Võlupilve viperused

Pärast varanatukese ärajaotamist ja laeva parandamist (lisaks põlenud ja auklikule vöörile lekkis ka laeva põhi) seadis seltskond ennast piraatide laeval korralikult sisse. Söödi hapukapsasuppi jahuklimpidega, näriti kuiva soolakala ja joodi peale rummi, mis oli nii jõhker, et võttis joojatel lausa elupunkte vähemaks.

Järgneval ööl oli meri vaikne ja tuuletu, laev triivis rahulikult oma eesmärgi poole ja isegi vahimadrus oli korraks tukastama jäänud. Tasa laskus veepinnale paks udu. Selle udu varjus

hiilis aga laeva poole üks lahmakas, roosalt ja roheliselt sillerdav võlupilv, pärit otse Mournlandist.

Mournlandi võlupilved on vaid üks paljudest kujudest, mille seal ringi rändavad intelligentsed nõidused on omandanud. Võlupilv, mis koosnes peamiselt unemaagiast, ümbritses laeva oma roosaka sillerdusega ning imes selle kõigi asukate meeled ühte ja samasse maagilisse unne.

Järgnevalt nägid Eberroni tasakaalu kaitsvad seiklejad kummalist und puuviljade ja marjadega

kaetud lopsakast saarest, mis oli tegelikult suur kala, kes nad koos piraadilaevaga alla neelas.

Kala suus roomasid ringi hiiglaslike valgete vereliblede moodi amööbid, kes allaneelatud külaliste suhtes just kõige sõbralikumalt meelestatud polnud, ning kes tilkusid välja igast vähegi suuremast haavast, mis kala suhu tekitati. Kala suust välja pääseda oli väga raske, sest see oli

seestpoolt kaetud kiiskava elevandiluu laadsete hammastega. Ühte suuremasse hambasse

tekkinud süvendis elasid kaks vanameest, kes kutsusid ka seiklejaid kala sisemuses uut elu

alustama. Võimalus oli minna ka kurgust alla kala kõhtu, kuid seal valitses vanameeste jutu

järgi hirmus must maag.

Seiklejad koos meremeestega otsustasid agressiivse taktika kasuks ja hakkasid kala suud seestpoolt lõhkuma, kallates haavadesse ka hapukapsasuppi ja kasutades muid räpaseid

trikke. Enne kui nad jõudsid aga kalast välja, saabus ootamatult hommik ning võlupilv triivis laevast uuesti eemale, vabastades rändurid lummaunest.

Päike paistis, kajakad kääksusid ja eemalt paistis Valenari rannajoon koos haldjamajakatega. Võlupilvest ei olnud alles muud märki kui laevale ja seiklejatele külge jäänud tugev vaarikalõhn ning silmapiiril taanduv roosakas udu.

Võitlus Kraken Bay mereröövlitega

Sissekanne Merc'i mäletusteraamatust "Mina, mo mutrid ja mo mõek kah".
-----------------------------------------------------------------------------

Pääle seda kui me tolle Wampiiri Elea vanarauaks lõime, arvasin, et nüid ehk saab rahulikult purjetada. Adhirmi silmad juba kilgendasivad gnuumipoeste jäergi ja mina tahtnuksin rahus omi polte poleerida. Aga kus sa sellega, Elu käüb ikkalugu isewärki teid müeda, ja sestap hakkas varsti kellelegi meist silma üeks jube asi: Piraatide Plagu.

Piraatide laiv keeras aga õkva meite pääle nagu tuli oleks püksas põllõnu. Me proovisime eest ära seilata, aga nonde küna oli kiirem. Peagi ollid nad meil selgas nagu marupeni Sharn Inquisitori posteljoni tagumikus, no kuidagi lahte ei saanüd.

Siis hakkas aga nooli lendama, igasugut sorti - suuri, väikseid ja noid rakette kah, mis öösiti kenad kaeda on, aga päival päämiselt su laival purjed põlema panevad, kui sa kibedasti pageda tahhad. Estragon Wana Sõbber olli kah merrehaige, süetis ainult kalu päiv otsa, polnud tast võitlejat ega miskit, hea et hing sisse jäi. Hea et tuu uus poiss Stamina abiks tuli, tõsi küll, püeksata, aga see-eest suure harpuuniga!

Piraatide kõmmutamise pääle läkski üks puri põlema. Ma sain ka ühe ballistanoole kerre, hea lops oli, aga ma ju mithrilist tehtud, virutasin paar hääd sõõmu õli sisse et õhk nii volilt august sisse-välja ei käuks ja olli jälle korras. Hakkasime raipeid vastu laskma, mina muudkui nikerdasin tulinooli ja proovisin nende purjesid süüdata. Paar korda ei õnnestunud, aga siis üks läks sellise kärinaga tuhaks, et lausa lust vaadata. Lassime neil kõik purjed puha põlema ja tahtsime juba järele tõmmata, aga siis sääl vist mingi võlurimoodu mees loitsis suure udu vee pääle. Mõtlesime, et mäs seal ikka, tervis alles ja üks puri ka, läheme oma teed.

Aga piraadi süeda on üks sama jälkust, haisu ja pimedust täis koht nagu orkide sõjalaagri välipeldik. Nigu paha hais olid ka nemad varsti jälle meil külje all, uued purjed uhkelt üles tõmmatud. Meie oma ühe purjega muidugi eest ära ei jõudnud, rehvisime selle kibekiiresti, et nad seda põlema panna ei saaks, ja valmistusime tapelungiks. Igaks juhuks panime neil uued purjed ka põlema. Stamina, mina ja Adhirm muudkui lasime neid vibudest näkku, lausa lust oli vaadata, kuidas ballistamehi ükshaaval iga mõne noolevalingu järel teki alla veeti. Ainult et nad tulid kohe varsti jälle üles tagasi. Kiikasime, et mastikorvis sitsis üks haamriga loitsija, ja panime talle kah parajad põrakid kirja. Poistel oli käsi lahti ja ega ma ka neile alla saanud jääda. Loitsuveli langes mastikorvist nigu küpse õun.

Piraadid sedasi kaua kesta ei saanud ja päägi keerasid nad hoopis põgenema. Aga meil olli süeda juba nii täis, et keerasime oma laiva nende omale järele, kindla plaaniga neil kõrvad kukla taha keerata. Mõlema laiva tekimehed sõudsid võidu. Meie umad ollid parembini mutiveeritut, ma küll ei tea, mida Adhirm nendega öösiti tegemas käis, aga poisid ollid nõnna ärksad aerutama nagu neil oleks pind tagumikus, mida ainult piraadikapten välla saab kiskuda.

Vaenlaste poolorkist pootsman sikutas ühe nahast londi välla ja keris selle vallale, kuigi me lassime teda nooltega ja viskasime isegi elektripudeleid. Londist hakkas mingit tuleõli voolama, mis ei tahtnud kuidagi põhja vajuda, ja pootsman pani sellele tule otsa. Olli selge, et tahavad meil laiva jala alt ära põletada.

Selle pääle võttis Stamina konksuga köie, ja viskas selle piraatide laiva külge kinni. Pootsman aga lõikas selle kohe läbi ja irvitas ülbelt. Selle pääle võttis Stamina uue konksuga köie ja viskas selle pootsmani enda külge kinni. Siis sikutas korraks mehe moodu. Seda, kas pootsman ikke veel irvitas, ku ta nägu ees põlevasse merre plartsatas, ma enamb ei nännu.

Tõmbasime kaks laiva köisipidi kokku ja hüppasime kohe piraatidele kallale. Selja tagant olli paista, et ega Krakenit enamb kauaks pole, laiv juba põles. Aga meil pold aega miskit ette võtta, tuli piraatidele ja nende koerale kopsikusse anda. Stamina oli mu nõuande kohaselt endale ogaköie meisterdanud, ja sikutas täismehi pikali nii mis ludises. Adhirm aga muudku torkis neid oma rapiiriga, nuh, kuda ma seda viisakalt ütlengi, ebamugavatesse kohtadesse, tegelinskid karjusid nagu rattal. Mina aga lajatasin neile oma suure mõõgaga, ikka laks või kaks kirja ja mees sirakil. Varsti oli nii laivalagi kui ka alumised tekid surnud piraate täis.

Korraga kõlas ülevalt suur lärm. Krakeni kapten koos uma armsa pootsmani ja laevnikega oli Estragoni ja muu väärtusliku kraami röövlilaivale kandnud, ent siis olli neile kallale hüpanud üks hirmus kuju, kõrbenud ja suitsev. Kui perra kaesime, tuli välla, et see olli tuu sama poolorkist pootsman, kes tagasi laivale roninud. Ta küll virutas valusaid lopse, aga sõjavässimus sai temast võitu, kui me teda natike lõikusime, ja ta vajus laevanurka nagu tühjakslastud põis.

Otsisime laiva läbi.
-------------------------------------------------------------------------------------------------

Oma laeva logiraamatusse kirjutas põhjaläinud "Krakeni" kapten järgmist:

Kui lahing on lõppenud, tänab kaupmees Annir kõiki enda vampiiri lummusest vabastamise ning mereröövlitega võitlemise eest. Ta lubab igale laevnikule oma hõbedakirstust kingiks 1000 hõbemünti. Samuti räägib ta pikemalt oma endisest "isandast" Eleast - üsna noorest vampiirist, kelle mõjuvõimu all ta juba üle aasta oli teeninud. Nimelt kuulus Elea mingisse vampiiride ühingusse nimega Silver Blood, mille üheks eesmärgiks näib olevat hõbeda kokkuostmine ning kuhugi ära toimetamine. Vampiir toimetas hõbedat regulaarselt Norinathi linnas asuvasse klubisse nimega Ingli pisar. Rohkem aga ei tea kaupmees midagi.

Laevameeskonna kaotused:
Kahemastiline kaubalaev "Kraken" ning 90% selle varustusest ja varudest
4 haldjat ja 2 gnoomi (surnud noole- ja ballistahaavadesse)

Piraatide laevast leitud varandus ja saak:
Piraatide kolmemastiline laev "Killer Kraker"
3 tünni värskelt soolatud kala
2 tünni hapukapsast
1/2 tünn praktiliselt äädikaks muutunud "kanget veini"
1/2 tündrit rummi hüüdnimega "Merekura"
5 kotti jahvatamata ning sõkaldega vilja
1 vanker
2 poolnälginud eeslit
4 komplekti kasutatud talupojariideid (koos kübaratega)
2 ballistat (kinnitatud laeva külge, nooled otsas)
Piraatide relvastus:
*hunnik skimitare ja mõõku, odavaid vibusid ja ambe, kergeid nahkturviseid ja väikseid kilpe. Lisaks kirstutäis muid roostes, katkiseid ja odavaid relvi.
(Kõigi relvade koguväärtus ligi 1600 kulda)
*maagiline 1d8+2 haamer (mille tervendava võlujõu mereröövlid võitluse käigus ammendasid)
*tünn põlevat segu krea tule tegemiseks ning kaasaskäiv pump ja voolik
* 2 udunõidusega pärgamenti
*Kapteni kambrist kaks kirstutäit vask- ja hõbemünte, väärtusega 320 kulda
*Röövlilaeva lipud ja logiraamat+ 2 rüüstatud laeva lipud
(ligikaudne väärtus kollektsionääridele 500 kulda)

Uus algus: mai 1037

Möödunud on ligi kaks aastat surmapäevaks nimetatud päevast, mil pea kõik Eberroni Hoidjate salaühingu juhid üheaegselt mõrvati.

Salaühingu keskusena on aga siiski alles Zilargos, gnoomide kuningriigis asuv Goblinite Rehabiliteerimise Küla (uue nimega Baas), mida pikka aega juhtis suur võlur ja salaühingu üks vähestest ellujäänud juhtidest, hiiglakasvu gnoom Zindin.

6 kuud tagasi saatis küla juht, Zindin seltskonna rändureid (Blade, Blacklight & Thuuldir) õhulaevaga ära tooma päikesekeppi, möödunud maailmasõjast pärit päkapikelossi alles jäänud viimsepäevarelva. Viimane info rändureilt oli maagiline sõnum, milles teatati, et relv on kätte saadud. Pärast seda pole ränduritest midagi kuulda olnud.

Mõni aeg hiljem ründas rehabilitatsiooniküla väeüksus kungriigi lippude all võitlevaid gnoome, kellest jõudusid ühendades siiski võitu saadi. Selgus, et tegu oli puppeteeride ehk telepaatiliste nälkjaparasiitide meelevalla all olevate gnoomidega. Puppeteerid ehk nukuisandad võisid olla nii surmapäeva tragöödia kui ka mitmete teiste maailmapoliitiliste suurmahhinatsioonide taga.

Zindin teatas uurimuse tulemusest Zilargo riiklikule salaluurele (commonikeelse nimetusega "The Trust"), ning peatselt korraldati terves gnoomide kuningriigis saunanädal. Edasi oli juba lihtne kehale kinnituvaid parasiite välja peilida ja kätte saada.

Selle tasuks kingiti Zindinile lähedal asuvas mäes olev poolik kindlus, ning kogu küla kolis sinna, asudes kindlust utoopiliseks rehabilitatsioonilossiks ümber ehitama. Lossi uueks nimeks sai Baas. Peatselt pärast seda läks Zindin mingite teise maailma liitlastega taevasesse sfääri nõu pidama, kuid pole sealt senini naasenud.

Baasi on jäänud juhtima kolmest goblinist koosnev nõukogu. Neile oli teada, et surmapäevast jäi tõenäoliselt puutumatuks ka üks Valenari kunigriigis asuv salaühingu juht, haldjakaupmees Vonna. Ootamatult saabus Vonnalt maagiline sõnum, et ta on avastanud põhjuse, mis võib olla maailma hiljutiste probleemide taga. Nimelt Illithiidide kindlus! Sõnumiga saadeti kindluse skemaatiline plaan ning kutse Valenari.

Goblinite nõukogu otsustas salaühingusse kutsuda ja tööle võtta uue grupi operatiivteenistujaid, kes võtaksid Vonnaga ühendust ning tegeleksid ka avastatud Illithiididega. Välja valiti seltskond osavaid seiklejaid, keda salaühing oli juba varem tähele pannud.

Merc - sõjakstaotust (commoni keeles warforged) võitleja.
Adhirm - (meessoost) haldjast varitseja, osavnäpp ning muukija. Ülimalt spetsiifiliste sotsiaalsete võimetega.
Estragon - mõnusa ellusuhtumisega ning tark ja õiglane kääbikpreester, kes on paberitega õde ja põhikutsumuselt kanoonilise õiguse asjatundja, erihuvidega vahekordade õigusliku regulatsiooni vastu (rules of engagement).

Kõikidele väljavalitutele saadeti peen kutse Baasi ning reisiraha.

Tolmust teed mööda läbi gnoomide maa Baasi sõitev Estragon sai tuttavaks ühe ontliku näo, moe ja teoga gnoomipreiliga. Ettenägeliku ja hoolsa kääbikuisandana palkas ta tolle endale kokaks ja reisiabiliseks. Rändurid kohtusid Baasis, pidasid koosoleku goblinite nõukoguga (nõukogusse kuulumist märgib, nagu agendid nüüd teavad, tumesinise öösärgi kandmine, erinevalt helesinisest öösärgist, mida kannavad Baasi ülejäänud goblinid). Sel ajal, kuni reisilistele teekonnaks provianti ja varustust valmis seati, käisid nad kahe Baasi elaniku, rehabiliteeritud ogrega saunas ning aitasid ka lossi ehitada. Iga seiklejale anti ettemaksuna 1000 kulda. Sejärel võeti suund ookeanile, et laevaga Valenari sõita. Tee mereni läbiti lodjaga mööda jõge. sõites Adhirm võrgutas lühikese teekonna vältel üheööseiklusena lodjal teeniva gnoomist laevapoisi ja sai lahkumiskingitusena kahekümne jala pikkuse siidiköie ning gnoomi aadressi.

Ookeanilaeval nimega "Kraken" olid järgnevad sõitjad: laevakapten Thal ja tema pootsman Ria (kapteni kihlatu), madrused: 6 gnoomi, 5 haldjat ja 1 kääbikuvanamutist laevakokk. Neile lisaks hõbedat täis kirstudega Valenari tagasi pöörduv kaupmees Anniar ning tema ihukaitsja Elea.

Laevamüsteerium

Reisi vältel jäävad mitmed gnoomidest madrused hoolimata oma madrusehobist justkui merehaigeks ning muutuvad kahvatuks ja napisõnaliseks. Reisijad koorivad ühe neist Estragoni käsuloitsu väel paljaks ja avastavad nende ihus kahtlased lõike- või torkehaavad. Teisel katsel, kui uuritakse järgmist gnoomi, satub too paanikasse. Appikarjete peale tõttab juurde haldajast madrus, kes gnoomi kinni katab ning juhtunust kaptenile teatab.
Adhirm langeb kaupmehe ihukaitsja Elea, kes salamisi vampiir on, nõiduse ohvriks. Tõde teadmata lähevad kapten, pootsman ja rändurid Eleat küsitlema, arvates, et mees võib olla Nukumeistrite mõju all.

Samal ajal jõuab laevani merehädaline Stamina Longhorn, Estragoni vana sõber. Ta vedeleb porgandpaljalt parvel, millel on peale tema vaid kauss ja peen soomusrüü. Stamina mäletab uduselt sadamakõrtsis joomist ja kogu oma vara peale mängimist, mille tulemusena ta kaotas kõik, kuid võitis mithrilist soomusrüü. Meeles on ka hägune mälestus laevast, millele ta justkui ennast tööle lunis. Laevale ronides algab aga parajasti võitlus Vampiir Elea ja seiklejate vahel, ning laevatekil olevad madrused tormavad hädakutse peale relvi haarama. Stamina jookseb gnoomidega kaasa, kuid avastab, et nende relvad on pisikesed nagu mänguasjad. Ta haarab endale kätte harpuuni. All saadakse vampiiriks osutunud Eleast üllatavalt kiiresti jagu, kuid pahalane muudab ennast verevaks aurupilveks ning hakkab laevalaudade pragude vahelt minema imbuma. Tema ebasurnueluküünla kustutavad siiski lõplikult Adhirmi täpselt sihitud maagilised viskenoad.
Vampiiri varanduse hulgast leitakse 12 potsikutäit tervendavat salvi, mida ta tõenäoliselt oma ohvrite hammustusjälgede määris. Samuti jäi temast järgi väike hunnik hehteid ning kaks elekriga laetud ning paralüüsi põhjustavat pottgranaati.
Seiklejad ei jõua aga veel hingegi tõmmata, kui avastavad silmapiirilt kiiresti läheneva musta lipuga laeva...

The Sharn Inquisitor II

The Sharn Inquisitor II
Teadlane leidis rohu kõikjal leviva mürgisoo vastu!

lehe peatoimetaja Voostenwalbert Zwimmelpfenninck

Erinevad sõltumatud uurimiskeskused Morgrave'i ülikoolist kuni tundmatuks jääda soovinud Valenari ekspertideni kinnitavad eikusagilt ilmunud imerohu autentsust ning tõhusust. "See on tõesti hämmastav," sõnas Sharn Inquisitorile Bango Bobbins, Morgrave'i ülikooli alkeemiateadur. "Poleks osanud uskuda, et sõltumatu ilma mõne vägeva patroonita uurija suudab tänapäeva kõrgeid nõudmisi esitavas teadusilmas... eee... ilma teha. Ilmselt on tegemist väga aruka mehega. Panen ette tema lisamise Sharn Inquisitori järgmisse sajandi suurmeeste nimekirja."

Eelmisel aastal avastuse teinud senitundmatu tundmatu druiid Sikomor on aga koos oma vanavanematega Fairhaveni linnast jäljetult kadunud, jättes Aundairi druiididele vaid paar ampullitäit imerohu näidist. Mitmed suurvõimud on välja pannud kopsakad rahapreemiad druiidi asukoha avaldamisele, kui selline teave viib druiidi leidmiseni.

Aundairi rahva poolt armastatud kuninganna, 90-aastane Jordanna, kasutas kuulujuttude kohaselt imerohu näidisampulli diplomaatilise argumendina, ning selle olemasolu on väidetavasti üks olulisi vaherahu tagavaid asjaolusid. Kuningakoja pressiesindaja kuulujutte kinnitanud pole, kuid pole neid ka ametlikult ümber lükanud.

Välispoliitikakommentaar: rasside kokkupõrge ja uue maailmakorra häll
Samwell Huntington the IIIm, poliitikaanalüütik

Khorvaire on arengujärgu Xen'driki ning totalitaarse Sarlona kõrval pikka aega olnud Eberroni julgeoleku ning progressi tsentrum, kuid viimaste aastate murettekitavad arengud seadsid selle rolli ajutiselt kahtluse alla ja tekitasid tõsiseid küsimusi geopoliitilise vägikaikaveo vallandumise kohta.

Muidugi on viimaste aastate sündmuste nii ebasobivale ajahetkele kokkulangemine täiesti juhuslik. Meenutades mõni aasta tagasi alanud maagia väljaimbumist maailmast, mis omakorda on kaasa toonud paljude suurte maagide iseenesliku võluvõimete lakkamise ja arukaotuse, on selge, et tegemist on sedasorti juhusega, mida ükski olend ei kontrolli, küll aga võib selline suur muutus kaasa tuua sobivad eeltingimused impeeriumite languseks ja tõusuks. Pinna alla surutud, kultuurilistest ja rassilistest erimeelsustest tingitud pingetest vallandunud sõjad pole olnud samuti mitte kuidagi plaanipäraselt ellu viidud.

Ilmselt on paratamatu, et Thrane ja Aundairi süüdistavad teineteist sõja alustamises: Aundair olevat korraldanud spioonide abil veresauna Fort Lighti piirikindluses! Ja Vigilanti kordonis korraldas veresauna Thrane! Muidugi pole kumbaski lossis rünnakust ühtegi ellujäänut, mistõttu sõja algus ning veresaunad on omaette kuulu- ja õudusjuttude allikas. Ehk ongi konfliktid üksnes teraapiaks Khorvaire'i kollektiivsele alateadvusele? Igal juhul tundus Thrane'i üldmobilisatsiooni olevat sellisena sündmuste loomulik jätk ning sõjarataste veeremahakk paratamatu.

Et võtta kokku status quo, siis praeguseks, aastaks 1037, on Thrane'i ja Aundairi vahel habras vaherahu ning osa Aundairi terrtiooriumist on Thrane'i valduses. Mõlemad riigid on oma sõjalised ressursid ära kulutanud. Karrnathi riik koos Talenta Plainsi kääbikutega on Valenari riigi haldjad alistanud ja okupeeriunud. Olgugi, et Brelandi ja Zilargo liit on tagasi löönud Darguuni väed, kestab nendevaheline sõda edasi, ja lisaks on pool Brelandit Droaami kuningriigi vägede ning mõjuvõimu all. Kuigi konfliktide eskaleerumist pole karta, võivad väiksemad nägelused ja sissisõjad edasi kesta veel aastaid.

Siiski võime puhata rahus, teades et kõik on praeguseks enam-vähem paika loksunud ning saavutanud jõudude tasakaalu, mis peaks diplomaatia suurte mängude tulemusena või kiuste ka püsima jääma. Milliseid tagajärgi võiks tuua mõne teise kontinendi -- näiteks Argonnesseni -- kõrgendatud huvi Khorvaire'i vastu, on küll küsimus, mida võib küsida, kuid selle teoreetilisus näitab ise ära hädakarjujate ja pessimistide naiivsuse.

Alljägnevalt on esitatud meie kontinendi sõjalis-poliitiline kaart,
vastavalt toimetuse viimastele andmetele. Toimetus ei vastuta võimalike ebatäpsuste eest.

Nimer Sahmiu IV seiklus: Madjir

Kui Nimer Sahmiu kokkulepitud Novembrikuu päeval Kuldse Laua kõrtsi juurde tuli, märkas ta selle ette pargitud suurt soomustatud sõjavankrit. Vanker oli pealt lahtine, kuid paksu kalevist kangaga kaetud. Masin oli nõnda kavalasti ehitud, et isegi vankrit vedavad hobused oleksid külje pealt kerge metallplaadiga kaitstud.

Taida ja Thraka olid teda juba kõrtsis pikka aega oodanud, mida ka laual olevate mõdukannude arvust näha võis. Kõrtsilaua juures oli lisaks vanameestele Taida kits, kelle kollakale karvale oli vahepeal ilmunud sini-punane sõjamaaling, ning laua all lösutas kõige suurem mäger, keda Nimer kunagi näinud oli. Koos vanameestega istus lauas noor poolhaldjas, välimuse põhjal nii 16-aastane poiss.

Taida seletas uhkelt kuid poolsosinal, et nad said koos Thrakaga läbi mingite kahtlaste tehingute ja odavalt ühe Thrane'i sõjavankri omanikuks. Lauas istuv poolhaldjapoiss oli Madjiri kasulaps Apix, ning ta rääkis Nimerile järgmise loo: Madjir, keda vanamehed Brigtuni terveksravimise eesmärgil külastasid, oli ennast kogemata ühe vänge nõiduse läbi mägraks muutnud, ning nüüd on nad teel Eldeen Reachi kuningriiki, kus peaks elama üks Madjiri tuttav druiid, kes ta tagasi inimeseks muuta võib.

Taida sõnade kinnituseks kostis laua alt inimliku kõlaga ruigamist, ning mägra kuju omandanud Madjir vaatas Nimerile otsa. Mägra ette oli tõstetud kaks mõdukannu. Ta suutis neid oma inimkäe laadeste käppadega küll suurepäraselt tõsta, kuid oma koonu tõttu oli neist joomine võimatu. Seega oli talle toodud pisike küna, kuhu ta aega-ajalt mõdu juurde kallas ning sealt siis kurvalt märjukest limpsis.

Kõrtsist väljudes selgus Nimerile, et sõjavanker on Madjir'i mööblit ja koli täis, sest tark oli otsustanud ka ise Eldeeni kolida, ning oma talu põduralt paraneva Brigtuni valve all müüki jätta. Vankris oli Madjiri ustav maagiline abiline, potsakas kõverate kihvadega rott. Samuti valvasid vankri sisemust mehe truu hundikoer ning üks must kana.
Nimer otsustas reisi vältel proovida kaupmeheametit ning lisas vankrisse 1 koti riisi ja 1 koti jahu, et need tulevikus kallimalt edasi müüa. Lisaks osteti mitme peale tündrike kohalikku viina.
Kui kõik valmistused olid tehtud, asuti suure kolinaga teele.
Taida koostas seltskonnast parema ülevaate saamiseks ka väikese nimekirja:

1) Mina. Taida. (suur võlur )
2 & 3) minu 2 tuldpuhuvat kilpkonna
4) minu sõjakits
5) Thraka, ühe jalaga veteran ja käsiammukangelane
6) Nimer Sahmiu, rändur, raamatutark ja muukija
7) Metsa Madjir, mägraks muutunud metsatark
8) Metsa Apix, Madjiri kasulaps, kellel on annet maagiale
9) Madjiri hundikoer
10) paks kõverate kihvadega rott, Madjiri võluabiline
11) Madjiiri must kana (võitlusoskus kaheldav?)
12,13,14) Minu, Thraka ja Nimeri hobused
15) Nimeri vana eesel

Kokku 15 seiklejat.

Peatselt võisid vaprad rändurid oma seikluste kohta lugeda uuest ajalehest nimega "Ägge Külajutud" mis sõjaraskustele vaatamata Eberronis ilmumist alustas. Rännaku keskel jälgisid nad imestusega lehe ilmumise arengut. Nimelt esines lehe toimetuses sisemisi probleeme, ning pidevalt korjati ajalehe valmisnumbreid müügilt ära ja asendati uutega. Ränduritel õnnestus esialgu säilitada küll üks ajalehe rariteetne esinumber, kuid peatselt läks isegi see kaduma. Võis vaid spekuleerida, kas Thraka oli haruldase üllitise lähimas asulas viskipudeli vastu vahetanud, või olid selle vankrist pihta pannud ajalehe agendid, kes kuulujuttude kohaselt mustades kostüümides ja öösel tegutsedes kõikjal ajalehenumbreid ringi vahetasid. Igatahes siis, kui seltskond oma soomusvankril viimaks Thrane'i vägede poolt okupeeritud Lathleer'i linna lähedal olevas Lathbroti külas peatus, olid neil olemas järgmised "Kylajutu" ajalehed:

Nimer Sahmiu tegutseb jälle!

Nimer Sahmiu seiklused jätkuvad sealt, kus need pooleli jäid:
Thrane'i ja Aundairi vahelisest sõjast laastatud linnas Athandras, hilisel sügiskuul, Oktoobri lõpus ja aastal 1036.

Keldripaharetti otsides oli katusekambri omanik Brigtun saanud mürgiselt nõelata ülisuurelt sajajalgselt, ning lamas nüüd haigevoodis. Kiiremas korras otsustasid Taida ja Thraka, et mees tuleb viia ühe nende tuttava nõia Madjir'i juurde, kes elab ühes mitte väga kaugel asuvas metsakülas, ning oskab lisaks nõidusele ka nõelravi.
Kuna Brigtun pidi oma katusekorterist lahkuma, sest maja omanikud naasesid, koliti majast välja ka vaese mehe kasin mööbel. Mööbel viidi ühe kauge tuttava kuuri. Taida võttis reisile kaasa oma erilise kitse, kuid jättis oma tuldpuhuvad kilpkonnad Nimeri hoolde.

"Kui tahad, et nad tuld puhuksid, sööda neile hommikul natuke väävlit. Teise portsu väävlit pead kilpkonnadele andma vahetult enne tulepuhumist." sõnas Taida, ning andis Nimerile väävlikotikese.

Vanamehed ratsutasid minema, leppides kokku, et kohtuvad Nimeriga juba tuttavas "Kuldse Laua" kõrtsis. Nimer proovis kõrtsis tuba saada ja kõik oleks juba hästi laabunud, kuid ta ei suutnud suud pidada ja toonitamata jätta, et vajab privaatsust ning teda kaitsevad tuld puhuvad kilpkonnad. Kõrtsmikule see aga ei meeldinud:
"Mis? Puhuvad tuld? Ei-ei, sellist asja ma küll siin lubada ei saa. Põletate mul veel terve maja maha. Otsige mõni teine ööbimiskoht." Nimer kinnitas küll, et kilpkonnad on sõnakuulelikud, kuid kõrtsmiku sõna jäi peale. Kõrtsimees teadis, et linnas on veel üks baar, kuigi mitte kõige korralikum. Nimelt Peldiku Kõrts, mis asub linna kõige vaesemas ning pahaendelisemas rajoonis. Vaid oma hobuse võis Nimer Kuldse Laua talli jätta.

Ohates asus Nimer Peldiku Kõrtsi poole teele. "Kõrts", täpsemalt urgas, asus tõepoolest kahtlases linnaosas. Ehitis koosnes vanast müürist, mille najale toetus viltune lapitud sein, kusjuures kõrtsituba ise asus pooleldi keldris. Nimer sidus oma eesli ehitise ette ning läks mööda treppi alla. Talle lahvatas vastu rasvaküünalde ja kõikmõeldavate vastikute lehkade segu, ning avanes vaade pisikesest ja hämarast paari lauaga ruumist. Paar loidu kõrtsikülalist keerasid oma pilgud tema poole, ning leti taha ilmus jässakas päkapikust kõrtsmik. "Mes herrad soovivad?"
Toa ja toidu üle tingides kuulis Nimeri terav kõrv aga äkitselt väljast oma vana eesli kaeblikku häälitsust.
Kiiresti tormas ta välja - hüpates osavalt üle jalast, mille üks kõrtsikülalistest nagu muuseas tema ette sirutas.
Väljas kuri karjas- Eesliga jändasid väikest kasvu räpane inimene ja suurt kasvu poolork, kes püüdsid eeslit endaga kaasa vedada. Tubli eesel aga ajas paaniliselt kabjad vastu.
"Mida te mu eesliga teete!?" röögatas Nimer, täis püha viha.
"Kis see, ütlib, et see senu eesel ön?" irvitas poolork, ning võttis vöö vahelt pisikese mõõga, mis talle nagu nuga pihku mahtus. Teine pätt viibutas uljalt mingisuguse roikaga ja röhatas ülbelt. Nimer vandus, ning tõmbas vöölt rapiiri. Kahetsedes märkas ta, et polnud oma vehklemiskilpi ehk buckler'it käe külge kinnitanud.

Algas meeleheitlik võitlus. Poolork vehkis oskamatult oma pisikese mõõgajupiga ning pisipätt sudis roikaga. Nimer põikles kõrvale, kuid ei suutnud esialgu samuti vaenlasi tabada. Oma üllatuseks tõmbas ta aga ootamatult poolorki kõhu suure kaarega lõhki, nii et verd pritsis. Samal hetkel jooksis talle kõrtsist appi ammuga kõrtsmik, kes pätte hurjutama asus.

Kurikaelad pistsid jooksu, kuid haavatud poolork vedas vaest eeslit endaga kaasa! Nimer pani talle karjudes järgi, kuni põgeneja looma lahti laskis. Seikleja läks rõõmsalt hirnuva eesliga tagasi kõrtsi. Õhtusöögiks oli mingi kõrbenud liha ja leiba sisaldav käkk, mida kõrtsmik börgeriks nimetas. Sellel oli mõru maitse, justkui oleks algmaterjaliks olnud roiskunud rotiliha. Pärast sööki tundis Nimer kõhus raskust ja tal tekkis hirm, et võib olla on tegu millegi kahjulikuga. Igaks juhuks kulistas ta alla ühe turult ostetud pudeli ravijoogiga, ning tundiski end peatselt paremini. Öö oli ta sunnitud veetma koos oma eesliga, kitsas urutaolises ruumis.
Hommikusöögiks oli jälle börger, millele sedakorda oli peale löödud väävli järgi lõhnav praemuna. Ettevaatlikult sõi Nimer vaid muna, ning jättis börgeri järgi. Peldiku Kõrtsist väljudes (ja enesele kinnitades, et siia ta enam ei naase) nägi ta üle õla tagasi vaadates, kuidas kõrtsmik järelejäänud börgeri rahulolevalt uuesti toiduletti tagasi asetab.

Järgmiseks ostis Nimer endale telgi ning otsustas veidi linna ümburses ringi vaadata ning sobiv ööbimiskoht leida. Ta hoidis silmad lahti ka (mürgi)taimede osas, kuid ei avastanud midagi. Viimaks hakkas ta lihtsalt põhja suunas minema. Pärast päevateekonda pani ta telgi maha ja heitis magama. Taevas sirasid tähed.
Hommikul selgus, et Nimer on eksinud, sest silmapiir oli igas suunas tühi ning eeslijäljed olid segased. Põhjaliku mõttetegevuse tulemusena leidis ta uuesti õige sihi kätte ja suundus tagasi linna.
Kuidas oma aega kõige paremini kasutada? mõtles Nimer. Ta seadis oma telgi linna lähedale üles, ootas kuni ööni, ning läks siis väiksele öisele "avastusretkele". Teiste inimeste majadesse. Tegelikult hiilis ta sama maja juurde, kus nad Brigtuni, Thraka ja Taidaga varem elanud olid. Ta muukis ennast tagaukse kaudu sisse ja tuvastas, et uusi omanikke pole kodus. Ainult esik oli uut ja pooleldi lahtipakkimata mööblit täis toodud.
Midagi väärtuslikku leidmata ronis Nimer uuesti keldri kaudu salakäiku, mis viis kohaliku konstaabli majja. Esmalt avastas ta, et poolork, kellega ta üleeile võidelnud oli, on trellide taha pandud ja magab nüüd norinal. "Paras sunnikule!" mõtles Nimer kahjurõõmsalt.
Seejärel süvenes Nimer riiulis olevaisse kaupmeeste toimikutesse, mida ta oli juba kunagi varem sirvinud - ta uuris, kas linna kaupmeeste hulgas on mõnda eriliselt pahelist ja rikast tüüpi, keda röövima minna. Kahjuks oli aga enamik toimikutest vanad ning käsitlesid väiksemaid rikkumisi, Nimer ei leidnud midagi huvipakkuvat. Taas hakkas seiklejale huvi pakkuma ka konstaabli töölaua sahtel, mis peene lukuga suletud oli. Pistodaga kangutamine ei andnud tulemusi, hea veel et tera kõveraks ei läinud. Kuna Nimeril polnud aga kõige tavalisemat metallist seasõrga ega kangi, millega sahtlit lahti kangutada, pidi ta jälle pettuma.
Viimaks pöördus seikleja tagasi oma linna lähedal asuvasse telki. Ta otsustas Taida ja Thraka ootamisel oma aega konstruktiivselt kasutada, ja hakkas kirjutama käsikirja väiksele populaarteaduslikule manuaalile ühes peenes dialektis. Pealkirjaks pani ta "Khuidas Khasutada Vibu Thaktikalises Lahingus. Khäsiraamat khoos Vetaran Thraka jutustustega"

XXVI-XXX Seiklused lossis, Thuuldiri märkmed lumetormis

I päev.
Vajutasime kogemata mingisugust nuppu, ning osutusime tulelõksu ohvriks. Liikusime lossis ringi, kui meid ründas mingi nähtamatu vaenlane, kes tulistab mürginooltega. Tulistasime küll igas suunas nõiduseid ja otsisime teda, kuid ta paistab olevat väga kaval. Pidime ruttu välja kolima ning ootama, et mürgi mõju kaoks.

II päev
Ei suutnud jätkuvalt nähtamatut vaenlast tabada ning saime kõik mürgitada. Homme katsetame suurte kilpidega.

III päev
Saime selle eluka kätte. See metallist nähtamatu olend liikus laes, ning mul õnnestus teda võrgunõiduste nign liimipommidega viimaks nähtavale tuua. Võitlus oli väga äge ning saime kõik kannatada. Olime kõik üsna katki, kui meie juurde jooksis verine Lala - päkapikud olid vabaks saanud! Jooksime linnusehoovi, kus nägime Lala poolt veriseks puretud (üks oli isegi surnud) ja alussärkides (olime neilt igaks juhuks soomusrüüd eemaldanud) päkapikke, kes üksteist kiirkorras köidikutest vabastasid. Mõned päkapikud ründasid meid improviseeritud relvade, kirkade, tangide ja haamritega. Kõik said raskeid haavu, ning mõni päkapikk jäi hädavaevu ellu. Terve linnusehoov on verest libe. Sidusime ellujäänud uuesti kinni ning viisime surnud kindluse jahedamatesse ruumidess viimsele puhkusele.

IV päev
Võitlesime golemite, ning kõikvõimalike ebameeldivate elukatega. Leidsime rea pakse maagilisi kiviuksi, mis meid tõenäoliselt vajaliku laboratooriumini viiksid, kuid mida me avada ei oska. Jändasime nendega terve päeva (panime päkapikud kivi raiuma ning kasutasime ka nõiduseid), kuni saime viimaks edasi. Sellega polnud aga probleemid veel lõppenud. Öösel ründas meid kuskilt välja ilmunud järgmine päkapike salk, ning ka kinniseotud, paljad, verised ja nälginud päkapikud vabastasid end köidikutest ning liitusid lahinguga. Need päkapikud on hullud. Üks neist jooksis kindlusesse, ning teda me kohe üles ei leidnudki.
Tervet linnusesiseõue katavad võitluse käigu maha kukkunud väiksemad päkapikkude tükid ning paks külmunud verekiht või verejää. Õnneks algas suur lumetorm - kõik mäekindlusest väljapoolejääv on mattunud lumme, ning ka päkapikud on natuke rahulikumad.

V päev
Tundus, et kindlusesse jooksnud päkapikk sättis terve öö läbi üles lihtsaid, kuid efektiivseid päkapikulõkse. Näiteks ühe ruumi ukse kohale oli kinnitatud suur ja raske alasi! Ma ei tea kuidas see nälginud pätakas selle sinna üles sai, aga igatahes tõestab see veelkord ainult üht: nad kõik on hullud. Päkapiku ühemehe-sissisõda lõppes sellega, et ta hiilis kindlusest välja vange vabastama, ning asus Lalaga võitlusesse. Õnneks kuulsime seda ning suutsime ta kahjutuks teha.
Kindluses sügavamale liikudes avastasime mingid laiad happega söövitatud käigud. Natukese aja pärast kohtasime suuri, keldrikakandeid meenutavaid putukaid, kes meid ka kohe ründasid.
Blade lõi nende kehasse ülisuuri haavu ja auke, ning oli lausa uskumatu, kui katkistena putukad veel edasi võitlesid.
Pärast putukaid sattusime veel mitmete lõksude peale, kuni jõudsimegi viimaks salajasse laboratooriumisse. Ka seal ootasid meid lõksud, golemid ja mehhaanilised valvurid. Üks tulelõks hävitas vähemalt poole laboratooriumi sisustusest, kuid õnneks jäi peamine puutumata. Maailmalõpurelvaks osutus üks kummaline raskest metallist nui (täpsemalt kummalisest sulamist metalltoru, mille otsas raudmuna), mida kasutusjuhend "Päikesekepiks" nimetas. Laadida sai seda väga spetsiifilise peenekstambitud kalliskivide ja metallide (sh adamantiini, kulla ja mithrili) seguga - lugesime seda vana-päkapiku värsikeeles kiiruga kirjutatud kasutusjuhendist, mis tulest õnnekombel puutumata oli jäänud.

VI päev - öö, lumetorn, ja kindlusest lahkumine
Kiirustades tõime kogu peenekstambitud kalliskivi-ja metallisegu, laboratooriumi varustuse ning loomulikult päikesekepi kindlusest välja ning asusime lahkuma. Väljas undas lumetorm ning päkapikud püüdsid selle kõige keskel hambaid kiristades fanaatiliselt köidikutest vabaneda (kuigi neil polnud selles olukorras meie vastu tõesti mingeid šansse) . Saime päkapikkudega kokkuleppele, ning võtsime ühe neist kaasa. Vabastasime ta küla juures ning ta sumpas kohe kõrtsi poole abi tooma. Ise otsisime üles oma õhulaeva, sulatasime selle ümber tekkinud jää tõrvikute ja maagiaga, ning kihutasime sellest külast ning nendest hulludest päkkapikkudest eemale! Sõitsime tormi tõttu nii madalal, et õhulaeva põhi riivas aegaajalt maapinnal olevaid pakse lumekuhjasid. Orienteerumine lumetornis oli peaaegu võimatu, teadsime ainult, et suundume külast eemale. Kuigi meie ümber möllas torm ning ka laevakütust ei olnud just palju järel, olime vähemasti üle poole päkkapikkudest ellu jätta suutnud (kuigi nad tegid selle meie jaoks väga raskeks) ja meil oli käes päikesekepp - oletatavasti suurima hävitusjõuga relv tervel Eberronil!
Torm tõuseb veelgi, ning oleme sunnitud keset lumevälja maanduma. Me valmistame laeva ümber oma varustusest tormikaitserajatise ning poeme sügavale magamiskottidesse. Neid ridu kirjutades kuulan tormi undamist väljas ning mõtlen läbitud seiklustele, ning veel suurematele seiklustele, mis meid ees ootavad.

head soovides,
Thuuldír, Eberroni hoidja

Samal Ajal: Nimer Sahmiu seiklused Athandras ja sahvris

Nimer Sahmiu isiklikust päevikust:

minu senine teekond:


Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.

Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja

XXVII elusid säästev sõda päkkapikkudega

Veel samal ööl ründas seiklejaid kogu ülejäänud päkapikkude meeskond ning kaks sõjakstaotut (commoni keeles "Warforged") . Nad hiilisid öösel maja juurde, käes sõjakirved ning ammud. Ootamatult tabas neid aga Thuuldiri loits glitterdust, ning korraga oli savionnide vahel terve seltskond kuldselt säravaid, pimestatud või kangestatud päkapikke. Võitlussalgas tekkis paanika, pimestatud päkapikud üritasid roomates või joostes põgeneda või vehkisid paaniliselt kirvestega. Seiklejad asusid neid uimaseks lööma, kui neid ründas selja tagant teine sõjakstaotu koos kahe päkapikuga. Madin oli kiire kuid äge, ning lahingu käigus löödi mitmel päkapikul kogemata pea, käsi või mõni muu kehaosa otsast.
Seiklejad olid võtnud eesmärgiks tegelikult heade päkapikkude elusid säästa, ning Thuuldir ja Blade tundsid ennast surmades tõsiselt süüdi. Ellujäänud päkapikud seoti ohelikku ning nüüd liiguti koos kindlusesse. Ka surnud päkapikud võeti kaasa.
Kuna oli öö, siis otsustati haavu parandada, puhata, ning hommikul lossi siseneda. Öösel saabus veel delegatsioon külast, mis proovis Thuuldiriga päkapikkude vabastamise osas läbirääkimisi pidada ning leppis lõpuks päkapikkudele soojade karusnahkade kinkimisega. Ilm oli läinud väga külmaks ning väljas sadas lund.
Järgmise päeval siseneti viimaks lossi, mis tundus hulgaliselt lõkse ning ohte täis olevat. Vange jäeti valvama Blacklighti maagiline laama, Lala. Osa lossis leiduvates lõksudest oli küll päkapike poolt kahjutuks tehtud, kuid näis, et päkapike uurimisrühm polnud väga sügavale jõudnud.

XXVI-XXVI Seiklus kindluse väravate ees ning duell kääbikute külavanemaga

Järgmisel hommikul ärkasid seiklejad kangete selgade ja külmetunud jalgadega, sest onnid olid igatpidi liiga kitsad ning ööbimiseks ebasobivad. Kõrtsmik lubas seltskonnale järgmiseks ööks anda küla suuruselt teise maja, kunagise päkapikkude kaubanduspunkti, mida viimastel aastatel oli kasutatud kolikambrina (kõrbepäkapikud ise eelistasid ööbida võimalikult kitsastes onnides). Seiklejatel läks siiski veel mitu päeva ning omajagu vestlusi kõrtsi külastavate päkapikkudega, enne kui lossi uurima mindi. Thuuldir muutis sõbrad maagia abil nähtamatuks, ning jalutas mäe jalamil oleva kindluseni, mis asetses külast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kindlus oli ehitatud mäe sisse, ning selle peasissekäigu ümber olid päkapikud ehitanud ajutise puust linnuse koos vahitorni ning mitmemeetrise puutaraga. Vahitornis olevad päkapikud palusid Thuuldiriga umbusklikult vesteldes tal lahkuda, samal ajal kui nähtamatud Blade ja Blacklight tarale ronisid ja hoovi piilusid. Samas avati aga linnuse uks ning sealt väljus Thuuldirile juba tuttav päkapikk kõrtsist. Kasutades võimalust, andis haldjamaag sõpradele märku, ning need lipsasid läbi lahtise värava linnusehoovi. Hoovis oli rusudeks vajunud kindluse peauks, suured kiviprahihunnikud, lõkkease, ning päkapikkude talvetelgid.
Õnnetuseks kuulis nähtamatuid sisenejaid aga üks valvas päkapikk, ning kohe anti linnuses häire. Tekkinud segaduses jooksid Blacklight ja Blade mööda hoovi, samal ajal kui Thuuldirs selgitas päkapikkudele segaselt, et see on tema sõnakuulmatu familiar - rott, kes on jälle paha peal ning iseseisvalt kindlusesse jooksis. Kaos lõppes sellega, et nähtamatud tegelased pääsesid linnusehoovist salaja välja, ning Thuuldir suutis päkapikke veenda oma heatahtlikus nõrgamõistlikkuses ("Tegelikult see ikkagi polnud mu rott, ma lihtsalt tegin nalja... Mõtlesin et üks väike nali aitab pingeid maandada... Mul on küll rott aga teda pole praegu siin... ") ning ta aeti vandumiste ning ähvarduste saatel linnuse juurest minema.
Sama päeva õhtul tuli päkapikkude pealik (seiklejate teada oli linnuses kokku 10 päkapikku) koos kahe tugeva sõdalasega seiklejate juurde, esitas neile teravaid noomitusi ning palus külast lahkuda. Seiklejad kasutasid võimalust, ning ründasid kavalasti päkapikke - Thuuldir kutsus päkapike juude välja maagilise roti, kes neid provotseeris. See andis seiklejatele õigustuse haldja "familiari" kaitsta, ning tekkinud lahingu käigus, muudeti päkapikud kiiresti võitlusvõimetuks ning seoti kinni.
Mõne aja pärast saabus maja ukse taha kääbikute muskliline ning pikka kasvu külavanem, kes selgitas, et tema on kohustatud (päkapike) kuningriigi esindajaid igapidiselt aitama, ning püüab neid päästa, kutsudes Thuuldiri välja õiglasele kahevõitlusele. Kääbikute tõlk aga pilgutas silma ja muudkui julgustas Thuuldiri. Külavanem ning Thuuldir seisid vastamisi, ning enamus kääbikute külast kogunes nende ümber ringi. Kohe kui võitlus algas, loitsis Thuuldir Hüpnootilist mustrit, mis võimaldab ühte vastast senikaua lummuses hoida, kuni nõid maagiale keskendub. Külavanem jäi Thuuldiri käte vahel mänglevat värvilist ning säravat silmatrikki jõllitama. Möödusid minutid, ümberolevad päkapikud olid vaiksed, ning jõllitasid kord nõidust, kord pealikku. Viimaks, pärast veerandtunni pikkust võlumustriga mängimist, vabastas Thuuldir pealiku nõiduse kütkest ning küsis: "Noh, on häbi ka vä?"
Pealik kummardus ning vandus alla. Ta teatas külale valjul häälel: "Me oleme proovinud oma sõpru päkapikke vabastada, kuid võõrad on liiga vägevad! Me ei saa midagi teha!"

XXV esimene öö Maalõpu mägede juures

Väljas oli külm ja lumepilvine ilm, kui seiklejad Maalõpu mägede poole lendasid. Samal ajal kui Thuuldir laeva juhtis, seadsid Blade ja Blacklight reisiks varustust valmis ning lugesid Zindini poolt jäetud juhiseid. Zindin oli Blacklightile testimiseks jätnud maagilis-mehhaanilise mõõga, ning Thuuldirile kinkinud oma peavõru, mis võimaldas kandjale mõtte jõul maagilise kaitsekilbi tekitada.
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.

Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:

XXII- XXIV Crossatist goblinite rehabiliteerimise külasse

Zilargo Ülikooli Arhiiv
Väljavõte kogumikust:
Sisserändajate, kohalike võõrliikidest elanike ning teiste minoriteetsete ühiskonnagruppide folkoor, mälestused ning tunnistused, 1036 YK (varajane talv)

Tunnistused kirja pannud, autoriseerinud, toimetanud ning katalogiseerinud folkloristika, mütoloogia ja võõrliikide proffessor, lgp. aust. vg. thts. I st. prm. prof. Zeridan Tintu (Aadress: Zalanberg, Kristalltänava 5-14, teade jätta postkasti "Akad. kommentaarid")

Pampsa, 48, käsitööline ja põline Crossatlane:
No kui meie Blade nende keskele tormas ja mõõgaga vehkima hakkas, siis lendas päid ja jalgu ikka kahele poole. See oli ikka üks vaatepilt. Meie hoidsime ikka kõik tema selja taha. Ikka nii, ettevaatlikult. Pärast aga läksime vange vabastama. Pealik otsustas valvuritel minna lasta, ning nad sõitsid kõige oma vankrite ja loomadega vanglahoonest minema. Pantvangid võtsid kaasa, aga need lasti poole tee peal ka meie sekka. Oi nad olid ju kõik nii nälginud ja vaesed. Aga jutud käisid, et pealikud leidsid kirstudest nii palju kulda, et ei jõudnud isegi seljas ära kanda. Mina ise sain ka kuldmünte, võin vanduda Pelori nimel!

Vinta, 52, Pampsa naine, künapuhastaja
Mina ise nägin kuidas nad (goblinitest vangivalvurid - toim. ) ära minnes nõidusid ja sajatasid. Sellest nõiavärgist jäi nende tee järele üks suur paks udupilv. Siis tulid meie poisid ka tagasi ja siis hakkasid mehed pidu panema. Pidu kestis kaks päeva, aga siis tuli suur lendav Brelandi kuninga kindlus ja meid kõiki võeti peale, et meid paremale maale viia. Lendasime kõigest paar päeva, kui jõudsime Ida-Brelandi, kus oli üks suur loss mida goblinid tükk aega piiranud olid. Siis aga saime kindlusest maha ja vankri peale, ning läksime nende gnaamide maale. Seal elavad ainult väiksed lapsed, kõik on väga viisakad ja ilusad, justkui printsid. Mitte sellised kisakõrid ja konnapojad, nagu meil Crossatis ringi jooksid.

Guuzu, 15 (goblin), Goblinite rehabiliteerimise küla poistekoori esimene bariton
Meie tähistasime parajasti Headuse Päeva ning riputasime kõikjale lillevanikuid ja küpsiseid,
kui Zindin, meie kõigi õpetaja tuli ja ütles, et peatselt saabuvad kaugelt suured külalised,
kangelased Blade ja Blacklight ning peame küla nende jaoks eriti kauniks tegema. Haldjamaag Thuuldir oli ka üle pika aja külasse kutsutud ning aitas vanikuid punuda ja kooki teha. Kui külalised kohale jõudsid, laulsime koorilaulu ja heiskasime "Teretulemast"-lipu. Mina tohtisin öösel külaliste saapad läikima hõõruda, aga mu hea sõber Godgifu (ta on meil kooris sopran) pakkis külaliste jaoks lahti ning õlitas sisse õhulaeva, mille kallal Zindin nii pikka aega tegelenud on. Külalised koos Thuuldiriga said väga olulise missiooni, ning lendasid juba samal ööl õhulaevaga kuhugi päkapikkude maale. See kõik on tegelikult üks suur ja väga ilus saladus, ja ma palun, et te seda juttu valimatult edasi ei räägiks.

XXI - Kantsi langemine

Külla jõudes luuakse kiiresti plaan küla keskel laiutava goblinite pealiku kantsi vallutamiseks. Kants on suhteliselt väike kahekorruseline puus, kivist ja metallist ogadega "kaunistatud" ehitis, mille lahtisel katusel patrullivad vibumehed. Plaanikohaselt on kõik talupojad endale hankinud või meisterdanud suure kilbi, mis kandjat noolte eest kaitsema peaks. Talupoegadel kästakse rünakuga alles hiljem liituda ning seejärel seatakse suurema hiilimiseta sammud kantsi suunas.

Plaan näeb ette kilpide kaitse all peauks maha lõhkuda ning seejärel seesviibijad kiiresti teise ilma saata. Plaani täideviimisel kohatakse aga raskusi - nimelt on tammine rautatud uks neetult tugev ega lähe katki. Kulub kaks raundi Blade'i ja Blacklighti ühiseid pingutusi, et uks maha lüüa. Samal ajal lendab katuselt ründajate pihta nooli, kive ja visekodasid, mis on küll õnneks suuremalt jaolt mööda lähevad. Külamehed satuvad ootekäsust hoolimata hoogu ning kukuvad müüridel olevaid hobgoblineid vibuma. Kuigi ka talupoegade tuli on üsna ebatäpne, õnnestub ühte katusel olevat hobgoblinit tabada.

Blade ja Blacklight aga satuvad ukse langedes ninapidi kokku ühega hobgoblinite sõjapealikest, kes seestpoolt vasturünnakule tormab, andes Blacklightile valusa hoobi. Blacklight ei jäta seda karistamata, ja tõmbab hobgoblini ühe raksuga pikali. Samas kõlab katuselt jäme sarveheli, mis kahtlemata kaugele kostab. Selle valguses jätab Blade Blacklighti alla ning sööstab ise välja, et kiiresti katusele ronida ning tuututaja muusikalistele ambitsioonidele igaveseks lõpp teha. Käigu pealt tapab ta veel ühe haavatud goblini, kuid teised taganevad katusluugi kaudu allkorrusele. Kahjutundega märkab Blade katuselt, et eemal asetsev goblinite sõjalaager on signaali kuulnud ning täies ulatuses liikuma asunud. Väike grupp sõjalaagrist eemaldub vangilaagri suunas, samas kui suurem väehulk tormab ilma formatsioonidega vaeva nägemata ebaühtlase massina ummisjalu kantsi poole.

Kuid kants pole veel langenud. Kantsivanem ning tema ihukaitsjad on siseruumide uksed blokeerinud. Blade otsustab, et üle ei jää muud kui tuleb maja põlema pista, lootuses, et kurjamitel ei jää üle muud kui pageda läbi kitsukese pilu müüritises. Ka talupojad kogunevad pilu ümber. Kui kants on leekides, tormavadki sellest välja 7 hobgoblinit, nende seas ka kantsivanem. Üks pagejatest lüüakse surnuks, kuid teised tormavad otse talupoegade massi keskele, kus hakkavad pahandust külvama ja paremale ning vasakule raiuma. Blacklight tõmbab kantsivanema pikali, samas kui Blade hoolitseb vähemate hobgoblinite teise ilma saatmise eest. Kantsivanem ajab end veel korisedes püsti, kuid tema tõusmist tervitavad arvukad oda- ning hanguotsad, mis korraga tema kehasse puurivad. Kähmluse lõppedes teeb Blade endale lahinguväljal toimunust kiire ülevaate.

Rünnak läks maksma 20 talupoja elu 100st, kes rünnakule kaasa aitasid. Tapeti 10 hobgoblini sõdalast, 3 sõjapealikku ja kantsivanem. Sõjasaagina leitakse kantsi põlevatest rusudest varandus, mis koosneb 10 000 kuldtükist ning arvukatest meistriklassi relvadest.

Nüüd pöörab Blade oma tähelepanu eemalt lähenevale vaenlasele. Tema hinnangute kohaselt peaks sõjalaagris viibima umbes 60 goblinit, šamaan ja üksikud hobgoblinid. Nüüd, kus veerand neist liigub sõjalaagri suunas, jääb üle rinda pista vaid umbes 45-50 hästivarustatud vaenlasega. Blade'i poolel on 80 külameest, Blacklight, LaLa, preestriõpilane Ponstin ja Sato koos oma käputäie soopoistega. Blade mõtleb mõned hetked strateegilisele olukorrale, ning otsustab külaelanike eludega võimalikult vähe riskida ja goblinite massi koos Blacklighti ja Ponstini toega ISE peatada. Seda silmas pidades sätib ta talupojad oma selja taha laia teravikku, mille tipus tegutseb tema, Blacklight ja maagiliste ravivõimetega Lala. Nii loodab Blade kindlustada selle, et suurema osa ründajate viimaseid eluhetki mõõdab välja tema kahekäemõõga haljas ning väsimatu tera, samas kui harvade pääsejate eest kannavad hoolt tagalat kindlustavad talupojad.

Jälgides hooga lähenevat vaenlast, ning mõtiskledes äsjalõppenud lahingu üle tabab Blade'i eriline selgusehetk, mille käigus ta avastab enese jaoks senini peidetuks jäänud mõõgatehnika saladuse - kuidas teha ülitugevast löögist ülitabav löök. "Tulge aga tulge!" mõtleb Blade ootusärevalt mõõka läbi õhu vihistades. Kõik on lahinguks valmis.

XX - The great escape - hommik

Blade ärkab hommikul täis teotahet, silme ees kindel siht, et järgmisel hommikul on küla goblinite ülemvõimust valla. Esimeseks sammuks on loomulikult Blacklighti vabastamine. See on paraku keeruline ettevõtmine - Blacklight asub keset goblinite sõjalaagrit. Eelmisel ööl on Blade soopoistelt luure tellinud, nood on kaardistanud goblinite vahimeeste liikumised. Et laager asub keset stepisarnast lagendikku, on sinna raske märkmatult sisse hiilida. Arutluses soopoistega tekkis idee, et võiks valvurite traditsionaalse raja lähedusse maa sisse öösel peidikud kaevata, kust oleks võimalik ootamatult rünnata ning kuhu saaks ühtlasi ka värske laiba peita, et järgmise mööduva vahimehe silm seda ei märkaks. Nii tehaksegi ja kaks soopissi ronivad öösel värskeltuuristatud lohkudesse, tõmbavad endale kotiriide peale, kuhu siis abilised mulda ja rohtu saputavad, ning jäävad hommikut ootama.

Nüüd on veel kuidagi vaja vabaneda laagritäie goblinite soovimatust tähelepanust. Olles teadlik, mida goblinite arvates distsipliin endast kujutab, võtab Blade'i peas kuju saatanlikult kaval plaan. Ta läheb räägib lõbumaja madaamiga ning veenab teda kõneosavalt kogu küla pingutustele kaasa aitama, pannes oma tüdrukutega goblinite laagri vastasservale püsti omalaadse striptiisietenduse. See kõik ajastatakse momendiks, kui goblinid lõunat peavad ning on tavalisest loiumad.

Õigel momendil lähebki show lahti ning Blade'i rõõmuks valgub pea kogu goblinite sõjalaager etendust vaatama. Vahimehest vabanemine käib kergelt - talumeesteks maskeerunud Blade ja Sato teesklevad laagri veerel kivikorjamist, mille peale valvas goblin kohe neid eemale peletama tuleb. Vahetatakse lauseid, Blade pakub altkäemaksu, mis toob goblini löögiulatusse. Blade ründab kurjuse käsilast ootamatult, rabades peletise ühe mõõgahoobiga surnuks, niiet teistel jääb üle vaid goblini surma konstanteerida. Peidikus olevad soopoisid on aga öö jooksul täiesti kangeks ja valusaks külmunud ning ei suuda eriti midagi teha. Oiates asuvad nad tagasi lähedalasuva metsatuka poole roomama. Blade ja Sato aga jooksevad laagrisse, enne kui nad järgmise valvuri vaatevälja satuvad.

Esimeses sobivas kohas heidetakse talupojahilbud seljast ja Blade jääb lootma sellele, et tänu ohtratele külastustele ei tekita tema viibimine laagris ülemäärast kahtlust. Liigutakse Blacklighti asukoha suunas. Viimane on vahepeal sõjakilpkonna jaoks mõeldud tarandikku kinni aheldatud. Õnneks saab ta kilpkonnaga suurepäraselt läbi ning veenab looma enda ketti purustama. Teisel katsel ongi vapper võitleja vaba. Blacklight proovib sõjakilpkonna veenda, et too läheks oma lapsepõlvelagendikku otsima, kuid paraku see ei õnnestu. Alternatiiviks ei jää üle muud, kui kilpkonnale unerohtu anda ja loota, et see hoiab ta hilisemast võitlusest väljas. Blacklight hindab, et unerohi hakkab mõjuma tunni aja pärast, kella 2 paiku päeval ning kestab 7ni õhtul. Kilpkonnaga hüvasti jätnud, hiilib Blacklight Blade'i ja Sato suunas, kes talle eemalt juba viipavad.

Laagriserval on striptiisietendus lõppenud, ning esimesed goblinidki juba paistavad eemalt. Seltsilised proovivad vaikselt telkide varjus minema hiilida. Blacklightil see õnnestubki, ent Blade ja Sato jäävad silma kahele uudishimulikule goblinile, kes võõrad kohe seisma käsutavad. Blade ja Sato manööverdavad end enne peatumist vaiksemasse, kolmest küljest telkidega piiratud mulku ning asuvad siis goblinitega läbi rääkima.

Goblinid ei näi rahužestidest ja inimkeelsest seletamisest väljagi tegevat, ainult vihastuvad. Siis astub üks neist Blade'i ligi ja lööb teda rusikaga näkku. Selle peale saavad viimase piirini pingul närvid Blade'i kainest mõistusest jagu ning hetke pärast pritsivad liikumatud goblinite kehad juba võitlejate jalge ees verd välja. Kõrvaltelgist kostub kolinat, nagu keegi oleks midagi maha pillanud. Nüüd hakkab Blade'il ja Sato'l kiire. Goblinite kehad kahmatakse turjale ning transporditakse kiiresti kohta, kuhu viimati talupojahilbud maha jäid. Laipadele tõmmatakse talupojariided selga, surutakse õlgkübarad kõvasti pähe ning haaratakse neil õlgade alt, justkui oleks tegu väsinud sõpradega. Sel kombel jalutakse laibad rahulikul, mõõdetud sammul laagrist eemale, lootuses, et nägijad selles pildis midagi väga ebatavalist ei märka.

Korraga peatab seiklejaid eemalt kostev piuksuv goblinihääl, mis nõuab: "Kes te olete?" Ümber pöörates on näha goblinijõmpsikat. Blade haarab vaba käega taskust peoga vaskmünte ja pillub need kaarega noore goblini poole. Too korjab need hoolikalt üles ja jookseb taas nüüd juba veidi kaugemale jõudnud kummalisele seltskonnale järele: "Mida te siin teete?" Blade kaalub korraks ka jõnglase eluküünla kustutamist, kuid ei taha riskida võimalusega, et see leiab aset laagrit patrulliva valvuri vaateväljas - ei jää muud üle, kui jõnglane ära osta. Jõnglane küsib kuldmünti, Blade aga peab seda jultunuks ning viskab hõbemündi. See näib noorukit rahuldavat ning viimane sibab rahuloleva näoga oma teed.

Kergendatud ohe pääseb Blade'i huulilt, kui nad lõpuks ülbuse tõttu elu kaotanud goblinite laibad metsaserval seljast heidavad, soopoistele peitmiseks. Blacklight on neid seal juba mõnda aega oodanud. "Ja see on alles algus...", sõnab Blade Blacklightile ogaketti ulatades. "Talupojad on valmis."

Ees ootab pikk ja verine päev.

Art - Blade Prepares Himself for Battle

Keepers of Eberron

XIX - Vaikus enne tormi

Võitlusest goblinitega suutis pageda vaid LaLa. Blade ja Blacklight seotakse kinni ning toimetatakse sõjapealiku telki, kus neid juba ootavad ülimalt ebamugava väljanägemsiega raudpuurid. Mööduvad mõnedkümned minutid goblinite valve all, kuni telki siseneb Bashka. Šamaan pakub Blacklightile võimalust ellu jääda, kui too ta kilpkonna siiski terveks ravib.

Üllatuslikult ilmuvad telgi ette koolmeister, paladin Aotost ja Ponstin päikesepreester, kes korraldavad paraja stseeni, väites, et Blade'i näol on tegu Thrane'i eriagendiga, kel täitsa tähtis ülesanne. Ei kulu kaua enne kui Blade'ile tuuakse tema varustus tagasi, ainult relvad on müstilisel kombel "kaotsi" läinud. Blacklighti ent ei suudeta puurist välja rääkida.

Blade asub kohe planeerima Blacklighti vabastamist ja suuremat revolutsiooni. Viimase tarbeks sõlmib ta lepingu kohaliku relvakaupmehega, kes broneerib kõik oma relvad Blade'i tarbeks, kokku 40 terarelva ja 20 vibu laskemoonaga. Blade pühendab ka Aotosti, Sato, Ponstini ja Halawani oma plaanidesse. Selgub, et külas on 100 teovalmis relvastatud meest, kes on kõhklemata nõus vihatud paharettidele vastu astuma. Koos loodetakse leida lisajõude orjalaagrist orjad vabastades ning seejärel juba vangilaagrit rünnates. Vangilaagris on ka tublisid, treenitud sõdalasi, kelle abi goblinite sõjalaagri ründamisel hädavajalikuks osutub.

Sel ajal kui Blade ülestõusuks valmistub, ravib Blacklight sõjakilpkonna ning loob temaga head suhted, uurides kilpkonna nooruse ja tema isanda Bashka kohta välja palju põnevat infot - selgub, et kilpkonn on läbi mingi ebahariliku maagia nii suureks kasvatatud, ning Bashka kasutab tema taltsutamiseks mingitsorti sõbrastamise-loitsu. Kilpkonnale aga sõda ei meeldi, ning ta läheks palju parema meelega "koju", milleks on ilmselt tema noorepõlve mängumaad. Blacklightil küpseb plaan Bashkast vabaneda ning hiiglaslik kilpkonn koduteele saata.

Küla on ähvardavalt vaikne kui meri, mööda mille muidu siledat pinda sööstavad üksikud vettkurrutavad tuule-iilid, andes märku peatselt lähenevast tormist.

Session XVIII: No Sleep Till Sharn

(map: the journey so far)


Blacklight was slowly finding that he had no use for Crossot whatsoever.

He may have been glad to finally get out of Marketplace, but this little village in what used to be Breland's borderlands was not much improvement. Centered around a whorehouse and a temple, it had recently acquired some new sights: a slave market, a couple goblin camps, and most importantly - a prison camp, where some two hundred captured Breland soldiers were forced to grow shitroot, a goblin "delicacy".

It took all of Blacklight's moral fortitude to not leave the humans to their own fate. They didn't seem to be in any immediate mortal danger, and Thrane's alliance seemed to be playing fair in this war. But Blade was determined to free the captives, and Blacklight begrudgingly agreed.

The adventurers now found themselves in a pub, again. Blade pointed out a suspicious person in a hooded cloak - always a sign of trouble - watching them. Blacklight grabbed a couple of beer steins, walked over, and offered the observer a drink.

The half elf chap turned out to be Halawan, a poet belonging to House Phiarlan, and no friend to kingdom of Thrane. Blacklight had hoped he would be a fellow Keeper of Eberron - stranger things have happened recently - but he was simply another adventurer, unhappy with the way things were going in Crossot. From what he'd said, there were more people around who were ready to do something about the goblins.

But it would not be easy. The garrisons of goblins and hobgoblins in town numbered around a hundred and twenty in total. If the captives could be freed, it would be a decent fight; two hundred trained and motivated Breland soldiers, plus a couple dedicated fighters, a paladin, a bard(?), and whoever else they could find in the village - that was a force to be reckoned with. The adventurers had already eyed the local arms merchant's stand for potential expropriation...

The biggest problem was the goblins' heavy weapon - a dragon turtle. Having visited the local bookstore and acquired some books about poisonous swamp plants (and let's face it, most of the plants in that swamp are poisonous), and booklets about turtles and goblins, Blade and Blacklight enlisted the help of the local schoolmaster to have a closer look at the beast.

The beast, while still formidable, was looked drowsy and ill. Despite everything, Blacklight was still an animal doctor, and he didn't think the turtle would harm someone who had nursed it back to health - and it would not be too fond of the goblins, after all.

It is with this in mind that he called up an important-looking goblin and asked if he'd wanted the turtle taken care of. The goblin seemed more interested in LaLa, offering 400 gold to take her off the wood elf's hands, but that was not likely. Eventually the goblin told them that the turtle belonged to the camp shaman Bakshu, and that's who they needed to see.

By this time, Blacklight was in a rotten mood. The shaman agreed to listen to the adventurers, but was sceptical about the animal doctor's abilities. Blacklight agreed to a test, expecting another kitten, but the goblin magician had another idea. When Blacklight saw a sudden throwing knife barely missing LaLa, he was having none of it. With terrifying speed, his spiked chain wrapped around the shaman's legs, tripped him, and tore a gouging wound across his body. Yes, they were in an enemy camp; yes, he was attacking their leader; but the bastard had almost injured his llama!

The two of them were immediately surrounded by angry goblins looking for revenge, while the shaman crawled back to his tent. Blade signaled for total defense, and started to explain to attacking goblins the reasons behind this attack. He did so with some success, as 2 out of the 17 goblins turned non-hostile. The adventurers yelled loudly for the hobgoblin they had previously spoken to, in the hope that he would understand their plight. But the hobgoblin seemed to be a bit hard of hearing, if not quite deaf, for the two fighters put up with goblin attacks for a whole of four rounds without making an attempt to strike back. It was a funny sight in its own right, because the small goblins seemed utterly unable to hit the adventurers - they tripped over themselves, shot each other with arrows and looked otherwise about as harmful as a bunch of mean-minded mice.

In the middle of small angry (angry mostly at their own incompetence, one could say) goblins, objecting screams of Blade and LaLa's cry of danger, Blacklight suddenly felt that his body became stiff and he couldnt move! After numerous stabs and cuts, the goblins pulled him down, making him fall like a giant tree, and piled over him like angry ants, or mice, so to say. The hobgoblin leader arrived just in time so Blade could surrender.

XVII: La rèsistance

Rong teeb oma esimese peatuse Fort Lighti nimelise väikelinnuse juures, mis on värskelt Thrane ja Darguuni poolt Brelandi käest vallutatud.. Blade ja Blacklight ei viitsi kaupmehega turule minna ja jäävad rongi juurde. Peagi haagitakse rongile juurde üks vagun, mis näib olevat kiiresti konverteeritud vangide vedamiseks. Vagunis näib olevat umbes 10 Brelandi päritolu vangi, keda valvavad 4 hobgoblinitest valvurit. Sõbrad otsustavad vangidelt infot hankida ja Blacklight juhib valvur-hobgoblini tähelepanu kõrvale, samal ajal kui Blade vange küsitleb. Kumbki ei saavuta oma ettevõtmises mingit arvestatavat edu, uusi infokilde ei lisandu.

Järgmine peatus on Swordkeepis. Vestluses õllemüüjaga selgitab Blade välja, et Swordkeepis peatub orkide eliitväeosa. Rong sõidab edasi, jõudes südaööks Hatherilli. Väsinud seiklejad ei viitsi vagunist lahkuda ning norskavad edasi, kuni neid äratab ebameeldivalt vali koputus uksele, misjärel avatakse kupeeuks. Ukse taga seisab kaks kaupmehe sõjakstaotut ja mingi väike tundmatu tegelane mustas ürbis, kes süüdistavad ehmunud seiklejaid oma kaaslase mürgitamises ning nõuavad, et Blade ning Blacklight oma relvad maha maha paneksid ning nendega kaasa tuleksid.

Sellistest ultimaatumitest aga ei taha rännukaaslased kuuldagi, ning peatselt haaratakse relvad kätte. Sõjakstaotud ründavad esimestena, üks neist suudab Blade'i haavata, kuid Blacklight vastab vihase ketisoologa, tõmmates kurjami põrandale pikali ning sooritades kriitilise löögi, mille tagajärjel sõjakstaotu pea plahvatab. Teine sõjakstaotu hakkab vihase rünnaku tagajärel kobistama ning pillab ebaõnnestunud rünnaku tagajärjel oma kilbi sootuks. Ka kuju mustas lööb lahingusse sekka, kuid tal ei õnnestu kedagi tabada. Peatselt jääb ka teine sõjakstaotu liikumatult lamama. Seistes silmitsi kahe vihase sõdalasega, proovib tundmatu pahalane pageda, saades siiski enne ohutusse kaugusesse jõudmist riivava löögi Blade'ilt. Rabelemise käigus langeb tema näokate ning paljastub goblini nägu.

Eberroni kandjad tormavad talle järele, ning jõudes vagunist välja, näevad, et viimane on ronimas vagunikatusele. Blade sooritab löögi, kuid ei taba taas. Blacklightil aga õnnestub kenasti oma kett kurjami jala ümber mässida ning ta hooga redelilt alla sikutada. Kurjam tabab kukkudes Blade'i nagu halb pilge, lüües talle muhu pähe, enne kui vagunite alla veereb ja seiklejate meelehärmiks on pimedusest kuulda kaugenevat valukarjet, mis märgib, et lurjus jäi ellu. Sitta kah, mõeldakse omavahel, ning siis minnakse kaupmehe käest aru pärima.

Kaupmehe uks on aga odaga blokeeritud. Märgid viitavad sellele, et kaupmees võib samamoodi ohver olla. Tuppa tungides selgitataksegi kiiresti välja, et just nii ongi. Kaupmees tõttab sõjakstaotutelt selgitusi küsima, viimased aga ei oska oma käitumist selgitada, rääkides sellest, kuidas võõral oli olnud väike, armas ja rääkiv hammasratas, mis endast lihtsalt väga usaldusväärse mulje oli jätnud. Siin oli vast mingi maagia mängus, arvab kaupmees ise.

Koos otsitakse läbi võõra kupee, mis oli otse seiklejate oma vastas. Ruumist laest leitakse peidus kükitav musta värvi koerasuurune konn, kes kohe ka manalateele saadetakse.

Järgmisel hommikul jõutakse suuremasse linna Crossotisse. Esimene asi reisikaaslaste meelel viib nad otseteed bordelli "Kepslev haldjas" , kus Blacklight pakub müüa kalleid kangaid, mida ta Marketplace'ist alates kaasas on kandnud. Bordelli madaam ei taha vedu võtta, kuid siis argumenteerib Blade kangaostuvajadust nii sõnaosavalt, et madaam ostab hea meelega 750 GP eest kõik kangarullid ja pakub kauba peale veel assortii lõbutüdrukuid, kelle hulgast seiklejad endale üheks ööks kaaslase võivad valida. Valik (valiku hulgas on ka liikumatult lebav naine, kelle Charisma on 1!) on siiski keeruline, kuid lõpuks otsustavad kaaslased mõlemad ühe ja sama haldjaneiu kasuks. Blade peatub mõttes oma eelmise öö kasinal lahinguosavusel, krimpsutab kulmu ja lubab Blacklightile eesõiguse. Blacklight saabub peatselt tagasi väga rahuloleva ilmega, mis sest, et mees näeb välja sama higine ja väsinud nagu oleks ta hobusega võidu jooksnud. Blade siirdub ka üles oma osa järele, enesekindlusest pakatamas. Siis aga tabab teda taaskord õel saatus, kui tema etteaste crit failib :P

Peale seda ettevõtmist siirduvad üks rahuloleva ja üks mitte eriti rahuloleva näoga seikleja küla peale infot koguma. Räägitakse lähemalt Aotosti, Silver flame'i templariga, kes seletab Thrane'is tekkinud ususkisma tagamaid ning ka kohalikke olusid. Mõnevõrra targematena võtavad kaaslased kõrtsis toa ning teevad õhtul aega parajaks väikese infotraalimisega. Ilmneb, et küla läheudses on vangilaager ja orjaturg, soos aga "soopoiste vabadusliikumine". Ja et goblinitel on mingi sõja eesmärgiga kasutatav hiigelelukas. Õnneliku juhuse läbi leitakse kõrtsust ka soopoiste liikumise juht, Sato. Seiklejates küpseb plaan vangid laagrist vabastada, kuid Satol pole neile kahjuks selliseid uudiseid, mida seiklejad ootasid - soopoisse on alles veel vaid kümne ringis, samas kui linna peal on oma 100 goblinit ja 20 hobgoblinit.

Agara mõttetegevuse tagajärjel jõutakse plaanini kasutada vangilaagris viibivat umbes 250-t vangi, kes on suures osas endised Brelandi sõdurid, goblinite vastu. Nüüd peab veel vaid kusagilt neile relvad hankima.

XVI: Kättemaks ei hüüa tulles >:)

Leidmata Blade'ist jälgegi, jääb Blacklight kõrtsi oma erinevatelt allikatelt sõnumeid ootama. Ajaviiteks tellib ta endale õlle, ja enne kui ta arugi saab, on ühest saanud kaks, kahest neli, neljast kaheksa ja kaheksast kuusteist. Kuusteist õlut on liiast isegi Blacklight sugusele toekale vennikesele ja poolhaldjas kukub kopsti! ära. Mõne tunni pärast ärgates palub kõrtsmik tal viisakalt lahkuda, viidates ruumipuudusele. Blacklightil ei jää üle muud, kui purjakil peaga end Abo, relvaturu kärumehe juurde navigeerida, lootuses sealt öövarju leida. Abo lööb alguses suurest rõõmust käsi kokku, ent siis jõuab temani Blacklightist emaneeruv alkoholilõhn. Kuid Abo on mõistlik mees, annab Blacklightile teki ning pange kaasa ja saadab ta ööseks talli.

Blade jõuab vahepeal öö varjus tagasi viimatise lõkkeplatsi juurde. Seal valitseb tühjus. Oskamate midagi muud teha, läheb ta ainsa tuttava juurde Turul, kelleks on nõid. Südaöö on juba ammugi möödas ja nõid, kes on oma teenri poolt magusast unest üles äratatud, kohmab Blade'ile mõningate noomitussõnade kõrvalt, et Blacklight läks tema juurest viimati kõrtsu poole. Blade tänab ja tormab kõrtsi otsima. Kohapeal muidugi ilmneb, et Blacklight veetis tõesti suurema osa päevast siin, siis aga kakerdas purjakil olemisega minema, kes teab kuhu. Ja tube siin ka pole. Blade'il ei jää üle muud, kui jätta Blacklightile sõnum ja leida üles Turu teine kõrts, Ka seal pole tube. Jäädes silmitsi ööpimeduse ja uue võimaliku inimröövistsenaariumiga, pakub Blade kõrtsi tallipoisile kopsakat altkäemaksu, et saaks tallis ööbida. Tallipoiss oskab kaubelda, ja nii maksabki priima koht latris õlgede vahel Blade'ile lõpuks tervenisti 10 kuldmünti.

Blight ärkab hommikul oma joomaunest, selge nagu ... noh, suvehommik. Ei mingeid järelmõjusid. Poolhaldjas kiidab mõttes oma kangelaslikku metabolismi. Lootuses kuulda uudiseid Blade'i saatuse kohta, läheb ta alustuseks nõia juurde. Nõid on just ärganud ja taaskord Blacklighti nähes maruvihane, sõimates tal näo korralikult täis - käivad siin kordamööda mind üles ajamas nagu mingid kiimas kassid, kes ei jaga midagi ei ninast ei sabast! Nagu mingi halb muinasjutt, kord on Blade kaotsis, siis jälle Blacklight kaotsis, ja mina kurask pean siin öösiti teid kokku juhatama nagu mingi saadanase kosjamoor! Blacklight vangutab süüdlaslikult pead ning nõid leebub mõnevõrra, juhatades ta samasse kõrtsi, kus Blacklight eile jõi. Sinna jõudes saab ta koheselt kätte sõnumi, mille Blade talle jättis, ning tõttab sõbra jälgedes Turu teise kõrtsi, kus Blade'i leidmine ei valmista mingeid probleeme.

Blade jutustab oma ebameeldivatest elamustest, ning koos võetakse plaaniks kaabakad tümaks teha - niipea kui Blade on nõia antud võlusalviga oma haavad parandanud. See käib kiiresti. Olles tervenenud, teeb Blade esimesena asja turule - vaja on endale uus kahekäemõõk muretseda ja lisaks terve hulk inimröövlite peidukohast leitud kraami kullaks teha.

See tehtud, kiirustavad seiklejad linna pealt seda maja otsima, kus Blade'i vangistuses hoiti. Pikema otsimise peale leitakse maja, ent seal pole enam kedagi. Seiklejad siirduvad kõrtsi infokogumistretile. Ilmneb, et Tsum'i-nimelist meest teatakse päris hästi ning kõrtsmik juhatab meeleldi teed. Kohale jõudes aga ilmneb, et Tsum on hoopis teistsugune, kui Blade teda mäletas - jõukalt riides, musklimees kõrval, lakutud välimusega. Ettevaatliku uurimise peale selgub, et Tsum'il on kaksik nimega Tsom, kes ongi kogu kurja juur. Tsum aga ei tea, kust oma venda leida - tegelikult proovib ta temaga nii vähe tegemist teha kui üldse võimalik.

Seiklejad siirduvad jälle kõrtsidesse infot traalima, ning seekord saadab nende ettevõtmist mõnetine edu - avastatakse, et Tsom külastab viimasel ajal kuskilt saadud suurte summade eest (Blade'i silm tõmbleb veidi sellest kuuldes) Turu tuntuimat hoora. Egas muud, kui tuleb minna hooraga rääkima. Hoorale esitletakse endid kui Tsom'i häid sõpru, ning peagi mselgub, et Tsom peaks veel see õhtu hoorale külla tulema. Kättemaksuhimulised kaaslased seavad end sisse mõned majad hoora majast eemal, kust peauks on hästi näha. Varsti saabubki kiimas Tsom, astub sisse, teeb oma asja ära, nii et pool naabruskonda sellest kuuleb, ja siis proovib akna kaudu minema hiilida. Sõbrad aga märkavadn seda, ning tormavad kaabakale järele. Tsom jookseb välejalgselt, kuid mitte kiiremini kui Blacklighti nool, mis vaese kurjami ühe tabamusega ööbikuid kuulama saadab.

Koos lohistatakse Tsom tagasi samasse tuppa, kust Blade suure vaevaga pakku pääses, ning seekord on jämedam ots Blade'i käes. Ei peagi eriliselt pingutama, et väikesekasvulist lurjust "surnuks" ehmatada ning ta räägib kõik südame pealt ära. Kahjuks selgub, et kogu Blade'i varustus ja suurem osa tema kullast on juba laiaks löödud. Tsom'ilt pressitakse välja ka see, kus ta oma sõbra gobliniga kohtuma pidi. Blade ja Blacklight seavad küll varitsuse üles, kuid ei märka kedagi. Tsom jäetakse seadusesilmadele leidmiseks ja seiklejad ise siirduvad välgurongi peale. Mõlemal on ainult hea meel, kui Turg viimaks selja taha jääb.