pärast varanatukese ärajaotamist ja laeva parandamist (lisaks põlenud ja auklikule vöörile lekkis ka laeva põhi) seadis seltskond ennast piraatide laeval korralikult sisse. Söödi hapukapsasuppi jahuklimpidega, näriti kuiva soolakala ja joodi peale rummi, mis oli nii jõhker, et võttis joojatel lausa elupunkte vähemaks.

Järgneval ööl oli meri vaikne ja tuuletu, laev triivis rahulikult oma eesmärgi poole ja isegi vahimadrus oli korraks tukastama jäänud. Tasa laskus veepinnale paks udu. Selle udu varjus

hiilis aga laeva poole üks lahmakas, roosalt ja roheliselt sillerdav võlupilv, pärit otse Mournlandist.

Mournlandi võlupilved on vaid üks paljudest kujudest, mille seal ringi rändavad intelligentsed nõidused on omandanud. Võlupilv, mis koosnes peamiselt unemaagiast, ümbritses laeva oma roosaka sillerdusega ning imes selle kõigi asukate meeled ühte ja samasse maagilisse unne.

Järgnevalt nägid Eberroni tasakaalu kaitsvad seiklejad kummalist und puuviljade ja marjadega

kaetud lopsakast saarest, mis oli tegelikult suur kala, kes nad koos piraadilaevaga alla neelas.

Kala suus roomasid ringi hiiglaslike valgete vereliblede moodi amööbid, kes allaneelatud külaliste suhtes just kõige sõbralikumalt meelestatud polnud, ning kes tilkusid välja igast vähegi suuremast haavast, mis kala suhu tekitati. Kala suust välja pääseda oli väga raske, sest see oli

seestpoolt kaetud kiiskava elevandiluu laadsete hammastega. Ühte suuremasse hambasse

tekkinud süvendis elasid kaks vanameest, kes kutsusid ka seiklejaid kala sisemuses uut elu

alustama. Võimalus oli minna ka kurgust alla kala kõhtu, kuid seal valitses vanameeste jutu

järgi hirmus must maag.

Seiklejad koos meremeestega otsustasid agressiivse taktika kasuks ja hakkasid kala suud seestpoolt lõhkuma, kallates haavadesse ka hapukapsasuppi ja kasutades muid räpaseid

trikke. Enne kui nad jõudsid aga kalast välja, saabus ootamatult hommik ning võlupilv triivis laevast uuesti eemale, vabastades rändurid lummaunest.

Päike paistis, kajakad kääksusid ja eemalt paistis Valenari rannajoon koos haldjamajakatega. Võlupilvest ei olnud alles muud märki kui laevale ja seiklejatele külge jäänud tugev vaarikalõhn ning silmapiiril taanduv roosakas udu.

Võitlus Kraken Bay mereröövlitega

Sissekanne Merc'i mäletusteraamatust "Mina, mo mutrid ja mo mõek kah".
-----------------------------------------------------------------------------

Pääle seda kui me tolle Wampiiri Elea vanarauaks lõime, arvasin, et nüid ehk saab rahulikult purjetada. Adhirmi silmad juba kilgendasivad gnuumipoeste jäergi ja mina tahtnuksin rahus omi polte poleerida. Aga kus sa sellega, Elu käüb ikkalugu isewärki teid müeda, ja sestap hakkas varsti kellelegi meist silma üeks jube asi: Piraatide Plagu.

Piraatide laiv keeras aga õkva meite pääle nagu tuli oleks püksas põllõnu. Me proovisime eest ära seilata, aga nonde küna oli kiirem. Peagi ollid nad meil selgas nagu marupeni Sharn Inquisitori posteljoni tagumikus, no kuidagi lahte ei saanüd.

Siis hakkas aga nooli lendama, igasugut sorti - suuri, väikseid ja noid rakette kah, mis öösiti kenad kaeda on, aga päival päämiselt su laival purjed põlema panevad, kui sa kibedasti pageda tahhad. Estragon Wana Sõbber olli kah merrehaige, süetis ainult kalu päiv otsa, polnud tast võitlejat ega miskit, hea et hing sisse jäi. Hea et tuu uus poiss Stamina abiks tuli, tõsi küll, püeksata, aga see-eest suure harpuuniga!

Piraatide kõmmutamise pääle läkski üks puri põlema. Ma sain ka ühe ballistanoole kerre, hea lops oli, aga ma ju mithrilist tehtud, virutasin paar hääd sõõmu õli sisse et õhk nii volilt august sisse-välja ei käuks ja olli jälle korras. Hakkasime raipeid vastu laskma, mina muudkui nikerdasin tulinooli ja proovisin nende purjesid süüdata. Paar korda ei õnnestunud, aga siis üks läks sellise kärinaga tuhaks, et lausa lust vaadata. Lassime neil kõik purjed puha põlema ja tahtsime juba järele tõmmata, aga siis sääl vist mingi võlurimoodu mees loitsis suure udu vee pääle. Mõtlesime, et mäs seal ikka, tervis alles ja üks puri ka, läheme oma teed.

Aga piraadi süeda on üks sama jälkust, haisu ja pimedust täis koht nagu orkide sõjalaagri välipeldik. Nigu paha hais olid ka nemad varsti jälle meil külje all, uued purjed uhkelt üles tõmmatud. Meie oma ühe purjega muidugi eest ära ei jõudnud, rehvisime selle kibekiiresti, et nad seda põlema panna ei saaks, ja valmistusime tapelungiks. Igaks juhuks panime neil uued purjed ka põlema. Stamina, mina ja Adhirm muudkui lasime neid vibudest näkku, lausa lust oli vaadata, kuidas ballistamehi ükshaaval iga mõne noolevalingu järel teki alla veeti. Ainult et nad tulid kohe varsti jälle üles tagasi. Kiikasime, et mastikorvis sitsis üks haamriga loitsija, ja panime talle kah parajad põrakid kirja. Poistel oli käsi lahti ja ega ma ka neile alla saanud jääda. Loitsuveli langes mastikorvist nigu küpse õun.

Piraadid sedasi kaua kesta ei saanud ja päägi keerasid nad hoopis põgenema. Aga meil olli süeda juba nii täis, et keerasime oma laiva nende omale järele, kindla plaaniga neil kõrvad kukla taha keerata. Mõlema laiva tekimehed sõudsid võidu. Meie umad ollid parembini mutiveeritut, ma küll ei tea, mida Adhirm nendega öösiti tegemas käis, aga poisid ollid nõnna ärksad aerutama nagu neil oleks pind tagumikus, mida ainult piraadikapten välla saab kiskuda.

Vaenlaste poolorkist pootsman sikutas ühe nahast londi välla ja keris selle vallale, kuigi me lassime teda nooltega ja viskasime isegi elektripudeleid. Londist hakkas mingit tuleõli voolama, mis ei tahtnud kuidagi põhja vajuda, ja pootsman pani sellele tule otsa. Olli selge, et tahavad meil laiva jala alt ära põletada.

Selle pääle võttis Stamina konksuga köie, ja viskas selle piraatide laiva külge kinni. Pootsman aga lõikas selle kohe läbi ja irvitas ülbelt. Selle pääle võttis Stamina uue konksuga köie ja viskas selle pootsmani enda külge kinni. Siis sikutas korraks mehe moodu. Seda, kas pootsman ikke veel irvitas, ku ta nägu ees põlevasse merre plartsatas, ma enamb ei nännu.

Tõmbasime kaks laiva köisipidi kokku ja hüppasime kohe piraatidele kallale. Selja tagant olli paista, et ega Krakenit enamb kauaks pole, laiv juba põles. Aga meil pold aega miskit ette võtta, tuli piraatidele ja nende koerale kopsikusse anda. Stamina oli mu nõuande kohaselt endale ogaköie meisterdanud, ja sikutas täismehi pikali nii mis ludises. Adhirm aga muudku torkis neid oma rapiiriga, nuh, kuda ma seda viisakalt ütlengi, ebamugavatesse kohtadesse, tegelinskid karjusid nagu rattal. Mina aga lajatasin neile oma suure mõõgaga, ikka laks või kaks kirja ja mees sirakil. Varsti oli nii laivalagi kui ka alumised tekid surnud piraate täis.

Korraga kõlas ülevalt suur lärm. Krakeni kapten koos uma armsa pootsmani ja laevnikega oli Estragoni ja muu väärtusliku kraami röövlilaivale kandnud, ent siis olli neile kallale hüpanud üks hirmus kuju, kõrbenud ja suitsev. Kui perra kaesime, tuli välla, et see olli tuu sama poolorkist pootsman, kes tagasi laivale roninud. Ta küll virutas valusaid lopse, aga sõjavässimus sai temast võitu, kui me teda natike lõikusime, ja ta vajus laevanurka nagu tühjakslastud põis.

Otsisime laiva läbi.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

Oma laeva logiraamatusse kirjutas põhjaläinud "Krakeni" kapten järgmist:

Kui lahing on lõppenud, tänab kaupmees Annir kõiki enda vampiiri lummusest vabastamise ning mereröövlitega võitlemise eest. Ta lubab igale laevnikule oma hõbedakirstust kingiks 1000 hõbemünti. Samuti räägib ta pikemalt oma endisest "isandast" Eleast - üsna noorest vampiirist, kelle mõjuvõimu all ta juba üle aasta oli teeninud. Nimelt kuulus Elea mingisse vampiiride ühingusse nimega Silver Blood, mille üheks eesmärgiks näib olevat hõbeda kokkuostmine ning kuhugi ära toimetamine. Vampiir toimetas hõbedat regulaarselt Norinathi linnas asuvasse klubisse nimega Ingli pisar. Rohkem aga ei tea kaupmees midagi.

Laevameeskonna kaotused:
Kahemastiline kaubalaev "Kraken" ning 90% selle varustusest ja varudest
4 haldjat ja 2 gnoomi (surnud noole- ja ballistahaavadesse)

Piraatide laevast leitud varandus ja saak:
Piraatide kolmemastiline laev "Killer Kraker"
3 tünni värskelt soolatud kala
2 tünni hapukapsast
1/2 tünn praktiliselt äädikaks muutunud "kanget veini"
1/2 tündrit rummi hüüdnimega "Merekura"
5 kotti jahvatamata ning sõkaldega vilja
1 vanker
2 poolnälginud eeslit
4 komplekti kasutatud talupojariideid (koos kübaratega)
2 ballistat (kinnitatud laeva külge, nooled otsas)
Piraatide relvastus:
*hunnik skimitare ja mõõku, odavaid vibusid ja ambe, kergeid nahkturviseid ja väikseid kilpe. Lisaks kirstutäis muid roostes, katkiseid ja odavaid relvi.
(Kõigi relvade koguväärtus ligi 1600 kulda)
*maagiline 1d8+2 haamer (mille tervendava võlujõu mereröövlid võitluse käigus ammendasid)
*tünn põlevat segu krea tule tegemiseks ning kaasaskäiv pump ja voolik
* 2 udunõidusega pärgamenti
*Kapteni kambrist kaks kirstutäit vask- ja hõbemünte, väärtusega 320 kulda
*Röövlilaeva lipud ja logiraamat+ 2 rüüstatud laeva lipud
(ligikaudne väärtus kollektsionääridele 500 kulda)

Uus algus: mai 1037

Möödunud on ligi kaks aastat surmapäevaks nimetatud päevast, mil pea kõik Eberroni Hoidjate salaühingu juhid üheaegselt mõrvati.

Salaühingu keskusena on aga siiski alles Zilargos, gnoomide kuningriigis asuv Goblinite Rehabiliteerimise Küla (uue nimega Baas), mida pikka aega juhtis suur võlur ja salaühingu üks vähestest ellujäänud juhtidest, hiiglakasvu gnoom Zindin.

6 kuud tagasi saatis küla juht, Zindin seltskonna rändureid (Blade, Blacklight & Thuuldir) õhulaevaga ära tooma päikesekeppi, möödunud maailmasõjast pärit päkapikelossi alles jäänud viimsepäevarelva. Viimane info rändureilt oli maagiline sõnum, milles teatati, et relv on kätte saadud. Pärast seda pole ränduritest midagi kuulda olnud.

Mõni aeg hiljem ründas rehabilitatsiooniküla väeüksus kungriigi lippude all võitlevaid gnoome, kellest jõudusid ühendades siiski võitu saadi. Selgus, et tegu oli puppeteeride ehk telepaatiliste nälkjaparasiitide meelevalla all olevate gnoomidega. Puppeteerid ehk nukuisandad võisid olla nii surmapäeva tragöödia kui ka mitmete teiste maailmapoliitiliste suurmahhinatsioonide taga.

Zindin teatas uurimuse tulemusest Zilargo riiklikule salaluurele (commonikeelse nimetusega "The Trust"), ning peatselt korraldati terves gnoomide kuningriigis saunanädal. Edasi oli juba lihtne kehale kinnituvaid parasiite välja peilida ja kätte saada.

Selle tasuks kingiti Zindinile lähedal asuvas mäes olev poolik kindlus, ning kogu küla kolis sinna, asudes kindlust utoopiliseks rehabilitatsioonilossiks ümber ehitama. Lossi uueks nimeks sai Baas. Peatselt pärast seda läks Zindin mingite teise maailma liitlastega taevasesse sfääri nõu pidama, kuid pole sealt senini naasenud.

Baasi on jäänud juhtima kolmest goblinist koosnev nõukogu. Neile oli teada, et surmapäevast jäi tõenäoliselt puutumatuks ka üks Valenari kunigriigis asuv salaühingu juht, haldjakaupmees Vonna. Ootamatult saabus Vonnalt maagiline sõnum, et ta on avastanud põhjuse, mis võib olla maailma hiljutiste probleemide taga. Nimelt Illithiidide kindlus! Sõnumiga saadeti kindluse skemaatiline plaan ning kutse Valenari.

Goblinite nõukogu otsustas salaühingusse kutsuda ja tööle võtta uue grupi operatiivteenistujaid, kes võtaksid Vonnaga ühendust ning tegeleksid ka avastatud Illithiididega. Välja valiti seltskond osavaid seiklejaid, keda salaühing oli juba varem tähele pannud.

Merc - sõjakstaotust (commoni keeles warforged) võitleja.
Adhirm - (meessoost) haldjast varitseja, osavnäpp ning muukija. Ülimalt spetsiifiliste sotsiaalsete võimetega.
Estragon - mõnusa ellusuhtumisega ning tark ja õiglane kääbikpreester, kes on paberitega õde ja põhikutsumuselt kanoonilise õiguse asjatundja, erihuvidega vahekordade õigusliku regulatsiooni vastu (rules of engagement).

Kõikidele väljavalitutele saadeti peen kutse Baasi ning reisiraha.

Tolmust teed mööda läbi gnoomide maa Baasi sõitev Estragon sai tuttavaks ühe ontliku näo, moe ja teoga gnoomipreiliga. Ettenägeliku ja hoolsa kääbikuisandana palkas ta tolle endale kokaks ja reisiabiliseks. Rändurid kohtusid Baasis, pidasid koosoleku goblinite nõukoguga (nõukogusse kuulumist märgib, nagu agendid nüüd teavad, tumesinise öösärgi kandmine, erinevalt helesinisest öösärgist, mida kannavad Baasi ülejäänud goblinid). Sel ajal, kuni reisilistele teekonnaks provianti ja varustust valmis seati, käisid nad kahe Baasi elaniku, rehabiliteeritud ogrega saunas ning aitasid ka lossi ehitada. Iga seiklejale anti ettemaksuna 1000 kulda. Sejärel võeti suund ookeanile, et laevaga Valenari sõita. Tee mereni läbiti lodjaga mööda jõge. sõites Adhirm võrgutas lühikese teekonna vältel üheööseiklusena lodjal teeniva gnoomist laevapoisi ja sai lahkumiskingitusena kahekümne jala pikkuse siidiköie ning gnoomi aadressi.

Ookeanilaeval nimega "Kraken" olid järgnevad sõitjad: laevakapten Thal ja tema pootsman Ria (kapteni kihlatu), madrused: 6 gnoomi, 5 haldjat ja 1 kääbikuvanamutist laevakokk. Neile lisaks hõbedat täis kirstudega Valenari tagasi pöörduv kaupmees Anniar ning tema ihukaitsja Elea.

Laevamüsteerium

Reisi vältel jäävad mitmed gnoomidest madrused hoolimata oma madrusehobist justkui merehaigeks ning muutuvad kahvatuks ja napisõnaliseks. Reisijad koorivad ühe neist Estragoni käsuloitsu väel paljaks ja avastavad nende ihus kahtlased lõike- või torkehaavad. Teisel katsel, kui uuritakse järgmist gnoomi, satub too paanikasse. Appikarjete peale tõttab juurde haldajast madrus, kes gnoomi kinni katab ning juhtunust kaptenile teatab.
Adhirm langeb kaupmehe ihukaitsja Elea, kes salamisi vampiir on, nõiduse ohvriks. Tõde teadmata lähevad kapten, pootsman ja rändurid Eleat küsitlema, arvates, et mees võib olla Nukumeistrite mõju all.

Samal ajal jõuab laevani merehädaline Stamina Longhorn, Estragoni vana sõber. Ta vedeleb porgandpaljalt parvel, millel on peale tema vaid kauss ja peen soomusrüü. Stamina mäletab uduselt sadamakõrtsis joomist ja kogu oma vara peale mängimist, mille tulemusena ta kaotas kõik, kuid võitis mithrilist soomusrüü. Meeles on ka hägune mälestus laevast, millele ta justkui ennast tööle lunis. Laevale ronides algab aga parajasti võitlus Vampiir Elea ja seiklejate vahel, ning laevatekil olevad madrused tormavad hädakutse peale relvi haarama. Stamina jookseb gnoomidega kaasa, kuid avastab, et nende relvad on pisikesed nagu mänguasjad. Ta haarab endale kätte harpuuni. All saadakse vampiiriks osutunud Eleast üllatavalt kiiresti jagu, kuid pahalane muudab ennast verevaks aurupilveks ning hakkab laevalaudade pragude vahelt minema imbuma. Tema ebasurnueluküünla kustutavad siiski lõplikult Adhirmi täpselt sihitud maagilised viskenoad.
Vampiiri varanduse hulgast leitakse 12 potsikutäit tervendavat salvi, mida ta tõenäoliselt oma ohvrite hammustusjälgede määris. Samuti jäi temast järgi väike hunnik hehteid ning kaks elekriga laetud ning paralüüsi põhjustavat pottgranaati.
Seiklejad ei jõua aga veel hingegi tõmmata, kui avastavad silmapiirilt kiiresti läheneva musta lipuga laeva...

The Sharn Inquisitor II

The Sharn Inquisitor II
Teadlane leidis rohu kõikjal leviva mürgisoo vastu!

lehe peatoimetaja Voostenwalbert Zwimmelpfenninck

Erinevad sõltumatud uurimiskeskused Morgrave'i ülikoolist kuni tundmatuks jääda soovinud Valenari ekspertideni kinnitavad eikusagilt ilmunud imerohu autentsust ning tõhusust. "See on tõesti hämmastav," sõnas Sharn Inquisitorile Bango Bobbins, Morgrave'i ülikooli alkeemiateadur. "Poleks osanud uskuda, et sõltumatu ilma mõne vägeva patroonita uurija suudab tänapäeva kõrgeid nõudmisi esitavas teadusilmas... eee... ilma teha. Ilmselt on tegemist väga aruka mehega. Panen ette tema lisamise Sharn Inquisitori järgmisse sajandi suurmeeste nimekirja."

Eelmisel aastal avastuse teinud senitundmatu tundmatu druiid Sikomor on aga koos oma vanavanematega Fairhaveni linnast jäljetult kadunud, jättes Aundairi druiididele vaid paar ampullitäit imerohu näidist. Mitmed suurvõimud on välja pannud kopsakad rahapreemiad druiidi asukoha avaldamisele, kui selline teave viib druiidi leidmiseni.

Aundairi rahva poolt armastatud kuninganna, 90-aastane Jordanna, kasutas kuulujuttude kohaselt imerohu näidisampulli diplomaatilise argumendina, ning selle olemasolu on väidetavasti üks olulisi vaherahu tagavaid asjaolusid. Kuningakoja pressiesindaja kuulujutte kinnitanud pole, kuid pole neid ka ametlikult ümber lükanud.

Välispoliitikakommentaar: rasside kokkupõrge ja uue maailmakorra häll
Samwell Huntington the IIIm, poliitikaanalüütik

Khorvaire on arengujärgu Xen'driki ning totalitaarse Sarlona kõrval pikka aega olnud Eberroni julgeoleku ning progressi tsentrum, kuid viimaste aastate murettekitavad arengud seadsid selle rolli ajutiselt kahtluse alla ja tekitasid tõsiseid küsimusi geopoliitilise vägikaikaveo vallandumise kohta.

Muidugi on viimaste aastate sündmuste nii ebasobivale ajahetkele kokkulangemine täiesti juhuslik. Meenutades mõni aasta tagasi alanud maagia väljaimbumist maailmast, mis omakorda on kaasa toonud paljude suurte maagide iseenesliku võluvõimete lakkamise ja arukaotuse, on selge, et tegemist on sedasorti juhusega, mida ükski olend ei kontrolli, küll aga võib selline suur muutus kaasa tuua sobivad eeltingimused impeeriumite languseks ja tõusuks. Pinna alla surutud, kultuurilistest ja rassilistest erimeelsustest tingitud pingetest vallandunud sõjad pole olnud samuti mitte kuidagi plaanipäraselt ellu viidud.

Ilmselt on paratamatu, et Thrane ja Aundairi süüdistavad teineteist sõja alustamises: Aundair olevat korraldanud spioonide abil veresauna Fort Lighti piirikindluses! Ja Vigilanti kordonis korraldas veresauna Thrane! Muidugi pole kumbaski lossis rünnakust ühtegi ellujäänut, mistõttu sõja algus ning veresaunad on omaette kuulu- ja õudusjuttude allikas. Ehk ongi konfliktid üksnes teraapiaks Khorvaire'i kollektiivsele alateadvusele? Igal juhul tundus Thrane'i üldmobilisatsiooni olevat sellisena sündmuste loomulik jätk ning sõjarataste veeremahakk paratamatu.

Et võtta kokku status quo, siis praeguseks, aastaks 1037, on Thrane'i ja Aundairi vahel habras vaherahu ning osa Aundairi terrtiooriumist on Thrane'i valduses. Mõlemad riigid on oma sõjalised ressursid ära kulutanud. Karrnathi riik koos Talenta Plainsi kääbikutega on Valenari riigi haldjad alistanud ja okupeeriunud. Olgugi, et Brelandi ja Zilargo liit on tagasi löönud Darguuni väed, kestab nendevaheline sõda edasi, ja lisaks on pool Brelandit Droaami kuningriigi vägede ning mõjuvõimu all. Kuigi konfliktide eskaleerumist pole karta, võivad väiksemad nägelused ja sissisõjad edasi kesta veel aastaid.

Siiski võime puhata rahus, teades et kõik on praeguseks enam-vähem paika loksunud ning saavutanud jõudude tasakaalu, mis peaks diplomaatia suurte mängude tulemusena või kiuste ka püsima jääma. Milliseid tagajärgi võiks tuua mõne teise kontinendi -- näiteks Argonnesseni -- kõrgendatud huvi Khorvaire'i vastu, on küll küsimus, mida võib küsida, kuid selle teoreetilisus näitab ise ära hädakarjujate ja pessimistide naiivsuse.

Alljägnevalt on esitatud meie kontinendi sõjalis-poliitiline kaart,
vastavalt toimetuse viimastele andmetele. Toimetus ei vastuta võimalike ebatäpsuste eest.

Nimer Sahmiu IV seiklus: Madjir

Kui Nimer Sahmiu kokkulepitud Novembrikuu päeval Kuldse Laua kõrtsi juurde tuli, märkas ta selle ette pargitud suurt soomustatud sõjavankrit. Vanker oli pealt lahtine, kuid paksu kalevist kangaga kaetud. Masin oli nõnda kavalasti ehitud, et isegi vankrit vedavad hobused oleksid külje pealt kerge metallplaadiga kaitstud.

Taida ja Thraka olid teda juba kõrtsis pikka aega oodanud, mida ka laual olevate mõdukannude arvust näha võis. Kõrtsilaua juures oli lisaks vanameestele Taida kits, kelle kollakale karvale oli vahepeal ilmunud sini-punane sõjamaaling, ning laua all lösutas kõige suurem mäger, keda Nimer kunagi näinud oli. Koos vanameestega istus lauas noor poolhaldjas, välimuse põhjal nii 16-aastane poiss.

Taida seletas uhkelt kuid poolsosinal, et nad said koos Thrakaga läbi mingite kahtlaste tehingute ja odavalt ühe Thrane'i sõjavankri omanikuks. Lauas istuv poolhaldjapoiss oli Madjiri kasulaps Apix, ning ta rääkis Nimerile järgmise loo: Madjir, keda vanamehed Brigtuni terveksravimise eesmärgil külastasid, oli ennast kogemata ühe vänge nõiduse läbi mägraks muutnud, ning nüüd on nad teel Eldeen Reachi kuningriiki, kus peaks elama üks Madjiri tuttav druiid, kes ta tagasi inimeseks muuta võib.

Taida sõnade kinnituseks kostis laua alt inimliku kõlaga ruigamist, ning mägra kuju omandanud Madjir vaatas Nimerile otsa. Mägra ette oli tõstetud kaks mõdukannu. Ta suutis neid oma inimkäe laadeste käppadega küll suurepäraselt tõsta, kuid oma koonu tõttu oli neist joomine võimatu. Seega oli talle toodud pisike küna, kuhu ta aega-ajalt mõdu juurde kallas ning sealt siis kurvalt märjukest limpsis.

Kõrtsist väljudes selgus Nimerile, et sõjavanker on Madjir'i mööblit ja koli täis, sest tark oli otsustanud ka ise Eldeeni kolida, ning oma talu põduralt paraneva Brigtuni valve all müüki jätta. Vankris oli Madjiri ustav maagiline abiline, potsakas kõverate kihvadega rott. Samuti valvasid vankri sisemust mehe truu hundikoer ning üks must kana.
Nimer otsustas reisi vältel proovida kaupmeheametit ning lisas vankrisse 1 koti riisi ja 1 koti jahu, et need tulevikus kallimalt edasi müüa. Lisaks osteti mitme peale tündrike kohalikku viina.
Kui kõik valmistused olid tehtud, asuti suure kolinaga teele.
Taida koostas seltskonnast parema ülevaate saamiseks ka väikese nimekirja:

1) Mina. Taida. (suur võlur )
2 & 3) minu 2 tuldpuhuvat kilpkonna
4) minu sõjakits
5) Thraka, ühe jalaga veteran ja käsiammukangelane
6) Nimer Sahmiu, rändur, raamatutark ja muukija
7) Metsa Madjir, mägraks muutunud metsatark
8) Metsa Apix, Madjiri kasulaps, kellel on annet maagiale
9) Madjiri hundikoer
10) paks kõverate kihvadega rott, Madjiri võluabiline
11) Madjiiri must kana (võitlusoskus kaheldav?)
12,13,14) Minu, Thraka ja Nimeri hobused
15) Nimeri vana eesel

Kokku 15 seiklejat.

Peatselt võisid vaprad rändurid oma seikluste kohta lugeda uuest ajalehest nimega "Ägge Külajutud" mis sõjaraskustele vaatamata Eberronis ilmumist alustas. Rännaku keskel jälgisid nad imestusega lehe ilmumise arengut. Nimelt esines lehe toimetuses sisemisi probleeme, ning pidevalt korjati ajalehe valmisnumbreid müügilt ära ja asendati uutega. Ränduritel õnnestus esialgu säilitada küll üks ajalehe rariteetne esinumber, kuid peatselt läks isegi see kaduma. Võis vaid spekuleerida, kas Thraka oli haruldase üllitise lähimas asulas viskipudeli vastu vahetanud, või olid selle vankrist pihta pannud ajalehe agendid, kes kuulujuttude kohaselt mustades kostüümides ja öösel tegutsedes kõikjal ajalehenumbreid ringi vahetasid. Igatahes siis, kui seltskond oma soomusvankril viimaks Thrane'i vägede poolt okupeeritud Lathleer'i linna lähedal olevas Lathbroti külas peatus, olid neil olemas järgmised "Kylajutu" ajalehed:

Nimer Sahmiu tegutseb jälle!

Nimer Sahmiu seiklused jätkuvad sealt, kus need pooleli jäid:
Thrane'i ja Aundairi vahelisest sõjast laastatud linnas Athandras, hilisel sügiskuul, Oktoobri lõpus ja aastal 1036.

Keldripaharetti otsides oli katusekambri omanik Brigtun saanud mürgiselt nõelata ülisuurelt sajajalgselt, ning lamas nüüd haigevoodis. Kiiremas korras otsustasid Taida ja Thraka, et mees tuleb viia ühe nende tuttava nõia Madjir'i juurde, kes elab ühes mitte väga kaugel asuvas metsakülas, ning oskab lisaks nõidusele ka nõelravi.
Kuna Brigtun pidi oma katusekorterist lahkuma, sest maja omanikud naasesid, koliti majast välja ka vaese mehe kasin mööbel. Mööbel viidi ühe kauge tuttava kuuri. Taida võttis reisile kaasa oma erilise kitse, kuid jättis oma tuldpuhuvad kilpkonnad Nimeri hoolde.

"Kui tahad, et nad tuld puhuksid, sööda neile hommikul natuke väävlit. Teise portsu väävlit pead kilpkonnadele andma vahetult enne tulepuhumist." sõnas Taida, ning andis Nimerile väävlikotikese.

Vanamehed ratsutasid minema, leppides kokku, et kohtuvad Nimeriga juba tuttavas "Kuldse Laua" kõrtsis. Nimer proovis kõrtsis tuba saada ja kõik oleks juba hästi laabunud, kuid ta ei suutnud suud pidada ja toonitamata jätta, et vajab privaatsust ning teda kaitsevad tuld puhuvad kilpkonnad. Kõrtsmikule see aga ei meeldinud:
"Mis? Puhuvad tuld? Ei-ei, sellist asja ma küll siin lubada ei saa. Põletate mul veel terve maja maha. Otsige mõni teine ööbimiskoht." Nimer kinnitas küll, et kilpkonnad on sõnakuulelikud, kuid kõrtsmiku sõna jäi peale. Kõrtsimees teadis, et linnas on veel üks baar, kuigi mitte kõige korralikum. Nimelt Peldiku Kõrts, mis asub linna kõige vaesemas ning pahaendelisemas rajoonis. Vaid oma hobuse võis Nimer Kuldse Laua talli jätta.

Ohates asus Nimer Peldiku Kõrtsi poole teele. "Kõrts", täpsemalt urgas, asus tõepoolest kahtlases linnaosas. Ehitis koosnes vanast müürist, mille najale toetus viltune lapitud sein, kusjuures kõrtsituba ise asus pooleldi keldris. Nimer sidus oma eesli ehitise ette ning läks mööda treppi alla. Talle lahvatas vastu rasvaküünalde ja kõikmõeldavate vastikute lehkade segu, ning avanes vaade pisikesest ja hämarast paari lauaga ruumist. Paar loidu kõrtsikülalist keerasid oma pilgud tema poole, ning leti taha ilmus jässakas päkapikust kõrtsmik. "Mes herrad soovivad?"
Toa ja toidu üle tingides kuulis Nimeri terav kõrv aga äkitselt väljast oma vana eesli kaeblikku häälitsust.
Kiiresti tormas ta välja - hüpates osavalt üle jalast, mille üks kõrtsikülalistest nagu muuseas tema ette sirutas.
Väljas kuri karjas- Eesliga jändasid väikest kasvu räpane inimene ja suurt kasvu poolork, kes püüdsid eeslit endaga kaasa vedada. Tubli eesel aga ajas paaniliselt kabjad vastu.
"Mida te mu eesliga teete!?" röögatas Nimer, täis püha viha.
"Kis see, ütlib, et see senu eesel ön?" irvitas poolork, ning võttis vöö vahelt pisikese mõõga, mis talle nagu nuga pihku mahtus. Teine pätt viibutas uljalt mingisuguse roikaga ja röhatas ülbelt. Nimer vandus, ning tõmbas vöölt rapiiri. Kahetsedes märkas ta, et polnud oma vehklemiskilpi ehk buckler'it käe külge kinnitanud.

Algas meeleheitlik võitlus. Poolork vehkis oskamatult oma pisikese mõõgajupiga ning pisipätt sudis roikaga. Nimer põikles kõrvale, kuid ei suutnud esialgu samuti vaenlasi tabada. Oma üllatuseks tõmbas ta aga ootamatult poolorki kõhu suure kaarega lõhki, nii et verd pritsis. Samal hetkel jooksis talle kõrtsist appi ammuga kõrtsmik, kes pätte hurjutama asus.

Kurikaelad pistsid jooksu, kuid haavatud poolork vedas vaest eeslit endaga kaasa! Nimer pani talle karjudes järgi, kuni põgeneja looma lahti laskis. Seikleja läks rõõmsalt hirnuva eesliga tagasi kõrtsi. Õhtusöögiks oli mingi kõrbenud liha ja leiba sisaldav käkk, mida kõrtsmik börgeriks nimetas. Sellel oli mõru maitse, justkui oleks algmaterjaliks olnud roiskunud rotiliha. Pärast sööki tundis Nimer kõhus raskust ja tal tekkis hirm, et võib olla on tegu millegi kahjulikuga. Igaks juhuks kulistas ta alla ühe turult ostetud pudeli ravijoogiga, ning tundiski end peatselt paremini. Öö oli ta sunnitud veetma koos oma eesliga, kitsas urutaolises ruumis.
Hommikusöögiks oli jälle börger, millele sedakorda oli peale löödud väävli järgi lõhnav praemuna. Ettevaatlikult sõi Nimer vaid muna, ning jättis börgeri järgi. Peldiku Kõrtsist väljudes (ja enesele kinnitades, et siia ta enam ei naase) nägi ta üle õla tagasi vaadates, kuidas kõrtsmik järelejäänud börgeri rahulolevalt uuesti toiduletti tagasi asetab.

Järgmiseks ostis Nimer endale telgi ning otsustas veidi linna ümburses ringi vaadata ning sobiv ööbimiskoht leida. Ta hoidis silmad lahti ka (mürgi)taimede osas, kuid ei avastanud midagi. Viimaks hakkas ta lihtsalt põhja suunas minema. Pärast päevateekonda pani ta telgi maha ja heitis magama. Taevas sirasid tähed.
Hommikul selgus, et Nimer on eksinud, sest silmapiir oli igas suunas tühi ning eeslijäljed olid segased. Põhjaliku mõttetegevuse tulemusena leidis ta uuesti õige sihi kätte ja suundus tagasi linna.
Kuidas oma aega kõige paremini kasutada? mõtles Nimer. Ta seadis oma telgi linna lähedale üles, ootas kuni ööni, ning läks siis väiksele öisele "avastusretkele". Teiste inimeste majadesse. Tegelikult hiilis ta sama maja juurde, kus nad Brigtuni, Thraka ja Taidaga varem elanud olid. Ta muukis ennast tagaukse kaudu sisse ja tuvastas, et uusi omanikke pole kodus. Ainult esik oli uut ja pooleldi lahtipakkimata mööblit täis toodud.
Midagi väärtuslikku leidmata ronis Nimer uuesti keldri kaudu salakäiku, mis viis kohaliku konstaabli majja. Esmalt avastas ta, et poolork, kellega ta üleeile võidelnud oli, on trellide taha pandud ja magab nüüd norinal. "Paras sunnikule!" mõtles Nimer kahjurõõmsalt.
Seejärel süvenes Nimer riiulis olevaisse kaupmeeste toimikutesse, mida ta oli juba kunagi varem sirvinud - ta uuris, kas linna kaupmeeste hulgas on mõnda eriliselt pahelist ja rikast tüüpi, keda röövima minna. Kahjuks oli aga enamik toimikutest vanad ning käsitlesid väiksemaid rikkumisi, Nimer ei leidnud midagi huvipakkuvat. Taas hakkas seiklejale huvi pakkuma ka konstaabli töölaua sahtel, mis peene lukuga suletud oli. Pistodaga kangutamine ei andnud tulemusi, hea veel et tera kõveraks ei läinud. Kuna Nimeril polnud aga kõige tavalisemat metallist seasõrga ega kangi, millega sahtlit lahti kangutada, pidi ta jälle pettuma.
Viimaks pöördus seikleja tagasi oma linna lähedal asuvasse telki. Ta otsustas Taida ja Thraka ootamisel oma aega konstruktiivselt kasutada, ja hakkas kirjutama käsikirja väiksele populaarteaduslikule manuaalile ühes peenes dialektis. Pealkirjaks pani ta "Khuidas Khasutada Vibu Thaktikalises Lahingus. Khäsiraamat khoos Vetaran Thraka jutustustega"

XXVI-XXX Seiklused lossis, Thuuldiri märkmed lumetormis

I päev.
Vajutasime kogemata mingisugust nuppu, ning osutusime tulelõksu ohvriks. Liikusime lossis ringi, kui meid ründas mingi nähtamatu vaenlane, kes tulistab mürginooltega. Tulistasime küll igas suunas nõiduseid ja otsisime teda, kuid ta paistab olevat väga kaval. Pidime ruttu välja kolima ning ootama, et mürgi mõju kaoks.

II päev
Ei suutnud jätkuvalt nähtamatut vaenlast tabada ning saime kõik mürgitada. Homme katsetame suurte kilpidega.

III päev
Saime selle eluka kätte. See metallist nähtamatu olend liikus laes, ning mul õnnestus teda võrgunõiduste nign liimipommidega viimaks nähtavale tuua. Võitlus oli väga äge ning saime kõik kannatada. Olime kõik üsna katki, kui meie juurde jooksis verine Lala - päkapikud olid vabaks saanud! Jooksime linnusehoovi, kus nägime Lala poolt veriseks puretud (üks oli isegi surnud) ja alussärkides (olime neilt igaks juhuks soomusrüüd eemaldanud) päkapikke, kes üksteist kiirkorras köidikutest vabastasid. Mõned päkapikud ründasid meid improviseeritud relvade, kirkade, tangide ja haamritega. Kõik said raskeid haavu, ning mõni päkapikk jäi hädavaevu ellu. Terve linnusehoov on verest libe. Sidusime ellujäänud uuesti kinni ning viisime surnud kindluse jahedamatesse ruumidess viimsele puhkusele.

IV päev
Võitlesime golemite, ning kõikvõimalike ebameeldivate elukatega. Leidsime rea pakse maagilisi kiviuksi, mis meid tõenäoliselt vajaliku laboratooriumini viiksid, kuid mida me avada ei oska. Jändasime nendega terve päeva (panime päkapikud kivi raiuma ning kasutasime ka nõiduseid), kuni saime viimaks edasi. Sellega polnud aga probleemid veel lõppenud. Öösel ründas meid kuskilt välja ilmunud järgmine päkapike salk, ning ka kinniseotud, paljad, verised ja nälginud päkapikud vabastasid end köidikutest ning liitusid lahinguga. Need päkapikud on hullud. Üks neist jooksis kindlusesse, ning teda me kohe üles ei leidnudki.
Tervet linnusesiseõue katavad võitluse käigu maha kukkunud väiksemad päkapikkude tükid ning paks külmunud verekiht või verejää. Õnneks algas suur lumetorm - kõik mäekindlusest väljapoolejääv on mattunud lumme, ning ka päkapikud on natuke rahulikumad.

V päev
Tundus, et kindlusesse jooksnud päkapikk sättis terve öö läbi üles lihtsaid, kuid efektiivseid päkapikulõkse. Näiteks ühe ruumi ukse kohale oli kinnitatud suur ja raske alasi! Ma ei tea kuidas see nälginud pätakas selle sinna üles sai, aga igatahes tõestab see veelkord ainult üht: nad kõik on hullud. Päkapiku ühemehe-sissisõda lõppes sellega, et ta hiilis kindlusest välja vange vabastama, ning asus Lalaga võitlusesse. Õnneks kuulsime seda ning suutsime ta kahjutuks teha.
Kindluses sügavamale liikudes avastasime mingid laiad happega söövitatud käigud. Natukese aja pärast kohtasime suuri, keldrikakandeid meenutavaid putukaid, kes meid ka kohe ründasid.
Blade lõi nende kehasse ülisuuri haavu ja auke, ning oli lausa uskumatu, kui katkistena putukad veel edasi võitlesid.
Pärast putukaid sattusime veel mitmete lõksude peale, kuni jõudsimegi viimaks salajasse laboratooriumisse. Ka seal ootasid meid lõksud, golemid ja mehhaanilised valvurid. Üks tulelõks hävitas vähemalt poole laboratooriumi sisustusest, kuid õnneks jäi peamine puutumata. Maailmalõpurelvaks osutus üks kummaline raskest metallist nui (täpsemalt kummalisest sulamist metalltoru, mille otsas raudmuna), mida kasutusjuhend "Päikesekepiks" nimetas. Laadida sai seda väga spetsiifilise peenekstambitud kalliskivide ja metallide (sh adamantiini, kulla ja mithrili) seguga - lugesime seda vana-päkapiku värsikeeles kiiruga kirjutatud kasutusjuhendist, mis tulest õnnekombel puutumata oli jäänud.

VI päev - öö, lumetorn, ja kindlusest lahkumine
Kiirustades tõime kogu peenekstambitud kalliskivi-ja metallisegu, laboratooriumi varustuse ning loomulikult päikesekepi kindlusest välja ning asusime lahkuma. Väljas undas lumetorm ning päkapikud püüdsid selle kõige keskel hambaid kiristades fanaatiliselt köidikutest vabaneda (kuigi neil polnud selles olukorras meie vastu tõesti mingeid šansse) . Saime päkapikkudega kokkuleppele, ning võtsime ühe neist kaasa. Vabastasime ta küla juures ning ta sumpas kohe kõrtsi poole abi tooma. Ise otsisime üles oma õhulaeva, sulatasime selle ümber tekkinud jää tõrvikute ja maagiaga, ning kihutasime sellest külast ning nendest hulludest päkkapikkudest eemale! Sõitsime tormi tõttu nii madalal, et õhulaeva põhi riivas aegaajalt maapinnal olevaid pakse lumekuhjasid. Orienteerumine lumetornis oli peaaegu võimatu, teadsime ainult, et suundume külast eemale. Kuigi meie ümber möllas torm ning ka laevakütust ei olnud just palju järel, olime vähemasti üle poole päkkapikkudest ellu jätta suutnud (kuigi nad tegid selle meie jaoks väga raskeks) ja meil oli käes päikesekepp - oletatavasti suurima hävitusjõuga relv tervel Eberronil!
Torm tõuseb veelgi, ning oleme sunnitud keset lumevälja maanduma. Me valmistame laeva ümber oma varustusest tormikaitserajatise ning poeme sügavale magamiskottidesse. Neid ridu kirjutades kuulan tormi undamist väljas ning mõtlen läbitud seiklustele, ning veel suurematele seiklustele, mis meid ees ootavad.

head soovides,
Thuuldír, Eberroni hoidja