Nagu arvata oli - niipea kui ebasurnutest kubisevate kantsivaremete varjus magama heita, ega siis enam unest head nahka saa. Jõudsime vaevu kantsimüüri varjus kükitavate hütikeste vahele lõkke üles teha, kui juba Sikomor märkaski midagi lõkkele lähenevat.
Meie suureks rõõmuks oli tegu hallhaldjast võluri Lachlaniga , kes samuti salaja Eberroni kannab. Võlur oli üksi rännanud üle sõjast laastatud maa, ning surmani väsinud. Seega heitsime peale lühitutvustusi taas magama. Borlander jäi valvama.
Ärkasin selle peale, et miski hammustas mind valusasti kaelast. Südames hõõgumas kättemaksuiha, krabasin süüdlase järele. Tundsin käe all vaid jälgilt suurt ning karvast paljujalgset keha, mis mul pihkude vahelt minema vupsas. Siis hakkas mujaltki hütist karjatusi kostma. Mürgiämblikud olid ilmselgelt öisele jahikäigule tulnud. Mõned meist said hammustustest mürgitatud ning nõrkesid omajagu. Ka Borlander oli omandnud sültlõdva väljanägemise vaatamata sellele, et teda ämblik ei hammustanud.
Trampisime seal mitmekesi neid ämblikke tappa, mul õnnestus ühe hoobiga isegi kaks lapikuks lüüa, kui korraga jõllitas sültjalt akna ääres põrnitsenud Borlanderile pimedusest otsa sinkjas lõust. Borlander võttis jube rahulikult, mõõdetud liigutustega välja vibu ning kihutas lõustale noole täpselt kahe silma vahele. Lõust võttis asja sama rahulikult kui Borlander ning heitis noolele leebe pilgu, enne kui viskas hüti aknast sisse paraja munaka, mis tabas Maryot otse kõhtu.
Samal ajal näitas meie värske kompanjon Lachlan üles märkimistväärivat meelekindlust, sajatades pikaliasendist jätkuvalt mind purevatele ämblikele kaela unenõiduse. Sellest polnud abi. Kuid Lachlan ei heitnud meelt ning kordas protsessi - ja kõik 4 ellujäänud ämblikku vajusidki unne, kust neid mõneks püüdmatuks ajahetkeks äratas alles Lachlani coup de grace.
Sikomor oli aga avastanud ukse juurest veel teisegi zombi ning loitsis oma skimitari. Mina aga tundsin end räbalalt ning otsustasin viimases hädas rõngassärgi selga ajada. Paraku võttis see mul nii kaua aega, et Sikomor virutas oma võimsa loitsu läbi ebasurnutele ebameeldivalt surmavaks saanud skimitariga mõlemad zombid pooleks, ühe põiki- ja teise pikkupidi.
Kogunesime kõik zombi jäänustele rõõmust tantsima. See raibe polnudki aga veel surnud, vaid üritas veel Borlanderit pahkluust järada. Mina sellist asja muidugi ei sallinud, ning lasin öö jooksul esimest korda oma Lahutajal vihiseda, miska pahkluude hirm ka oma pikalt hilinenud lõpu leidis.
Järgnes üleüldine ravitsemine, kus kõik proovisid kõigi haavu siduda ning õhk oli raviloitsudest tiine.
Öösel märkas Borlander veel liikumist, lõkkest kantsi suunas eemalduvat tumedat kogu. Pärast seda jäi kõik rahulikuks.
Hommikul ilmnes, et meie veevarud ähvardavad iga hetk kokku kuivata. Egas muud kui tuli minna kõnnumaale vett otsima. Lisaks veelombile leidsime ka mingi kabjalise värske korjuse, millel tundub olevat vähemalt 2 päeva jagu lihavarusid kogu seltskonnale. Ega nälg kannata valida, seega lõikasime söödavamad tükid välja ning praadisime lõkke kohal ära. Sikomor leidis kogu grupi abiga veel ka ideaalse ööbimispaiga - mõnusalt põõsastikust varjatud uru, kuhu kõik lahedalt sisse mahtusid. Hobused ööbisid eemal puu all.
Järgmisel hommikul tundis seltskond end veel liiga ebakindlalt, et minna Vanguardi kantsist ebasurnuid välja juurima, seega veedeti päev vett ning liha otsides. Mõlemad otsingud kandsid vilja. Leidsime rasvaste mullamutilaadsete maalindude uru, kus neid rohkelt sees oli. Peale paari suitsutrikki ilmnes, et kõige kindlam on siiski linnud urust välja kaevata, ning jätta suitsutrikid mõneks teiseks korraks. Peale põgusat "tapmist ning tagaajamist", oli meil 4 päeva jagu rasvaseid linnukesi. Lõime aga lõkke üles ning asusime rõõmsalt linnuliha praadima.
Kahjuks on kõnnumaal palju suid toita, ning praeliha süljenäärmeid ergutav lõhnake meelitas kohale 6-liikmelise karja hunte. Hundid olid ebakindlad ning tiirutasid mõnd aega ümber lõkkeplatsi, mis võimaldas meil kaitsepositsioonid sisse võtta ning venivillemitele paar noolt nahavahele sokutada. Ilmselgelt näljast nõrkenud välimusega, kuid siiski ohtlikud loomad piirasid meid kiiresti sisse ning järgnes lähivõitlus. Pagan teab, kuidas see täpselt lõppenud oleks, kui Lachlan poleks taas kord meid oma loitsudega päästnud. Peale paari esimest vaenlaste vahel vahetatud hoopi-hammustust sööstis tema võlukepikesest välja sillerdav värvijuga, mis saatis silmapilkselt 4 hunti 6st värvilisi unenägusid vaatama. Ülejäänud kaks leidsid kiiresti oma kurva lõpu Lahutaja tera otsas, misjärel kanti halastuseta hoolt ka magavate eest.
Naasti laagripaika ning öö möödus sedakorda rahulikult. Borlanderi vahikorra ajal ilmus välja küll üks karuott, kuid Borlander tuli üllatavalt kavalale mõttele ning meelitas suure looma hästisihitud toidupala viskega meie urust eemale. Good lad.
Nüüd aga, värskelt ärganutena, hakkame pidama plaani Vanguardi kantsi ründamiseks.
No comments:
Post a Comment