XXVI-XXX Seiklused lossis, Thuuldiri märkmed lumetormis

I päev.
Vajutasime kogemata mingisugust nuppu, ning osutusime tulelõksu ohvriks. Liikusime lossis ringi, kui meid ründas mingi nähtamatu vaenlane, kes tulistab mürginooltega. Tulistasime küll igas suunas nõiduseid ja otsisime teda, kuid ta paistab olevat väga kaval. Pidime ruttu välja kolima ning ootama, et mürgi mõju kaoks.

II päev
Ei suutnud jätkuvalt nähtamatut vaenlast tabada ning saime kõik mürgitada. Homme katsetame suurte kilpidega.

III päev
Saime selle eluka kätte. See metallist nähtamatu olend liikus laes, ning mul õnnestus teda võrgunõiduste nign liimipommidega viimaks nähtavale tuua. Võitlus oli väga äge ning saime kõik kannatada. Olime kõik üsna katki, kui meie juurde jooksis verine Lala - päkapikud olid vabaks saanud! Jooksime linnusehoovi, kus nägime Lala poolt veriseks puretud (üks oli isegi surnud) ja alussärkides (olime neilt igaks juhuks soomusrüüd eemaldanud) päkapikke, kes üksteist kiirkorras köidikutest vabastasid. Mõned päkapikud ründasid meid improviseeritud relvade, kirkade, tangide ja haamritega. Kõik said raskeid haavu, ning mõni päkapikk jäi hädavaevu ellu. Terve linnusehoov on verest libe. Sidusime ellujäänud uuesti kinni ning viisime surnud kindluse jahedamatesse ruumidess viimsele puhkusele.

IV päev
Võitlesime golemite, ning kõikvõimalike ebameeldivate elukatega. Leidsime rea pakse maagilisi kiviuksi, mis meid tõenäoliselt vajaliku laboratooriumini viiksid, kuid mida me avada ei oska. Jändasime nendega terve päeva (panime päkapikud kivi raiuma ning kasutasime ka nõiduseid), kuni saime viimaks edasi. Sellega polnud aga probleemid veel lõppenud. Öösel ründas meid kuskilt välja ilmunud järgmine päkapike salk, ning ka kinniseotud, paljad, verised ja nälginud päkapikud vabastasid end köidikutest ning liitusid lahinguga. Need päkapikud on hullud. Üks neist jooksis kindlusesse, ning teda me kohe üles ei leidnudki.
Tervet linnusesiseõue katavad võitluse käigu maha kukkunud väiksemad päkapikkude tükid ning paks külmunud verekiht või verejää. Õnneks algas suur lumetorm - kõik mäekindlusest väljapoolejääv on mattunud lumme, ning ka päkapikud on natuke rahulikumad.

V päev
Tundus, et kindlusesse jooksnud päkapikk sättis terve öö läbi üles lihtsaid, kuid efektiivseid päkapikulõkse. Näiteks ühe ruumi ukse kohale oli kinnitatud suur ja raske alasi! Ma ei tea kuidas see nälginud pätakas selle sinna üles sai, aga igatahes tõestab see veelkord ainult üht: nad kõik on hullud. Päkapiku ühemehe-sissisõda lõppes sellega, et ta hiilis kindlusest välja vange vabastama, ning asus Lalaga võitlusesse. Õnneks kuulsime seda ning suutsime ta kahjutuks teha.
Kindluses sügavamale liikudes avastasime mingid laiad happega söövitatud käigud. Natukese aja pärast kohtasime suuri, keldrikakandeid meenutavaid putukaid, kes meid ka kohe ründasid.
Blade lõi nende kehasse ülisuuri haavu ja auke, ning oli lausa uskumatu, kui katkistena putukad veel edasi võitlesid.
Pärast putukaid sattusime veel mitmete lõksude peale, kuni jõudsimegi viimaks salajasse laboratooriumisse. Ka seal ootasid meid lõksud, golemid ja mehhaanilised valvurid. Üks tulelõks hävitas vähemalt poole laboratooriumi sisustusest, kuid õnneks jäi peamine puutumata. Maailmalõpurelvaks osutus üks kummaline raskest metallist nui (täpsemalt kummalisest sulamist metalltoru, mille otsas raudmuna), mida kasutusjuhend "Päikesekepiks" nimetas. Laadida sai seda väga spetsiifilise peenekstambitud kalliskivide ja metallide (sh adamantiini, kulla ja mithrili) seguga - lugesime seda vana-päkapiku värsikeeles kiiruga kirjutatud kasutusjuhendist, mis tulest õnnekombel puutumata oli jäänud.

VI päev - öö, lumetorn, ja kindlusest lahkumine
Kiirustades tõime kogu peenekstambitud kalliskivi-ja metallisegu, laboratooriumi varustuse ning loomulikult päikesekepi kindlusest välja ning asusime lahkuma. Väljas undas lumetorm ning päkapikud püüdsid selle kõige keskel hambaid kiristades fanaatiliselt köidikutest vabaneda (kuigi neil polnud selles olukorras meie vastu tõesti mingeid šansse) . Saime päkapikkudega kokkuleppele, ning võtsime ühe neist kaasa. Vabastasime ta küla juures ning ta sumpas kohe kõrtsi poole abi tooma. Ise otsisime üles oma õhulaeva, sulatasime selle ümber tekkinud jää tõrvikute ja maagiaga, ning kihutasime sellest külast ning nendest hulludest päkkapikkudest eemale! Sõitsime tormi tõttu nii madalal, et õhulaeva põhi riivas aegaajalt maapinnal olevaid pakse lumekuhjasid. Orienteerumine lumetornis oli peaaegu võimatu, teadsime ainult, et suundume külast eemale. Kuigi meie ümber möllas torm ning ka laevakütust ei olnud just palju järel, olime vähemasti üle poole päkkapikkudest ellu jätta suutnud (kuigi nad tegid selle meie jaoks väga raskeks) ja meil oli käes päikesekepp - oletatavasti suurima hävitusjõuga relv tervel Eberronil!
Torm tõuseb veelgi, ning oleme sunnitud keset lumevälja maanduma. Me valmistame laeva ümber oma varustusest tormikaitserajatise ning poeme sügavale magamiskottidesse. Neid ridu kirjutades kuulan tormi undamist väljas ning mõtlen läbitud seiklustele, ning veel suurematele seiklustele, mis meid ees ootavad.

head soovides,
Thuuldír, Eberroni hoidja

Samal Ajal: Nimer Sahmiu seiklused Athandras ja sahvris

Nimer Sahmiu isiklikust päevikust:

minu senine teekond:


Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.

Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja

XXVII elusid säästev sõda päkkapikkudega

Veel samal ööl ründas seiklejaid kogu ülejäänud päkapikkude meeskond ning kaks sõjakstaotut (commoni keeles "Warforged") . Nad hiilisid öösel maja juurde, käes sõjakirved ning ammud. Ootamatult tabas neid aga Thuuldiri loits glitterdust, ning korraga oli savionnide vahel terve seltskond kuldselt säravaid, pimestatud või kangestatud päkapikke. Võitlussalgas tekkis paanika, pimestatud päkapikud üritasid roomates või joostes põgeneda või vehkisid paaniliselt kirvestega. Seiklejad asusid neid uimaseks lööma, kui neid ründas selja tagant teine sõjakstaotu koos kahe päkapikuga. Madin oli kiire kuid äge, ning lahingu käigus löödi mitmel päkapikul kogemata pea, käsi või mõni muu kehaosa otsast.
Seiklejad olid võtnud eesmärgiks tegelikult heade päkapikkude elusid säästa, ning Thuuldir ja Blade tundsid ennast surmades tõsiselt süüdi. Ellujäänud päkapikud seoti ohelikku ning nüüd liiguti koos kindlusesse. Ka surnud päkapikud võeti kaasa.
Kuna oli öö, siis otsustati haavu parandada, puhata, ning hommikul lossi siseneda. Öösel saabus veel delegatsioon külast, mis proovis Thuuldiriga päkapikkude vabastamise osas läbirääkimisi pidada ning leppis lõpuks päkapikkudele soojade karusnahkade kinkimisega. Ilm oli läinud väga külmaks ning väljas sadas lund.
Järgmise päeval siseneti viimaks lossi, mis tundus hulgaliselt lõkse ning ohte täis olevat. Vange jäeti valvama Blacklighti maagiline laama, Lala. Osa lossis leiduvates lõksudest oli küll päkapike poolt kahjutuks tehtud, kuid näis, et päkapike uurimisrühm polnud väga sügavale jõudnud.

XXVI-XXVI Seiklus kindluse väravate ees ning duell kääbikute külavanemaga

Järgmisel hommikul ärkasid seiklejad kangete selgade ja külmetunud jalgadega, sest onnid olid igatpidi liiga kitsad ning ööbimiseks ebasobivad. Kõrtsmik lubas seltskonnale järgmiseks ööks anda küla suuruselt teise maja, kunagise päkapikkude kaubanduspunkti, mida viimastel aastatel oli kasutatud kolikambrina (kõrbepäkapikud ise eelistasid ööbida võimalikult kitsastes onnides). Seiklejatel läks siiski veel mitu päeva ning omajagu vestlusi kõrtsi külastavate päkapikkudega, enne kui lossi uurima mindi. Thuuldir muutis sõbrad maagia abil nähtamatuks, ning jalutas mäe jalamil oleva kindluseni, mis asetses külast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kindlus oli ehitatud mäe sisse, ning selle peasissekäigu ümber olid päkapikud ehitanud ajutise puust linnuse koos vahitorni ning mitmemeetrise puutaraga. Vahitornis olevad päkapikud palusid Thuuldiriga umbusklikult vesteldes tal lahkuda, samal ajal kui nähtamatud Blade ja Blacklight tarale ronisid ja hoovi piilusid. Samas avati aga linnuse uks ning sealt väljus Thuuldirile juba tuttav päkapikk kõrtsist. Kasutades võimalust, andis haldjamaag sõpradele märku, ning need lipsasid läbi lahtise värava linnusehoovi. Hoovis oli rusudeks vajunud kindluse peauks, suured kiviprahihunnikud, lõkkease, ning päkapikkude talvetelgid.
Õnnetuseks kuulis nähtamatuid sisenejaid aga üks valvas päkapikk, ning kohe anti linnuses häire. Tekkinud segaduses jooksid Blacklight ja Blade mööda hoovi, samal ajal kui Thuuldirs selgitas päkapikkudele segaselt, et see on tema sõnakuulmatu familiar - rott, kes on jälle paha peal ning iseseisvalt kindlusesse jooksis. Kaos lõppes sellega, et nähtamatud tegelased pääsesid linnusehoovist salaja välja, ning Thuuldir suutis päkapikke veenda oma heatahtlikus nõrgamõistlikkuses ("Tegelikult see ikkagi polnud mu rott, ma lihtsalt tegin nalja... Mõtlesin et üks väike nali aitab pingeid maandada... Mul on küll rott aga teda pole praegu siin... ") ning ta aeti vandumiste ning ähvarduste saatel linnuse juurest minema.
Sama päeva õhtul tuli päkapikkude pealik (seiklejate teada oli linnuses kokku 10 päkapikku) koos kahe tugeva sõdalasega seiklejate juurde, esitas neile teravaid noomitusi ning palus külast lahkuda. Seiklejad kasutasid võimalust, ning ründasid kavalasti päkapikke - Thuuldir kutsus päkapike juude välja maagilise roti, kes neid provotseeris. See andis seiklejatele õigustuse haldja "familiari" kaitsta, ning tekkinud lahingu käigus, muudeti päkapikud kiiresti võitlusvõimetuks ning seoti kinni.
Mõne aja pärast saabus maja ukse taha kääbikute muskliline ning pikka kasvu külavanem, kes selgitas, et tema on kohustatud (päkapike) kuningriigi esindajaid igapidiselt aitama, ning püüab neid päästa, kutsudes Thuuldiri välja õiglasele kahevõitlusele. Kääbikute tõlk aga pilgutas silma ja muudkui julgustas Thuuldiri. Külavanem ning Thuuldir seisid vastamisi, ning enamus kääbikute külast kogunes nende ümber ringi. Kohe kui võitlus algas, loitsis Thuuldir Hüpnootilist mustrit, mis võimaldab ühte vastast senikaua lummuses hoida, kuni nõid maagiale keskendub. Külavanem jäi Thuuldiri käte vahel mänglevat värvilist ning säravat silmatrikki jõllitama. Möödusid minutid, ümberolevad päkapikud olid vaiksed, ning jõllitasid kord nõidust, kord pealikku. Viimaks, pärast veerandtunni pikkust võlumustriga mängimist, vabastas Thuuldir pealiku nõiduse kütkest ning küsis: "Noh, on häbi ka vä?"
Pealik kummardus ning vandus alla. Ta teatas külale valjul häälel: "Me oleme proovinud oma sõpru päkapikke vabastada, kuid võõrad on liiga vägevad! Me ei saa midagi teha!"

XXV esimene öö Maalõpu mägede juures

Väljas oli külm ja lumepilvine ilm, kui seiklejad Maalõpu mägede poole lendasid. Samal ajal kui Thuuldir laeva juhtis, seadsid Blade ja Blacklight reisiks varustust valmis ning lugesid Zindini poolt jäetud juhiseid. Zindin oli Blacklightile testimiseks jätnud maagilis-mehhaanilise mõõga, ning Thuuldirile kinkinud oma peavõru, mis võimaldas kandjale mõtte jõul maagilise kaitsekilbi tekitada.
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.

Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:

XXII- XXIV Crossatist goblinite rehabiliteerimise külasse

Zilargo Ülikooli Arhiiv
Väljavõte kogumikust:
Sisserändajate, kohalike võõrliikidest elanike ning teiste minoriteetsete ühiskonnagruppide folkoor, mälestused ning tunnistused, 1036 YK (varajane talv)

Tunnistused kirja pannud, autoriseerinud, toimetanud ning katalogiseerinud folkloristika, mütoloogia ja võõrliikide proffessor, lgp. aust. vg. thts. I st. prm. prof. Zeridan Tintu (Aadress: Zalanberg, Kristalltänava 5-14, teade jätta postkasti "Akad. kommentaarid")

Pampsa, 48, käsitööline ja põline Crossatlane:
No kui meie Blade nende keskele tormas ja mõõgaga vehkima hakkas, siis lendas päid ja jalgu ikka kahele poole. See oli ikka üks vaatepilt. Meie hoidsime ikka kõik tema selja taha. Ikka nii, ettevaatlikult. Pärast aga läksime vange vabastama. Pealik otsustas valvuritel minna lasta, ning nad sõitsid kõige oma vankrite ja loomadega vanglahoonest minema. Pantvangid võtsid kaasa, aga need lasti poole tee peal ka meie sekka. Oi nad olid ju kõik nii nälginud ja vaesed. Aga jutud käisid, et pealikud leidsid kirstudest nii palju kulda, et ei jõudnud isegi seljas ära kanda. Mina ise sain ka kuldmünte, võin vanduda Pelori nimel!

Vinta, 52, Pampsa naine, künapuhastaja
Mina ise nägin kuidas nad (goblinitest vangivalvurid - toim. ) ära minnes nõidusid ja sajatasid. Sellest nõiavärgist jäi nende tee järele üks suur paks udupilv. Siis tulid meie poisid ka tagasi ja siis hakkasid mehed pidu panema. Pidu kestis kaks päeva, aga siis tuli suur lendav Brelandi kuninga kindlus ja meid kõiki võeti peale, et meid paremale maale viia. Lendasime kõigest paar päeva, kui jõudsime Ida-Brelandi, kus oli üks suur loss mida goblinid tükk aega piiranud olid. Siis aga saime kindlusest maha ja vankri peale, ning läksime nende gnaamide maale. Seal elavad ainult väiksed lapsed, kõik on väga viisakad ja ilusad, justkui printsid. Mitte sellised kisakõrid ja konnapojad, nagu meil Crossatis ringi jooksid.

Guuzu, 15 (goblin), Goblinite rehabiliteerimise küla poistekoori esimene bariton
Meie tähistasime parajasti Headuse Päeva ning riputasime kõikjale lillevanikuid ja küpsiseid,
kui Zindin, meie kõigi õpetaja tuli ja ütles, et peatselt saabuvad kaugelt suured külalised,
kangelased Blade ja Blacklight ning peame küla nende jaoks eriti kauniks tegema. Haldjamaag Thuuldir oli ka üle pika aja külasse kutsutud ning aitas vanikuid punuda ja kooki teha. Kui külalised kohale jõudsid, laulsime koorilaulu ja heiskasime "Teretulemast"-lipu. Mina tohtisin öösel külaliste saapad läikima hõõruda, aga mu hea sõber Godgifu (ta on meil kooris sopran) pakkis külaliste jaoks lahti ning õlitas sisse õhulaeva, mille kallal Zindin nii pikka aega tegelenud on. Külalised koos Thuuldiriga said väga olulise missiooni, ning lendasid juba samal ööl õhulaevaga kuhugi päkapikkude maale. See kõik on tegelikult üks suur ja väga ilus saladus, ja ma palun, et te seda juttu valimatult edasi ei räägiks.