Nimer Sahmiu.
Ühe Thrane'i kuningriigi väikelinna Sigilstari raamatukoguhoidjana töötav Eberroni salaseltsi liige, kelle huvialaks on mürgid ja nende valmistamine (rogue 1 / expert librarian 1).
Sigistaris oli öö. Magasin oma väikese raamatukogu tillukeses tagatoakes, kui kuulsin valju koputust uksele. Läksin ja nägin, et väiksekasvuline gnoom oli ukse taga saadetisega. Kiri sisaldas kohutavaid uudiseid mu sõbralt Kane'ilt, kes tegutses salaühingu spioonina Flamekeepi linnas.
Selgus, et tapetud oli Thaynden, kuninganna nõuandja, ja et minu suhtes oli välja antud arreteerimisorder, mis võis iga hetk kohale jõuda. Thaynden oli Eberroni hoidja Thrane kuningriigis, mis viimasel ajal väga sõjakaks oli muutunud.
Ma ei võinud endale lubada aja kaotamist ja hakkasin asju pakkima. Kui sain valmis, tekkis mul mõte toiduvarude täiendamisest. Ostsin ühest ööläbi lahti olevast kõrtsist soolaliha ja leivakäkke.
Olles tagasiteel, sattusin pimedal ja kitsal tänaval kokku kahe röövliga (üks neist ilmus minu selja taha). aarasin kohe vibu ja üritasin esimest kahjutuks teha, kuid see ei õnnestunud. Algas meeleheitlik lähivõitlus. Suutsin ühele rapiiri sisse pista, aga siis hakkasin ka juba ise haavu saama. Üritasin, mis üritasin, aga lõpuks kaotasin haavadest teadvuse.
Ärkasin tundmatus ning nipsasjadega kaunistatud toas. Muukisin leitud juuksenõelaga ust, kui kuulsin samme lähenemas. Kähku voodisse tagasi! Selgus, et üks tädi oli mu elu päästnud korraliku linnakodanikuna. Sõin seal valvsa ja kahtlustava pilgu all hommikueine ja siis, arvestades oma seisukorda, ei tahaks just öelda et tormasin, aga lahkusin üpriski kiiresti. Tänaval nägin eelnenud päeva kähmlusest jäänud vereplekke ja vererada järgides leidsin üles ka rentslisse visatud paki soolalihaga, mille olin kõrtsist ostnud. Leidsin ka ühe noole. Pätid olid röövinud kogu mu ülejäänud varustuse.
Koju jõudes otsustasin mõned oma raamatukogu raamatud maha müüa. Eelmisel öösel olin nimelt tasahilju raamatukokku hiilinud ja mõned kallimad raamatud omale nihverdanud. Need märkisin välja laenutatuks kõige kehvematele tagastajatele.
Toimetasin linnas ja olin endale ostnud uue oda, nahkturvise ja isegi saanud ühe paladiini poolt ravitsetud kui äkki märkasin tänaval üht eilsetest pättidest. Läksin tollele järgi ja nägin, et ta suundus kõrtsi, kusjuures tolesse samasse, millest eelmine päev toitu olin ostnud. Otsustasin mõneks hetkeks lähedusse passima jääda ja vaadata, kuhu ta edasi läheb. Selgus aga, et ei läinudki edasi. Kiikasin korraks kõrtsi ja mis ma näen! Ka teine rajakas istus seal; varganäod jõid minult varastatud raha maha. No ei! Nüüd vist pidanuks kutsuma kohaliku kordniku. Natuke riskantne tundus, aga lootsin, et mu arreteerimisorder pole veel kohale jõudnud. Korravalvur oli kohe samas läheduses ja, kui olin talle oma loo rääkinud, osutus väga hakkajaks pätte püüdma. Läksime siis koos kõrtsi ja, kuigi röövlid üritasid lõikama panna, saadi neil natist kinni. Mõned asjad sain neilt kohe tagasi, mõned natuke hiljem. Ainult seljakott oli juba kuhugi kadunud. Ei saanud mina aga oodata selle järgi. Linnaväravate juures tekkis veel viivitus, kus korrumpeerunud linnavaht lootis altkäemaksu, aga seda ei kavatsenud ma maksta. Lõpuks (teist valvurit vist tüütas see jama) tegi ta siiski värava lahti.
Kui olin suure ajuga linnast välja saanud võtsin suuna Tellyni poole. Toiduvarusid jätkus kahjuks vaid loetud päevadeks. Õnneks leidsin teel olles õunu ja marju.
Tee peal kohtasin omapärast reisiseltskonda, mis koosnes kahest talupojast, bardist ja ühest, arvatavasti mitte just kõige seaduskuulekamast tegelasest. Etteruttavalt ütlen kohe, et kahtlused tema suhtes leidsid hiljem ka kinnitust. Nad rääkisid, et Tellyn on rüüstatud ja põletatud, kuid seal lähedal on üks hästi kindlustatud kõrts, millest nad enne Athrandrasse suundumist läbi tahavad minna. Otsustasime teekonda jätkata koos, lükates kordamööda talupoegadel kaasas olevat kaubakäru, milles oli ka kotitäis riisi ning tumedast puust prussid.
Talupoegadel olid nimeks Finnan ja Toban, kahtlasel löömavennal Bolom, bardil Lürdir.
Juba esimesel valvekorraööl tegi löömavennavälimusega tegelane ettepaneku bard maha koksata ja raha ära jagada. Õnneks suutsin selle mõtte maha laita.
Küll aga oleks meid ennast ja eelkõige mind isiklikult mahakoksatud. See leidis aset siis, kui järgmisel päeval jahile läksime. Võib-olla peeti isegi meile jahti, igatahes need kõrgete puude otsas ronivad pärdikud viskasid rusikasuuruste kividega päris täpselt. Kaks muhku, mis sain, olid valusaks kinnituseks. Need võtsid mu peaaegu jalust maha.
Jõudsime mingisuguse kõrtsini. Bard palkas meid kõiki ühe kulla eest enesele saatjateks. Meie seltskonnaga lisandusid ka üks võluri moega, kilpkonni pidav vanamees Daida. Boonusteks oli veel teekonnal vajaminev toit, mingisugused jahukäkid.
Ostsin uue seljakoti, lootes, et ehk oleks nüüd midagi sinna panna ka.
Järgnevad päevad möödusid külmas ja vihmas. Toban külmetus ja haigestus grippi.
Vihm jäi järele, kuivatasime oma jahukäkke päikese käes. Jätkuvalt haige Tobani eest hoolitses Finnan.
Taas käisime metsas jahil. Daida hõikas, et oli avastanud ühe suure seeneringi. Mina Bolomiga avastasime ühe uru. Tegin avause ette lõkke ja puhusin suitsu sisse. Taido pani tähele, et tema lähedalt hakkas maa seest suitsu ajama. Seni, kuni seletasin et peaks nüüd peale passima, hüppas sealt kuskilt üks olevus välja ja pistis punuma. Üritasin kohe järgi panna, aga kaotasin eluka silmist. Mmm.. puu otsas olid veel mingisugused marjad.
Seened maitsesid päris hästi. Kahjuks Toban ei ilmutanud paranemise märke ning pärast järjekordset vihmast ööd oli ta surnud.
Tagasihoidliku matusetseremoonia lõpus ründas meid äkitselt sinist värvi välke pilduv sisalik. Võttis ikka päris kõhedaks kui talumees Finnan esimese särtsu peale kokku vajus.
Daida suutis kaks sõrmkübara suurust tulepallikest lasta enne kui ka tema kokku vajus. Löömamees andis elukale nuiaga ja üsnagi edukalt. Lasin kõrvalt mitu noolt, aga suure ähmiga lasin enamuse mööda.
Lõpuks saime sisaliku maha ikkagi. Maitses hästi.
Jõudsime metsa. Kõht on tühi ja järelikult oli vaja jahile minna. Daida koos oma kilpkonnadega jäi käru valvama. (Finnan oli vist haavatuna kärus) Käisime kolmekesi metsa läbi aga ei leidnud midagi. Nüüd otsustasime teisele poole minna. Võtsin ka eesli kaasa, lootes, et ehk too tajub mõne looma lähedalolu.
Olime mõnda aega kõndinud, kui äkki märkasin puuotsas kössitavat täppidega looma. Loom ründas esimesena. Kalpsas puu otsast alla ja kohe bardile kallale. Taas lasin ähmiga nooled mööda. Raske on sihtida, kui ei taha omadele pihta saada. Madistasime seal natuke, kuid vibu ja malaka kombinatsioon oli jälle võidukas! Selgus et tegemist oli leopardiga. Pärast Lürdiri ülesturgutamist võtsime eluka kaasa ja asusime tagasiteele.
Ekslesime metsas kuni pimedani. Käru näha polnud. Jäime sinnaasamasse laagrisse. Leopardi nahk peaks midagi väärt olema…
Loomakere aga panime lõkke kohale küpsema. Praelõhnade peale ilmus kuskilt ka võlur Daida välja. No on sunnik! Ütles, et nägi eemalt valgust. No palju ta siis puude vahelt ikka näha sai…
Tegime vankrist ja telgist varjualuse. Haavatud jäid puhkama ja nõrga tervisega sellid vahti pidama.
Öö kulges üsna rahulikult kuni Daida valvekorrani. Ta märkas põõsastes kahtlast sädelust ja tõstis häiret. Ärkasin mingi kisa ja pisikeste tulepallide lendamise peale. Togisin siis Lürdiri ja Bolomit ärkvele… ei tahtnud nad kohe kuidagi ärgata lärmi peale. Samal ajal kalpsas Daida välkude eest kõrvale. Juba jälle mingi jube elukas!
Kahmasin lõkkest põleva tuki ja viskasin sellega sisalikku. Põikles kõrvale, aga nüüd siis vähemalt natuke rohkem valgust. Teised said üles just parajal ajal, sest selja tagant hakkas meid häirima veel üks pisem sisalik. Daida kilpkonnad osutusid päris kasulikuks, puhudes suust tuleleeke.
Madin lõppes igatahes sellega, et lõkke kohale lisandus kaks uut praevarrast ja meile mõned uuemad kriimud.
Ülejäänud teekond kulges rahulikult, kuni jõudsime Athrandi linnale lähemale. Eespool paistis üks härjavanker. Otsustasin ette rutata ja uurida, kellega tegemist. Selgus, et need olid relvastatud aga muidu täitsa tavalised talupojad. Ühe jala ning karguga vanamees Thraka vankrist jättis väga sõjaka mulje. Niikaua kui vestlesin meid kividega loopinud valgetest ahvidest ja välgusisalikest jõudsid ka teised lähemale. Mõtlesime koos teekonda jätkata -- et siis ohutum ja nii.
Mõnda aega edasi liikunud, nägime kahtlast tolmupilve lähenemas. Ratsanikud ja otse meie suunas!
Kuna aga olen raamatukogus töötades palju lugenud, siis on mul ka väheke teadmisi taktikast. Organiseerisin kohe vankrist ja kärust tõkke ning kõik valisid omale kohad vankri ja käru taga. Vanemal talupojal oli üks suur ja ohtliku väljanägemisega amb. Löömavend Bolom, kel oli ka ling, jäi kaitsma külge. Teist külge kaitses noorem talupoeg. Sõjakas vanamees jäi vankrisse ja näitas kõigile, kui kiirelt ta suudab oma pisikest ambu välja tõmmata. Võtsin eesli seljast ka oma kaks viskeoda ja panin vankri kõrvale võtmiseks.
Ettevalmistused tasusid end ära! Eemalt kappas meie poole viis ratsameest, erineva relvastusega. Üks neist keerutas õhus suurt ogadega ketti. Enne kui saime uurida või küsida kellega tegemist. Kihutasid ratsanikud juba meie tõkkest mööda, et meid selja tagant rünnata. Suutsin kiirelt reageerida ja lasin kohe nende suunas vibuga. Nägin, kuidas ratsamees sai ühest noolest raske haava ja kuidas verd lendas! Ratsur küll vaarus veidi sadulas, kuid suutis püsima jääda. Teised lasid ka nooli ja viskasid viskeodasid, ratsamehed lasid vastu. Kõrvalolevad karjatused näitasid, et kõik nende nooled ei olnudki nii ebatäpsed. Ammud plõnksusid pahaendeliselt ja nooled lendasid kurjakuulutava vihinaga, aga ükski neist ei läinud ratsameestele pihta. Lasin veel ja minulgi läks mööda.
Küll aga õnnestus mõnede viskeodade ja vibulaskude abil kaks ratsameest maapeale tuua. Bard Lürdir oli mingi kõva laulu lahti lasknud ja tekkis kohe selline kangelaslik tunne. Sihtisin ja lasin kindla käega. Lahing aga aina intensiivistus. Allesjäänud ratsamehed formeerusid ümber ja tegid otserünnaku. Ketikeerutaja loopis kettidega. Maapeale kukkunud tegelased üritasid meie suunas nooli lasta ja roomata, aga nende vastu asusid Daida tuldpuhuvad kilpkonnad. Esimese maapeale kukkunud tegelase kõrvetas kilpkonn ära, oli ikka kole röökimine! Peatselt kärsatati ka teist.
Samal ajal hakkas vihane käsitsivõitlus. Noor talupoeg löödi naksti rivist välja. Appi tõttas Bolom, ka vanem talupoeg valmistus aitama. Vastas oli üks väga kuri ja suure mõõgaga sõdalane. Ratsu seljast oli ta alla tulnud või löödud, kes see seda lahingumöllus nii täpselt mäletab.
Igatahes seda mõõka käsitles ta oskuslikult. Tirisin noore talupoja tast eemale ja üritasin verejooksu peatada, nii hästi kui oskasin. Sain sellega just valmis kui mõõgamees minuni jõudis ja mulle sellise sähvaka andis, et pilt kadus eest ja jõuetult maha vajusin. Olin juba enne ühest noolehaavast nõrk.
Ärkasin selle peale kui võlur Daida mu kohal mingit loitsu pobises ja nägin ta käes paberit sähvakaga kadumas. Tunne oli selline nagu siis, kui ahv mulle esimese kiviga vastu pead viskas. See tähendab, et veel mitte kõige hullem. Krabasin vibu kätte ja vaatasin, mida teha annab. Olukord oli juba täitsa kriitiliseks läinud, suurem osa meie seltskonnast olid haavades ja mõned ka maas pikali verest tühjaks jooksmas. Mõõgamehe ja ühe ratsamehe vastu võitlesid bard ja talupoeg, kes vehkis ammuga nagu pöörane. Bolom oli suure mõõgahaavaga maas. Vankris oleva vanamehe pisikese ammu nooled olid otsa lõppenud, ning vanamees ise üritas parajasti välja vingerdada ketist, mis talle ümber oli visatud.
Eemal oli veel kolmas vastane, ilusti hobuse seljas, laskis nooli meie suunas. Õhtuse päikese taustal joonistus ta siluett kuidagi eriti ilusti välja. See tuletas mulle meelde mu õhtusi vibulaskmisharjutusi Sigilstaris. Rahuliku ja kindla tundega sihtisin ja lasin käbedalt kaks noolt. Mõlemad tabasid! Ratsamees vajus nagu kott sadulast maha ja põntsatas elutult rohukamarale.
Pöörasin tähelepanu lähedal aset leidvale võitlusele. Tahtsin selle mõõgamehe maha võtta, aga tabasin hoopis meie bardi. Mees vajus kohe kokku aga vähemalt ei hakanud veel surema. Ja nüüd oli tulejoon n.-ö. puhtaks tehtud. Mõõgamees langes mitmetest haavadest ja alles jäi veel viimane ratsanik. Too aga otsustas põgeneda. Lasin ta pihta ja tabasin, kuid jäi sadulasse püsima ja kappas edasi. Vanamees, kes kettidest välja oli rabelenud, haaras maas oleva vibu ja laskis ka umbropsu, aga lasi mööda. Tõttasin edasi ja sihtisin hoolikalt… lasin ja rahuldustundega nägin, kuidas eemalduv viimane ründaja võpatas ja kukkus maha. Lahing oli võidetud!
Meie teekond:
