I päev.
Vajutasime kogemata mingisugust nuppu, ning osutusime tulelõksu ohvriks. Liikusime lossis ringi, kui meid ründas mingi nähtamatu vaenlane, kes tulistab mürginooltega. Tulistasime küll igas suunas nõiduseid ja otsisime teda, kuid ta paistab olevat väga kaval. Pidime ruttu välja kolima ning ootama, et mürgi mõju kaoks.
II päev
Ei suutnud jätkuvalt nähtamatut vaenlast tabada ning saime kõik mürgitada. Homme katsetame suurte kilpidega.
III päev
Saime selle eluka kätte. See metallist nähtamatu olend liikus laes, ning mul õnnestus teda võrgunõiduste nign liimipommidega viimaks nähtavale tuua. Võitlus oli väga äge ning saime kõik kannatada. Olime kõik üsna katki, kui meie juurde jooksis verine Lala - päkapikud olid vabaks saanud! Jooksime linnusehoovi, kus nägime Lala poolt veriseks puretud (üks oli isegi surnud) ja alussärkides (olime neilt igaks juhuks soomusrüüd eemaldanud) päkapikke, kes üksteist kiirkorras köidikutest vabastasid. Mõned päkapikud ründasid meid improviseeritud relvade, kirkade, tangide ja haamritega. Kõik said raskeid haavu, ning mõni päkapikk jäi hädavaevu ellu. Terve linnusehoov on verest libe. Sidusime ellujäänud uuesti kinni ning viisime surnud kindluse jahedamatesse ruumidess viimsele puhkusele.
IV päev
Võitlesime golemite, ning kõikvõimalike ebameeldivate elukatega. Leidsime rea pakse maagilisi kiviuksi, mis meid tõenäoliselt vajaliku laboratooriumini viiksid, kuid mida me avada ei oska. Jändasime nendega terve päeva (panime päkapikud kivi raiuma ning kasutasime ka nõiduseid), kuni saime viimaks edasi. Sellega polnud aga probleemid veel lõppenud. Öösel ründas meid kuskilt välja ilmunud järgmine päkapike salk, ning ka kinniseotud, paljad, verised ja nälginud päkapikud vabastasid end köidikutest ning liitusid lahinguga. Need päkapikud on hullud. Üks neist jooksis kindlusesse, ning teda me kohe üles ei leidnudki.
Tervet linnusesiseõue katavad võitluse käigu maha kukkunud väiksemad päkapikkude tükid ning paks külmunud verekiht või verejää. Õnneks algas suur lumetorm - kõik mäekindlusest väljapoolejääv on mattunud lumme, ning ka päkapikud on natuke rahulikumad.
V päev
Tundus, et kindlusesse jooksnud päkapikk sättis terve öö läbi üles lihtsaid, kuid efektiivseid päkapikulõkse. Näiteks ühe ruumi ukse kohale oli kinnitatud suur ja raske alasi! Ma ei tea kuidas see nälginud pätakas selle sinna üles sai, aga igatahes tõestab see veelkord ainult üht: nad kõik on hullud. Päkapiku ühemehe-sissisõda lõppes sellega, et ta hiilis kindlusest välja vange vabastama, ning asus Lalaga võitlusesse. Õnneks kuulsime seda ning suutsime ta kahjutuks teha.
Kindluses sügavamale liikudes avastasime mingid laiad happega söövitatud käigud. Natukese aja pärast kohtasime suuri, keldrikakandeid meenutavaid putukaid, kes meid ka kohe ründasid.
Blade lõi nende kehasse ülisuuri haavu ja auke, ning oli lausa uskumatu, kui katkistena putukad veel edasi võitlesid.
Pärast putukaid sattusime veel mitmete lõksude peale, kuni jõudsimegi viimaks salajasse laboratooriumisse. Ka seal ootasid meid lõksud, golemid ja mehhaanilised valvurid. Üks tulelõks hävitas vähemalt poole laboratooriumi sisustusest, kuid õnneks jäi peamine puutumata. Maailmalõpurelvaks osutus üks kummaline raskest metallist nui (täpsemalt kummalisest sulamist metalltoru, mille otsas raudmuna), mida kasutusjuhend "Päikesekepiks" nimetas. Laadida sai seda väga spetsiifilise peenekstambitud kalliskivide ja metallide (sh adamantiini, kulla ja mithrili) seguga - lugesime seda vana-päkapiku värsikeeles kiiruga kirjutatud kasutusjuhendist, mis tulest õnnekombel puutumata oli jäänud.
VI päev - öö, lumetorn, ja kindlusest lahkumine
Kiirustades tõime kogu peenekstambitud kalliskivi-ja metallisegu, laboratooriumi varustuse ning loomulikult päikesekepi kindlusest välja ning asusime lahkuma. Väljas undas lumetorm ning päkapikud püüdsid selle kõige keskel hambaid kiristades fanaatiliselt köidikutest vabaneda (kuigi neil polnud selles olukorras meie vastu tõesti mingeid šansse) . Saime päkapikkudega kokkuleppele, ning võtsime ühe neist kaasa. Vabastasime ta küla juures ning ta sumpas kohe kõrtsi poole abi tooma. Ise otsisime üles oma õhulaeva, sulatasime selle ümber tekkinud jää tõrvikute ja maagiaga, ning kihutasime sellest külast ning nendest hulludest päkkapikkudest eemale! Sõitsime tormi tõttu nii madalal, et õhulaeva põhi riivas aegaajalt maapinnal olevaid pakse lumekuhjasid. Orienteerumine lumetornis oli peaaegu võimatu, teadsime ainult, et suundume külast eemale. Kuigi meie ümber möllas torm ning ka laevakütust ei olnud just palju järel, olime vähemasti üle poole päkkapikkudest ellu jätta suutnud (kuigi nad tegid selle meie jaoks väga raskeks) ja meil oli käes päikesekepp - oletatavasti suurima hävitusjõuga relv tervel Eberronil!
Torm tõuseb veelgi, ning oleme sunnitud keset lumevälja maanduma. Me valmistame laeva ümber oma varustusest tormikaitserajatise ning poeme sügavale magamiskottidesse. Neid ridu kirjutades kuulan tormi undamist väljas ning mõtlen läbitud seiklustele, ning veel suurematele seiklustele, mis meid ees ootavad.
head soovides,
Thuuldír, Eberroni hoidja
Friday, August 8, 2008
XXVI-XXX Seiklused lossis, Thuuldiri märkmed lumetormis
Samal Ajal: Nimer Sahmiu seiklused Athandras ja sahvris
Nimer Sahmiu isiklikust päevikust:
minu senine teekond:
Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.
Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja
minu senine teekond:
Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.
Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja
XXVII elusid säästev sõda päkkapikkudega
Veel samal ööl ründas seiklejaid kogu ülejäänud päkapikkude meeskond ning kaks sõjakstaotut (commoni keeles "Warforged") . Nad hiilisid öösel maja juurde, käes sõjakirved ning ammud. Ootamatult tabas neid aga Thuuldiri loits glitterdust, ning korraga oli savionnide vahel terve seltskond kuldselt säravaid, pimestatud või kangestatud päkapikke. Võitlussalgas tekkis paanika, pimestatud päkapikud üritasid roomates või joostes põgeneda või vehkisid paaniliselt kirvestega. Seiklejad asusid neid uimaseks lööma, kui neid ründas selja tagant teine sõjakstaotu koos kahe päkapikuga. Madin oli kiire kuid äge, ning lahingu käigus löödi mitmel päkapikul kogemata pea, käsi või mõni muu kehaosa otsast.
Seiklejad olid võtnud eesmärgiks tegelikult heade päkapikkude elusid säästa, ning Thuuldir ja Blade tundsid ennast surmades tõsiselt süüdi. Ellujäänud päkapikud seoti ohelikku ning nüüd liiguti koos kindlusesse. Ka surnud päkapikud võeti kaasa.
Kuna oli öö, siis otsustati haavu parandada, puhata, ning hommikul lossi siseneda. Öösel saabus veel delegatsioon külast, mis proovis Thuuldiriga päkapikkude vabastamise osas läbirääkimisi pidada ning leppis lõpuks päkapikkudele soojade karusnahkade kinkimisega. Ilm oli läinud väga külmaks ning väljas sadas lund.
Järgmise päeval siseneti viimaks lossi, mis tundus hulgaliselt lõkse ning ohte täis olevat. Vange jäeti valvama Blacklighti maagiline laama, Lala. Osa lossis leiduvates lõksudest oli küll päkapike poolt kahjutuks tehtud, kuid näis, et päkapike uurimisrühm polnud väga sügavale jõudnud.
Seiklejad olid võtnud eesmärgiks tegelikult heade päkapikkude elusid säästa, ning Thuuldir ja Blade tundsid ennast surmades tõsiselt süüdi. Ellujäänud päkapikud seoti ohelikku ning nüüd liiguti koos kindlusesse. Ka surnud päkapikud võeti kaasa.
Kuna oli öö, siis otsustati haavu parandada, puhata, ning hommikul lossi siseneda. Öösel saabus veel delegatsioon külast, mis proovis Thuuldiriga päkapikkude vabastamise osas läbirääkimisi pidada ning leppis lõpuks päkapikkudele soojade karusnahkade kinkimisega. Ilm oli läinud väga külmaks ning väljas sadas lund.
Järgmise päeval siseneti viimaks lossi, mis tundus hulgaliselt lõkse ning ohte täis olevat. Vange jäeti valvama Blacklighti maagiline laama, Lala. Osa lossis leiduvates lõksudest oli küll päkapike poolt kahjutuks tehtud, kuid näis, et päkapike uurimisrühm polnud väga sügavale jõudnud.
XXVI-XXVI Seiklus kindluse väravate ees ning duell kääbikute külavanemaga
Järgmisel hommikul ärkasid seiklejad kangete selgade ja külmetunud jalgadega, sest onnid olid igatpidi liiga kitsad ning ööbimiseks ebasobivad. Kõrtsmik lubas seltskonnale järgmiseks ööks anda küla suuruselt teise maja, kunagise päkapikkude kaubanduspunkti, mida viimastel aastatel oli kasutatud kolikambrina (kõrbepäkapikud ise eelistasid ööbida võimalikult kitsastes onnides). Seiklejatel läks siiski veel mitu päeva ning omajagu vestlusi kõrtsi külastavate päkapikkudega, enne kui lossi uurima mindi. Thuuldir muutis sõbrad maagia abil nähtamatuks, ning jalutas mäe jalamil oleva kindluseni, mis asetses külast veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kindlus oli ehitatud mäe sisse, ning selle peasissekäigu ümber olid päkapikud ehitanud ajutise puust linnuse koos vahitorni ning mitmemeetrise puutaraga. Vahitornis olevad päkapikud palusid Thuuldiriga umbusklikult vesteldes tal lahkuda, samal ajal kui nähtamatud Blade ja Blacklight tarale ronisid ja hoovi piilusid. Samas avati aga linnuse uks ning sealt väljus Thuuldirile juba tuttav päkapikk kõrtsist. Kasutades võimalust, andis haldjamaag sõpradele märku, ning need lipsasid läbi lahtise värava linnusehoovi. Hoovis oli rusudeks vajunud kindluse peauks, suured kiviprahihunnikud, lõkkease, ning päkapikkude talvetelgid.
Õnnetuseks kuulis nähtamatuid sisenejaid aga üks valvas päkapikk, ning kohe anti linnuses häire. Tekkinud segaduses jooksid Blacklight ja Blade mööda hoovi, samal ajal kui Thuuldirs selgitas päkapikkudele segaselt, et see on tema sõnakuulmatu familiar - rott, kes on jälle paha peal ning iseseisvalt kindlusesse jooksis. Kaos lõppes sellega, et nähtamatud tegelased pääsesid linnusehoovist salaja välja, ning Thuuldir suutis päkapikke veenda oma heatahtlikus nõrgamõistlikkuses ("Tegelikult see ikkagi polnud mu rott, ma lihtsalt tegin nalja... Mõtlesin et üks väike nali aitab pingeid maandada... Mul on küll rott aga teda pole praegu siin... ") ning ta aeti vandumiste ning ähvarduste saatel linnuse juurest minema.
Sama päeva õhtul tuli päkapikkude pealik (seiklejate teada oli linnuses kokku 10 päkapikku) koos kahe tugeva sõdalasega seiklejate juurde, esitas neile teravaid noomitusi ning palus külast lahkuda. Seiklejad kasutasid võimalust, ning ründasid kavalasti päkapikke - Thuuldir kutsus päkapike juude välja maagilise roti, kes neid provotseeris. See andis seiklejatele õigustuse haldja "familiari" kaitsta, ning tekkinud lahingu käigus, muudeti päkapikud kiiresti võitlusvõimetuks ning seoti kinni.
Mõne aja pärast saabus maja ukse taha kääbikute muskliline ning pikka kasvu külavanem, kes selgitas, et tema on kohustatud (päkapike) kuningriigi esindajaid igapidiselt aitama, ning püüab neid päästa, kutsudes Thuuldiri välja õiglasele kahevõitlusele. Kääbikute tõlk aga pilgutas silma ja muudkui julgustas Thuuldiri. Külavanem ning Thuuldir seisid vastamisi, ning enamus kääbikute külast kogunes nende ümber ringi. Kohe kui võitlus algas, loitsis Thuuldir Hüpnootilist mustrit, mis võimaldab ühte vastast senikaua lummuses hoida, kuni nõid maagiale keskendub. Külavanem jäi Thuuldiri käte vahel mänglevat värvilist ning säravat silmatrikki jõllitama. Möödusid minutid, ümberolevad päkapikud olid vaiksed, ning jõllitasid kord nõidust, kord pealikku. Viimaks, pärast veerandtunni pikkust võlumustriga mängimist, vabastas Thuuldir pealiku nõiduse kütkest ning küsis: "Noh, on häbi ka vä?"
Pealik kummardus ning vandus alla. Ta teatas külale valjul häälel: "Me oleme proovinud oma sõpru päkapikke vabastada, kuid võõrad on liiga vägevad! Me ei saa midagi teha!"
Kindlus oli ehitatud mäe sisse, ning selle peasissekäigu ümber olid päkapikud ehitanud ajutise puust linnuse koos vahitorni ning mitmemeetrise puutaraga. Vahitornis olevad päkapikud palusid Thuuldiriga umbusklikult vesteldes tal lahkuda, samal ajal kui nähtamatud Blade ja Blacklight tarale ronisid ja hoovi piilusid. Samas avati aga linnuse uks ning sealt väljus Thuuldirile juba tuttav päkapikk kõrtsist. Kasutades võimalust, andis haldjamaag sõpradele märku, ning need lipsasid läbi lahtise värava linnusehoovi. Hoovis oli rusudeks vajunud kindluse peauks, suured kiviprahihunnikud, lõkkease, ning päkapikkude talvetelgid.
Õnnetuseks kuulis nähtamatuid sisenejaid aga üks valvas päkapikk, ning kohe anti linnuses häire. Tekkinud segaduses jooksid Blacklight ja Blade mööda hoovi, samal ajal kui Thuuldirs selgitas päkapikkudele segaselt, et see on tema sõnakuulmatu familiar - rott, kes on jälle paha peal ning iseseisvalt kindlusesse jooksis. Kaos lõppes sellega, et nähtamatud tegelased pääsesid linnusehoovist salaja välja, ning Thuuldir suutis päkapikke veenda oma heatahtlikus nõrgamõistlikkuses ("Tegelikult see ikkagi polnud mu rott, ma lihtsalt tegin nalja... Mõtlesin et üks väike nali aitab pingeid maandada... Mul on küll rott aga teda pole praegu siin... ") ning ta aeti vandumiste ning ähvarduste saatel linnuse juurest minema.
Sama päeva õhtul tuli päkapikkude pealik (seiklejate teada oli linnuses kokku 10 päkapikku) koos kahe tugeva sõdalasega seiklejate juurde, esitas neile teravaid noomitusi ning palus külast lahkuda. Seiklejad kasutasid võimalust, ning ründasid kavalasti päkapikke - Thuuldir kutsus päkapike juude välja maagilise roti, kes neid provotseeris. See andis seiklejatele õigustuse haldja "familiari" kaitsta, ning tekkinud lahingu käigus, muudeti päkapikud kiiresti võitlusvõimetuks ning seoti kinni.
Mõne aja pärast saabus maja ukse taha kääbikute muskliline ning pikka kasvu külavanem, kes selgitas, et tema on kohustatud (päkapike) kuningriigi esindajaid igapidiselt aitama, ning püüab neid päästa, kutsudes Thuuldiri välja õiglasele kahevõitlusele. Kääbikute tõlk aga pilgutas silma ja muudkui julgustas Thuuldiri. Külavanem ning Thuuldir seisid vastamisi, ning enamus kääbikute külast kogunes nende ümber ringi. Kohe kui võitlus algas, loitsis Thuuldir Hüpnootilist mustrit, mis võimaldab ühte vastast senikaua lummuses hoida, kuni nõid maagiale keskendub. Külavanem jäi Thuuldiri käte vahel mänglevat värvilist ning säravat silmatrikki jõllitama. Möödusid minutid, ümberolevad päkapikud olid vaiksed, ning jõllitasid kord nõidust, kord pealikku. Viimaks, pärast veerandtunni pikkust võlumustriga mängimist, vabastas Thuuldir pealiku nõiduse kütkest ning küsis: "Noh, on häbi ka vä?"
Pealik kummardus ning vandus alla. Ta teatas külale valjul häälel: "Me oleme proovinud oma sõpru päkapikke vabastada, kuid võõrad on liiga vägevad! Me ei saa midagi teha!"
XXV esimene öö Maalõpu mägede juures
Väljas oli külm ja lumepilvine ilm, kui seiklejad Maalõpu mägede poole lendasid. Samal ajal kui Thuuldir laeva juhtis, seadsid Blade ja Blacklight reisiks varustust valmis ning lugesid Zindini poolt jäetud juhiseid. Zindin oli Blacklightile testimiseks jätnud maagilis-mehhaanilise mõõga, ning Thuuldirile kinkinud oma peavõru, mis võimaldas kandjale mõtte jõul maagilise kaitsekilbi tekitada.
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.
Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:
Missioon oli kiireloomuline ning väga oluline - Blade'i kõrbe (millega Blade oli vaid nime kaudu seotud) ja selle kõrval kõrguvate Maalõpu mägede juures on kindlus, ning Zindin oli avastanud, et selles võivad asuda viimase sõja ajal salaja valmistatud suure hävitusjõuga maailmalõpurelvad. Relvad pidid asuma mahajäetud ning suletud päkkapikkude kindluse laboratooriumis või töötoas.
Õhureis kindluseni pidi võtma nädala, ning kiirustada oli vaja seetõttu, et Zindini avastus oli lekkinud, ning tõenäoliselt üritavad relvi kätte saada ka teised jõud.
Lend õhulaeval (mida hoidis üleval suur õhupall ning viis edasi põlevkütte-aurumootor) kulges kulges tõrgeteta, välja arvatud ühekorde eksimine Mournlandi kohal olevas udupilves.
Seitsmenda päeva öösel jõudsid Blade, Blacklight ja Thuuldir mäejalamile, mille kõrval asus pisike, uskumatult kitsastest savionnidest ja ühest suuremast kõrtsihoonest koosnev kõrbekääbikute küla.
Pärast õhulaeva põhjalikku peitmist tegid seiklejad kohalikega kõrtsis tutvust. Commonit ei kõnelenud külas keegi, leidus aga üks vibalik kääbik, kes kõneles vabalt kuid vigaselt goblinite keelt.
Thuuldir astus temaga vestlusesse, ning selgitas välja, et kindlusesse on kolinud päkapikud, kes teevad seal juba teist päeva mingisuguseid kaevamistöid, ning on saadetud kiirkorras (päkapike) kuningriigist. Järgmisel päeval kohtuti kõrtsis ka paari päkapikuga. Nad olid mustades, kuldsete vappidega soomurüüdes ning näisid kohalikega väga hästi läbi saavat. Kui Thuuldir suutis neid uskuma panna, et tema ise ning tema kaks sõpra saabusid (jalgsi) läbi Mournlandi, tegid päkapikud suured silmad ning otsustasid seda tähistada. Oma kaevamistööde ning lossi-missiooni suhtes olid nad aga väga kidakeelsed, põhjendades, et see on "Eriülesanne otse kuningalt ning täiesti salastatud". Eberroni hoidjate seltskond otsustas järgmisel päeval lossi salaja uurima minna, ning seadis ennast uinakule kõrtsimehe poolt välja üüritud pisikestes savionnides.
Seiklejad märkisid oma kaardile lennulaevaga läbitud teekonna:
Thursday, August 7, 2008
XXII- XXIV Crossatist goblinite rehabiliteerimise külasse
Zilargo Ülikooli Arhiiv
Väljavõte kogumikust:
Sisserändajate, kohalike võõrliikidest elanike ning teiste minoriteetsete ühiskonnagruppide folkoor, mälestused ning tunnistused, 1036 YK (varajane talv)
Tunnistused kirja pannud, autoriseerinud, toimetanud ning katalogiseerinud folkloristika, mütoloogia ja võõrliikide proffessor, lgp. aust. vg. thts. I st. prm. prof. Zeridan Tintu (Aadress: Zalanberg, Kristalltänava 5-14, teade jätta postkasti "Akad. kommentaarid")
Pampsa, 48, käsitööline ja põline Crossatlane:
No kui meie Blade nende keskele tormas ja mõõgaga vehkima hakkas, siis lendas päid ja jalgu ikka kahele poole. See oli ikka üks vaatepilt. Meie hoidsime ikka kõik tema selja taha. Ikka nii, ettevaatlikult. Pärast aga läksime vange vabastama. Pealik otsustas valvuritel minna lasta, ning nad sõitsid kõige oma vankrite ja loomadega vanglahoonest minema. Pantvangid võtsid kaasa, aga need lasti poole tee peal ka meie sekka. Oi nad olid ju kõik nii nälginud ja vaesed. Aga jutud käisid, et pealikud leidsid kirstudest nii palju kulda, et ei jõudnud isegi seljas ära kanda. Mina ise sain ka kuldmünte, võin vanduda Pelori nimel!
Vinta, 52, Pampsa naine, künapuhastaja
Mina ise nägin kuidas nad (goblinitest vangivalvurid - toim. ) ära minnes nõidusid ja sajatasid. Sellest nõiavärgist jäi nende tee järele üks suur paks udupilv. Siis tulid meie poisid ka tagasi ja siis hakkasid mehed pidu panema. Pidu kestis kaks päeva, aga siis tuli suur lendav Brelandi kuninga kindlus ja meid kõiki võeti peale, et meid paremale maale viia. Lendasime kõigest paar päeva, kui jõudsime Ida-Brelandi, kus oli üks suur loss mida goblinid tükk aega piiranud olid. Siis aga saime kindlusest maha ja vankri peale, ning läksime nende gnaamide maale. Seal elavad ainult väiksed lapsed, kõik on väga viisakad ja ilusad, justkui printsid. Mitte sellised kisakõrid ja konnapojad, nagu meil Crossatis ringi jooksid.
Guuzu, 15 (goblin), Goblinite rehabiliteerimise küla poistekoori esimene bariton
Meie tähistasime parajasti Headuse Päeva ning riputasime kõikjale lillevanikuid ja küpsiseid,
kui Zindin, meie kõigi õpetaja tuli ja ütles, et peatselt saabuvad kaugelt suured külalised,
kangelased Blade ja Blacklight ning peame küla nende jaoks eriti kauniks tegema. Haldjamaag Thuuldir oli ka üle pika aja külasse kutsutud ning aitas vanikuid punuda ja kooki teha. Kui külalised kohale jõudsid, laulsime koorilaulu ja heiskasime "Teretulemast"-lipu. Mina tohtisin öösel külaliste saapad läikima hõõruda, aga mu hea sõber Godgifu (ta on meil kooris sopran) pakkis külaliste jaoks lahti ning õlitas sisse õhulaeva, mille kallal Zindin nii pikka aega tegelenud on. Külalised koos Thuuldiriga said väga olulise missiooni, ning lendasid juba samal ööl õhulaevaga kuhugi päkapikkude maale. See kõik on tegelikult üks suur ja väga ilus saladus, ja ma palun, et te seda juttu valimatult edasi ei räägiks.
Väljavõte kogumikust:
Sisserändajate, kohalike võõrliikidest elanike ning teiste minoriteetsete ühiskonnagruppide folkoor, mälestused ning tunnistused, 1036 YK (varajane talv)
Tunnistused kirja pannud, autoriseerinud, toimetanud ning katalogiseerinud folkloristika, mütoloogia ja võõrliikide proffessor, lgp. aust. vg. thts. I st. prm. prof. Zeridan Tintu (Aadress: Zalanberg, Kristalltänava 5-14, teade jätta postkasti "Akad. kommentaarid")
Pampsa, 48, käsitööline ja põline Crossatlane:
No kui meie Blade nende keskele tormas ja mõõgaga vehkima hakkas, siis lendas päid ja jalgu ikka kahele poole. See oli ikka üks vaatepilt. Meie hoidsime ikka kõik tema selja taha. Ikka nii, ettevaatlikult. Pärast aga läksime vange vabastama. Pealik otsustas valvuritel minna lasta, ning nad sõitsid kõige oma vankrite ja loomadega vanglahoonest minema. Pantvangid võtsid kaasa, aga need lasti poole tee peal ka meie sekka. Oi nad olid ju kõik nii nälginud ja vaesed. Aga jutud käisid, et pealikud leidsid kirstudest nii palju kulda, et ei jõudnud isegi seljas ära kanda. Mina ise sain ka kuldmünte, võin vanduda Pelori nimel!
Vinta, 52, Pampsa naine, künapuhastaja
Mina ise nägin kuidas nad (goblinitest vangivalvurid - toim. ) ära minnes nõidusid ja sajatasid. Sellest nõiavärgist jäi nende tee järele üks suur paks udupilv. Siis tulid meie poisid ka tagasi ja siis hakkasid mehed pidu panema. Pidu kestis kaks päeva, aga siis tuli suur lendav Brelandi kuninga kindlus ja meid kõiki võeti peale, et meid paremale maale viia. Lendasime kõigest paar päeva, kui jõudsime Ida-Brelandi, kus oli üks suur loss mida goblinid tükk aega piiranud olid. Siis aga saime kindlusest maha ja vankri peale, ning läksime nende gnaamide maale. Seal elavad ainult väiksed lapsed, kõik on väga viisakad ja ilusad, justkui printsid. Mitte sellised kisakõrid ja konnapojad, nagu meil Crossatis ringi jooksid.
Guuzu, 15 (goblin), Goblinite rehabiliteerimise küla poistekoori esimene bariton
Meie tähistasime parajasti Headuse Päeva ning riputasime kõikjale lillevanikuid ja küpsiseid,
kui Zindin, meie kõigi õpetaja tuli ja ütles, et peatselt saabuvad kaugelt suured külalised,
kangelased Blade ja Blacklight ning peame küla nende jaoks eriti kauniks tegema. Haldjamaag Thuuldir oli ka üle pika aja külasse kutsutud ning aitas vanikuid punuda ja kooki teha. Kui külalised kohale jõudsid, laulsime koorilaulu ja heiskasime "Teretulemast"-lipu. Mina tohtisin öösel külaliste saapad läikima hõõruda, aga mu hea sõber Godgifu (ta on meil kooris sopran) pakkis külaliste jaoks lahti ning õlitas sisse õhulaeva, mille kallal Zindin nii pikka aega tegelenud on. Külalised koos Thuuldiriga said väga olulise missiooni, ning lendasid juba samal ööl õhulaevaga kuhugi päkapikkude maale. See kõik on tegelikult üks suur ja väga ilus saladus, ja ma palun, et te seda juttu valimatult edasi ei räägiks.
Saturday, June 7, 2008
XXI - Kantsi langemine
Külla jõudes luuakse kiiresti plaan küla keskel laiutava goblinite pealiku kantsi vallutamiseks. Kants on suhteliselt väike kahekorruseline puus, kivist ja metallist ogadega "kaunistatud" ehitis, mille lahtisel katusel patrullivad vibumehed. Plaanikohaselt on kõik talupojad endale hankinud või meisterdanud suure kilbi, mis kandjat noolte eest kaitsema peaks. Talupoegadel kästakse rünakuga alles hiljem liituda ning seejärel seatakse suurema hiilimiseta sammud kantsi suunas.
Plaan näeb ette kilpide kaitse all peauks maha lõhkuda ning seejärel seesviibijad kiiresti teise ilma saata. Plaani täideviimisel kohatakse aga raskusi - nimelt on tammine rautatud uks neetult tugev ega lähe katki. Kulub kaks raundi Blade'i ja Blacklighti ühiseid pingutusi, et uks maha lüüa. Samal ajal lendab katuselt ründajate pihta nooli, kive ja visekodasid, mis on küll õnneks suuremalt jaolt mööda lähevad. Külamehed satuvad ootekäsust hoolimata hoogu ning kukuvad müüridel olevaid hobgoblineid vibuma. Kuigi ka talupoegade tuli on üsna ebatäpne, õnnestub ühte katusel olevat hobgoblinit tabada.
Blade ja Blacklight aga satuvad ukse langedes ninapidi kokku ühega hobgoblinite sõjapealikest, kes seestpoolt vasturünnakule tormab, andes Blacklightile valusa hoobi. Blacklight ei jäta seda karistamata, ja tõmbab hobgoblini ühe raksuga pikali. Samas kõlab katuselt jäme sarveheli, mis kahtlemata kaugele kostab. Selle valguses jätab Blade Blacklighti alla ning sööstab ise välja, et kiiresti katusele ronida ning tuututaja muusikalistele ambitsioonidele igaveseks lõpp teha. Käigu pealt tapab ta veel ühe haavatud goblini, kuid teised taganevad katusluugi kaudu allkorrusele. Kahjutundega märkab Blade katuselt, et eemal asetsev goblinite sõjalaager on signaali kuulnud ning täies ulatuses liikuma asunud. Väike grupp sõjalaagrist eemaldub vangilaagri suunas, samas kui suurem väehulk tormab ilma formatsioonidega vaeva nägemata ebaühtlase massina ummisjalu kantsi poole.
Kuid kants pole veel langenud. Kantsivanem ning tema ihukaitsjad on siseruumide uksed blokeerinud. Blade otsustab, et üle ei jää muud kui tuleb maja põlema pista, lootuses, et kurjamitel ei jää üle muud kui pageda läbi kitsukese pilu müüritises. Ka talupojad kogunevad pilu ümber. Kui kants on leekides, tormavadki sellest välja 7 hobgoblinit, nende seas ka kantsivanem. Üks pagejatest lüüakse surnuks, kuid teised tormavad otse talupoegade massi keskele, kus hakkavad pahandust külvama ja paremale ning vasakule raiuma. Blacklight tõmbab kantsivanema pikali, samas kui Blade hoolitseb vähemate hobgoblinite teise ilma saatmise eest. Kantsivanem ajab end veel korisedes püsti, kuid tema tõusmist tervitavad arvukad oda- ning hanguotsad, mis korraga tema kehasse puurivad. Kähmluse lõppedes teeb Blade endale lahinguväljal toimunust kiire ülevaate.
Rünnak läks maksma 20 talupoja elu 100st, kes rünnakule kaasa aitasid. Tapeti 10 hobgoblini sõdalast, 3 sõjapealikku ja kantsivanem. Sõjasaagina leitakse kantsi põlevatest rusudest varandus, mis koosneb 10 000 kuldtükist ning arvukatest meistriklassi relvadest.
Nüüd pöörab Blade oma tähelepanu eemalt lähenevale vaenlasele. Tema hinnangute kohaselt peaks sõjalaagris viibima umbes 60 goblinit, šamaan ja üksikud hobgoblinid. Nüüd, kus veerand neist liigub sõjalaagri suunas, jääb üle rinda pista vaid umbes 45-50 hästivarustatud vaenlasega. Blade'i poolel on 80 külameest, Blacklight, LaLa, preestriõpilane Ponstin ja Sato koos oma käputäie soopoistega. Blade mõtleb mõned hetked strateegilisele olukorrale, ning otsustab külaelanike eludega võimalikult vähe riskida ja goblinite massi koos Blacklighti ja Ponstini toega ISE peatada. Seda silmas pidades sätib ta talupojad oma selja taha laia teravikku, mille tipus tegutseb tema, Blacklight ja maagiliste ravivõimetega Lala. Nii loodab Blade kindlustada selle, et suurema osa ründajate viimaseid eluhetki mõõdab välja tema kahekäemõõga haljas ning väsimatu tera, samas kui harvade pääsejate eest kannavad hoolt tagalat kindlustavad talupojad.
Jälgides hooga lähenevat vaenlast, ning mõtiskledes äsjalõppenud lahingu üle tabab Blade'i eriline selgusehetk, mille käigus ta avastab enese jaoks senini peidetuks jäänud mõõgatehnika saladuse - kuidas teha ülitugevast löögist ülitabav löök. "Tulge aga tulge!" mõtleb Blade ootusärevalt mõõka läbi õhu vihistades. Kõik on lahinguks valmis.
Plaan näeb ette kilpide kaitse all peauks maha lõhkuda ning seejärel seesviibijad kiiresti teise ilma saata. Plaani täideviimisel kohatakse aga raskusi - nimelt on tammine rautatud uks neetult tugev ega lähe katki. Kulub kaks raundi Blade'i ja Blacklighti ühiseid pingutusi, et uks maha lüüa. Samal ajal lendab katuselt ründajate pihta nooli, kive ja visekodasid, mis on küll õnneks suuremalt jaolt mööda lähevad. Külamehed satuvad ootekäsust hoolimata hoogu ning kukuvad müüridel olevaid hobgoblineid vibuma. Kuigi ka talupoegade tuli on üsna ebatäpne, õnnestub ühte katusel olevat hobgoblinit tabada.
Blade ja Blacklight aga satuvad ukse langedes ninapidi kokku ühega hobgoblinite sõjapealikest, kes seestpoolt vasturünnakule tormab, andes Blacklightile valusa hoobi. Blacklight ei jäta seda karistamata, ja tõmbab hobgoblini ühe raksuga pikali. Samas kõlab katuselt jäme sarveheli, mis kahtlemata kaugele kostab. Selle valguses jätab Blade Blacklighti alla ning sööstab ise välja, et kiiresti katusele ronida ning tuututaja muusikalistele ambitsioonidele igaveseks lõpp teha. Käigu pealt tapab ta veel ühe haavatud goblini, kuid teised taganevad katusluugi kaudu allkorrusele. Kahjutundega märkab Blade katuselt, et eemal asetsev goblinite sõjalaager on signaali kuulnud ning täies ulatuses liikuma asunud. Väike grupp sõjalaagrist eemaldub vangilaagri suunas, samas kui suurem väehulk tormab ilma formatsioonidega vaeva nägemata ebaühtlase massina ummisjalu kantsi poole.
Kuid kants pole veel langenud. Kantsivanem ning tema ihukaitsjad on siseruumide uksed blokeerinud. Blade otsustab, et üle ei jää muud kui tuleb maja põlema pista, lootuses, et kurjamitel ei jää üle muud kui pageda läbi kitsukese pilu müüritises. Ka talupojad kogunevad pilu ümber. Kui kants on leekides, tormavadki sellest välja 7 hobgoblinit, nende seas ka kantsivanem. Üks pagejatest lüüakse surnuks, kuid teised tormavad otse talupoegade massi keskele, kus hakkavad pahandust külvama ja paremale ning vasakule raiuma. Blacklight tõmbab kantsivanema pikali, samas kui Blade hoolitseb vähemate hobgoblinite teise ilma saatmise eest. Kantsivanem ajab end veel korisedes püsti, kuid tema tõusmist tervitavad arvukad oda- ning hanguotsad, mis korraga tema kehasse puurivad. Kähmluse lõppedes teeb Blade endale lahinguväljal toimunust kiire ülevaate.
Rünnak läks maksma 20 talupoja elu 100st, kes rünnakule kaasa aitasid. Tapeti 10 hobgoblini sõdalast, 3 sõjapealikku ja kantsivanem. Sõjasaagina leitakse kantsi põlevatest rusudest varandus, mis koosneb 10 000 kuldtükist ning arvukatest meistriklassi relvadest.
Nüüd pöörab Blade oma tähelepanu eemalt lähenevale vaenlasele. Tema hinnangute kohaselt peaks sõjalaagris viibima umbes 60 goblinit, šamaan ja üksikud hobgoblinid. Nüüd, kus veerand neist liigub sõjalaagri suunas, jääb üle rinda pista vaid umbes 45-50 hästivarustatud vaenlasega. Blade'i poolel on 80 külameest, Blacklight, LaLa, preestriõpilane Ponstin ja Sato koos oma käputäie soopoistega. Blade mõtleb mõned hetked strateegilisele olukorrale, ning otsustab külaelanike eludega võimalikult vähe riskida ja goblinite massi koos Blacklighti ja Ponstini toega ISE peatada. Seda silmas pidades sätib ta talupojad oma selja taha laia teravikku, mille tipus tegutseb tema, Blacklight ja maagiliste ravivõimetega Lala. Nii loodab Blade kindlustada selle, et suurema osa ründajate viimaseid eluhetki mõõdab välja tema kahekäemõõga haljas ning väsimatu tera, samas kui harvade pääsejate eest kannavad hoolt tagalat kindlustavad talupojad.
Jälgides hooga lähenevat vaenlast, ning mõtiskledes äsjalõppenud lahingu üle tabab Blade'i eriline selgusehetk, mille käigus ta avastab enese jaoks senini peidetuks jäänud mõõgatehnika saladuse - kuidas teha ülitugevast löögist ülitabav löök. "Tulge aga tulge!" mõtleb Blade ootusärevalt mõõka läbi õhu vihistades. Kõik on lahinguks valmis.
Wednesday, March 5, 2008
XX - The great escape - hommik
Blade ärkab hommikul täis teotahet, silme ees kindel siht, et järgmisel hommikul on küla goblinite ülemvõimust valla. Esimeseks sammuks on loomulikult Blacklighti vabastamine. See on paraku keeruline ettevõtmine - Blacklight asub keset goblinite sõjalaagrit. Eelmisel ööl on Blade soopoistelt luure tellinud, nood on kaardistanud goblinite vahimeeste liikumised. Et laager asub keset stepisarnast lagendikku, on sinna raske märkmatult sisse hiilida. Arutluses soopoistega tekkis idee, et võiks valvurite traditsionaalse raja lähedusse maa sisse öösel peidikud kaevata, kust oleks võimalik ootamatult rünnata ning kuhu saaks ühtlasi ka värske laiba peita, et järgmise mööduva vahimehe silm seda ei märkaks. Nii tehaksegi ja kaks soopissi ronivad öösel värskeltuuristatud lohkudesse, tõmbavad endale kotiriide peale, kuhu siis abilised mulda ja rohtu saputavad, ning jäävad hommikut ootama.
Nüüd on veel kuidagi vaja vabaneda laagritäie goblinite soovimatust tähelepanust. Olles teadlik, mida goblinite arvates distsipliin endast kujutab, võtab Blade'i peas kuju saatanlikult kaval plaan. Ta läheb räägib lõbumaja madaamiga ning veenab teda kõneosavalt kogu küla pingutustele kaasa aitama, pannes oma tüdrukutega goblinite laagri vastasservale püsti omalaadse striptiisietenduse. See kõik ajastatakse momendiks, kui goblinid lõunat peavad ning on tavalisest loiumad.
Õigel momendil lähebki show lahti ning Blade'i rõõmuks valgub pea kogu goblinite sõjalaager etendust vaatama. Vahimehest vabanemine käib kergelt - talumeesteks maskeerunud Blade ja Sato teesklevad laagri veerel kivikorjamist, mille peale valvas goblin kohe neid eemale peletama tuleb. Vahetatakse lauseid, Blade pakub altkäemaksu, mis toob goblini löögiulatusse. Blade ründab kurjuse käsilast ootamatult, rabades peletise ühe mõõgahoobiga surnuks, niiet teistel jääb üle vaid goblini surma konstanteerida. Peidikus olevad soopoisid on aga öö jooksul täiesti kangeks ja valusaks külmunud ning ei suuda eriti midagi teha. Oiates asuvad nad tagasi lähedalasuva metsatuka poole roomama. Blade ja Sato aga jooksevad laagrisse, enne kui nad järgmise valvuri vaatevälja satuvad.
Esimeses sobivas kohas heidetakse talupojahilbud seljast ja Blade jääb lootma sellele, et tänu ohtratele külastustele ei tekita tema viibimine laagris ülemäärast kahtlust. Liigutakse Blacklighti asukoha suunas. Viimane on vahepeal sõjakilpkonna jaoks mõeldud tarandikku kinni aheldatud. Õnneks saab ta kilpkonnaga suurepäraselt läbi ning veenab looma enda ketti purustama. Teisel katsel ongi vapper võitleja vaba. Blacklight proovib sõjakilpkonna veenda, et too läheks oma lapsepõlvelagendikku otsima, kuid paraku see ei õnnestu. Alternatiiviks ei jää üle muud, kui kilpkonnale unerohtu anda ja loota, et see hoiab ta hilisemast võitlusest väljas. Blacklight hindab, et unerohi hakkab mõjuma tunni aja pärast, kella 2 paiku päeval ning kestab 7ni õhtul. Kilpkonnaga hüvasti jätnud, hiilib Blacklight Blade'i ja Sato suunas, kes talle eemalt juba viipavad.
Laagriserval on striptiisietendus lõppenud, ning esimesed goblinidki juba paistavad eemalt. Seltsilised proovivad vaikselt telkide varjus minema hiilida. Blacklightil see õnnestubki, ent Blade ja Sato jäävad silma kahele uudishimulikule goblinile, kes võõrad kohe seisma käsutavad. Blade ja Sato manööverdavad end enne peatumist vaiksemasse, kolmest küljest telkidega piiratud mulku ning asuvad siis goblinitega läbi rääkima.
Goblinid ei näi rahužestidest ja inimkeelsest seletamisest väljagi tegevat, ainult vihastuvad. Siis astub üks neist Blade'i ligi ja lööb teda rusikaga näkku. Selle peale saavad viimase piirini pingul närvid Blade'i kainest mõistusest jagu ning hetke pärast pritsivad liikumatud goblinite kehad juba võitlejate jalge ees verd välja. Kõrvaltelgist kostub kolinat, nagu keegi oleks midagi maha pillanud. Nüüd hakkab Blade'il ja Sato'l kiire. Goblinite kehad kahmatakse turjale ning transporditakse kiiresti kohta, kuhu viimati talupojahilbud maha jäid. Laipadele tõmmatakse talupojariided selga, surutakse õlgkübarad kõvasti pähe ning haaratakse neil õlgade alt, justkui oleks tegu väsinud sõpradega. Sel kombel jalutakse laibad rahulikul, mõõdetud sammul laagrist eemale, lootuses, et nägijad selles pildis midagi väga ebatavalist ei märka.
Korraga peatab seiklejaid eemalt kostev piuksuv goblinihääl, mis nõuab: "Kes te olete?" Ümber pöörates on näha goblinijõmpsikat. Blade haarab vaba käega taskust peoga vaskmünte ja pillub need kaarega noore goblini poole. Too korjab need hoolikalt üles ja jookseb taas nüüd juba veidi kaugemale jõudnud kummalisele seltskonnale järele: "Mida te siin teete?" Blade kaalub korraks ka jõnglase eluküünla kustutamist, kuid ei taha riskida võimalusega, et see leiab aset laagrit patrulliva valvuri vaateväljas - ei jää muud üle, kui jõnglane ära osta. Jõnglane küsib kuldmünti, Blade aga peab seda jultunuks ning viskab hõbemündi. See näib noorukit rahuldavat ning viimane sibab rahuloleva näoga oma teed.
Kergendatud ohe pääseb Blade'i huulilt, kui nad lõpuks ülbuse tõttu elu kaotanud goblinite laibad metsaserval seljast heidavad, soopoistele peitmiseks. Blacklight on neid seal juba mõnda aega oodanud. "Ja see on alles algus...", sõnab Blade Blacklightile ogaketti ulatades. "Talupojad on valmis."
Ees ootab pikk ja verine päev.
Nüüd on veel kuidagi vaja vabaneda laagritäie goblinite soovimatust tähelepanust. Olles teadlik, mida goblinite arvates distsipliin endast kujutab, võtab Blade'i peas kuju saatanlikult kaval plaan. Ta läheb räägib lõbumaja madaamiga ning veenab teda kõneosavalt kogu küla pingutustele kaasa aitama, pannes oma tüdrukutega goblinite laagri vastasservale püsti omalaadse striptiisietenduse. See kõik ajastatakse momendiks, kui goblinid lõunat peavad ning on tavalisest loiumad.
Õigel momendil lähebki show lahti ning Blade'i rõõmuks valgub pea kogu goblinite sõjalaager etendust vaatama. Vahimehest vabanemine käib kergelt - talumeesteks maskeerunud Blade ja Sato teesklevad laagri veerel kivikorjamist, mille peale valvas goblin kohe neid eemale peletama tuleb. Vahetatakse lauseid, Blade pakub altkäemaksu, mis toob goblini löögiulatusse. Blade ründab kurjuse käsilast ootamatult, rabades peletise ühe mõõgahoobiga surnuks, niiet teistel jääb üle vaid goblini surma konstanteerida. Peidikus olevad soopoisid on aga öö jooksul täiesti kangeks ja valusaks külmunud ning ei suuda eriti midagi teha. Oiates asuvad nad tagasi lähedalasuva metsatuka poole roomama. Blade ja Sato aga jooksevad laagrisse, enne kui nad järgmise valvuri vaatevälja satuvad.
Esimeses sobivas kohas heidetakse talupojahilbud seljast ja Blade jääb lootma sellele, et tänu ohtratele külastustele ei tekita tema viibimine laagris ülemäärast kahtlust. Liigutakse Blacklighti asukoha suunas. Viimane on vahepeal sõjakilpkonna jaoks mõeldud tarandikku kinni aheldatud. Õnneks saab ta kilpkonnaga suurepäraselt läbi ning veenab looma enda ketti purustama. Teisel katsel ongi vapper võitleja vaba. Blacklight proovib sõjakilpkonna veenda, et too läheks oma lapsepõlvelagendikku otsima, kuid paraku see ei õnnestu. Alternatiiviks ei jää üle muud, kui kilpkonnale unerohtu anda ja loota, et see hoiab ta hilisemast võitlusest väljas. Blacklight hindab, et unerohi hakkab mõjuma tunni aja pärast, kella 2 paiku päeval ning kestab 7ni õhtul. Kilpkonnaga hüvasti jätnud, hiilib Blacklight Blade'i ja Sato suunas, kes talle eemalt juba viipavad.
Laagriserval on striptiisietendus lõppenud, ning esimesed goblinidki juba paistavad eemalt. Seltsilised proovivad vaikselt telkide varjus minema hiilida. Blacklightil see õnnestubki, ent Blade ja Sato jäävad silma kahele uudishimulikule goblinile, kes võõrad kohe seisma käsutavad. Blade ja Sato manööverdavad end enne peatumist vaiksemasse, kolmest küljest telkidega piiratud mulku ning asuvad siis goblinitega läbi rääkima.
Goblinid ei näi rahužestidest ja inimkeelsest seletamisest väljagi tegevat, ainult vihastuvad. Siis astub üks neist Blade'i ligi ja lööb teda rusikaga näkku. Selle peale saavad viimase piirini pingul närvid Blade'i kainest mõistusest jagu ning hetke pärast pritsivad liikumatud goblinite kehad juba võitlejate jalge ees verd välja. Kõrvaltelgist kostub kolinat, nagu keegi oleks midagi maha pillanud. Nüüd hakkab Blade'il ja Sato'l kiire. Goblinite kehad kahmatakse turjale ning transporditakse kiiresti kohta, kuhu viimati talupojahilbud maha jäid. Laipadele tõmmatakse talupojariided selga, surutakse õlgkübarad kõvasti pähe ning haaratakse neil õlgade alt, justkui oleks tegu väsinud sõpradega. Sel kombel jalutakse laibad rahulikul, mõõdetud sammul laagrist eemale, lootuses, et nägijad selles pildis midagi väga ebatavalist ei märka.
Korraga peatab seiklejaid eemalt kostev piuksuv goblinihääl, mis nõuab: "Kes te olete?" Ümber pöörates on näha goblinijõmpsikat. Blade haarab vaba käega taskust peoga vaskmünte ja pillub need kaarega noore goblini poole. Too korjab need hoolikalt üles ja jookseb taas nüüd juba veidi kaugemale jõudnud kummalisele seltskonnale järele: "Mida te siin teete?" Blade kaalub korraks ka jõnglase eluküünla kustutamist, kuid ei taha riskida võimalusega, et see leiab aset laagrit patrulliva valvuri vaateväljas - ei jää muud üle, kui jõnglane ära osta. Jõnglane küsib kuldmünti, Blade aga peab seda jultunuks ning viskab hõbemündi. See näib noorukit rahuldavat ning viimane sibab rahuloleva näoga oma teed.
Kergendatud ohe pääseb Blade'i huulilt, kui nad lõpuks ülbuse tõttu elu kaotanud goblinite laibad metsaserval seljast heidavad, soopoistele peitmiseks. Blacklight on neid seal juba mõnda aega oodanud. "Ja see on alles algus...", sõnab Blade Blacklightile ogaketti ulatades. "Talupojad on valmis."
Ees ootab pikk ja verine päev.
Saturday, February 9, 2008
Tuesday, January 22, 2008
Monday, January 21, 2008
XIX - Vaikus enne tormi
Võitlusest goblinitega suutis pageda vaid LaLa. Blade ja Blacklight seotakse kinni ning toimetatakse sõjapealiku telki, kus neid juba ootavad ülimalt ebamugava väljanägemsiega raudpuurid. Mööduvad mõnedkümned minutid goblinite valve all, kuni telki siseneb Bashka. Šamaan pakub Blacklightile võimalust ellu jääda, kui too ta kilpkonna siiski terveks ravib.
Üllatuslikult ilmuvad telgi ette koolmeister, paladin Aotost ja Ponstin päikesepreester, kes korraldavad paraja stseeni, väites, et Blade'i näol on tegu Thrane'i eriagendiga, kel täitsa tähtis ülesanne. Ei kulu kaua enne kui Blade'ile tuuakse tema varustus tagasi, ainult relvad on müstilisel kombel "kaotsi" läinud. Blacklighti ent ei suudeta puurist välja rääkida.
Blade asub kohe planeerima Blacklighti vabastamist ja suuremat revolutsiooni. Viimase tarbeks sõlmib ta lepingu kohaliku relvakaupmehega, kes broneerib kõik oma relvad Blade'i tarbeks, kokku 40 terarelva ja 20 vibu laskemoonaga. Blade pühendab ka Aotosti, Sato, Ponstini ja Halawani oma plaanidesse. Selgub, et külas on 100 teovalmis relvastatud meest, kes on kõhklemata nõus vihatud paharettidele vastu astuma. Koos loodetakse leida lisajõude orjalaagrist orjad vabastades ning seejärel juba vangilaagrit rünnates. Vangilaagris on ka tublisid, treenitud sõdalasi, kelle abi goblinite sõjalaagri ründamisel hädavajalikuks osutub.
Sel ajal kui Blade ülestõusuks valmistub, ravib Blacklight sõjakilpkonna ning loob temaga head suhted, uurides kilpkonna nooruse ja tema isanda Bashka kohta välja palju põnevat infot - selgub, et kilpkonn on läbi mingi ebahariliku maagia nii suureks kasvatatud, ning Bashka kasutab tema taltsutamiseks mingitsorti sõbrastamise-loitsu. Kilpkonnale aga sõda ei meeldi, ning ta läheks palju parema meelega "koju", milleks on ilmselt tema noorepõlve mängumaad. Blacklightil küpseb plaan Bashkast vabaneda ning hiiglaslik kilpkonn koduteele saata.
Küla on ähvardavalt vaikne kui meri, mööda mille muidu siledat pinda sööstavad üksikud vettkurrutavad tuule-iilid, andes märku peatselt lähenevast tormist.
Üllatuslikult ilmuvad telgi ette koolmeister, paladin Aotost ja Ponstin päikesepreester, kes korraldavad paraja stseeni, väites, et Blade'i näol on tegu Thrane'i eriagendiga, kel täitsa tähtis ülesanne. Ei kulu kaua enne kui Blade'ile tuuakse tema varustus tagasi, ainult relvad on müstilisel kombel "kaotsi" läinud. Blacklighti ent ei suudeta puurist välja rääkida.
Blade asub kohe planeerima Blacklighti vabastamist ja suuremat revolutsiooni. Viimase tarbeks sõlmib ta lepingu kohaliku relvakaupmehega, kes broneerib kõik oma relvad Blade'i tarbeks, kokku 40 terarelva ja 20 vibu laskemoonaga. Blade pühendab ka Aotosti, Sato, Ponstini ja Halawani oma plaanidesse. Selgub, et külas on 100 teovalmis relvastatud meest, kes on kõhklemata nõus vihatud paharettidele vastu astuma. Koos loodetakse leida lisajõude orjalaagrist orjad vabastades ning seejärel juba vangilaagrit rünnates. Vangilaagris on ka tublisid, treenitud sõdalasi, kelle abi goblinite sõjalaagri ründamisel hädavajalikuks osutub.
Sel ajal kui Blade ülestõusuks valmistub, ravib Blacklight sõjakilpkonna ning loob temaga head suhted, uurides kilpkonna nooruse ja tema isanda Bashka kohta välja palju põnevat infot - selgub, et kilpkonn on läbi mingi ebahariliku maagia nii suureks kasvatatud, ning Bashka kasutab tema taltsutamiseks mingitsorti sõbrastamise-loitsu. Kilpkonnale aga sõda ei meeldi, ning ta läheks palju parema meelega "koju", milleks on ilmselt tema noorepõlve mängumaad. Blacklightil küpseb plaan Bashkast vabaneda ning hiiglaslik kilpkonn koduteele saata.
Küla on ähvardavalt vaikne kui meri, mööda mille muidu siledat pinda sööstavad üksikud vettkurrutavad tuule-iilid, andes märku peatselt lähenevast tormist.
Friday, January 4, 2008
Session XVIII: No Sleep Till Sharn
(map: the journey so far)
Blacklight was slowly finding that he had no use for Crossot whatsoever.
He may have been glad to finally get out of Marketplace, but this little village in what used to be Breland's borderlands was not much improvement. Centered around a whorehouse and a temple, it had recently acquired some new sights: a slave market, a couple goblin camps, and most importantly - a prison camp, where some two hundred captured Breland soldiers were forced to grow shitroot, a goblin "delicacy".
It took all of Blacklight's moral fortitude to not leave the humans to their own fate. They didn't seem to be in any immediate mortal danger, and Thrane's alliance seemed to be playing fair in this war. But Blade was determined to free the captives, and Blacklight begrudgingly agreed.
The adventurers now found themselves in a pub, again. Blade pointed out a suspicious person in a hooded cloak - always a sign of trouble - watching them. Blacklight grabbed a couple of beer steins, walked over, and offered the observer a drink.
The half elf chap turned out to be Halawan, a poet belonging to House Phiarlan, and no friend to kingdom of Thrane. Blacklight had hoped he would be a fellow Keeper of Eberron - stranger things have happened recently - but he was simply another adventurer, unhappy with the way things were going in Crossot. From what he'd said, there were more people around who were ready to do something about the goblins.
But it would not be easy. The garrisons of goblins and hobgoblins in town numbered around a hundred and twenty in total. If the captives could be freed, it would be a decent fight; two hundred trained and motivated Breland soldiers, plus a couple dedicated fighters, a paladin, a bard(?), and whoever else they could find in the village - that was a force to be reckoned with. The adventurers had already eyed the local arms merchant's stand for potential expropriation...
The biggest problem was the goblins' heavy weapon - a dragon turtle. Having visited the local bookstore and acquired some books about poisonous swamp plants (and let's face it, most of the plants in that swamp are poisonous), and booklets about turtles and goblins, Blade and Blacklight enlisted the help of the local schoolmaster to have a closer look at the beast.
The beast, while still formidable, was looked drowsy and ill. Despite everything, Blacklight was still an animal doctor, and he didn't think the turtle would harm someone who had nursed it back to health - and it would not be too fond of the goblins, after all.
It is with this in mind that he called up an important-looking goblin and asked if he'd wanted the turtle taken care of. The goblin seemed more interested in LaLa, offering 400 gold to take her off the wood elf's hands, but that was not likely. Eventually the goblin told them that the turtle belonged to the camp shaman Bakshu, and that's who they needed to see.
By this time, Blacklight was in a rotten mood. The shaman agreed to listen to the adventurers, but was sceptical about the animal doctor's abilities. Blacklight agreed to a test, expecting another kitten, but the goblin magician had another idea. When Blacklight saw a sudden throwing knife barely missing LaLa, he was having none of it. With terrifying speed, his spiked chain wrapped around the shaman's legs, tripped him, and tore a gouging wound across his body. Yes, they were in an enemy camp; yes, he was attacking their leader; but the bastard had almost injured his llama!
The two of them were immediately surrounded by angry goblins looking for revenge, while the shaman crawled back to his tent. Blade signaled for total defense, and started to explain to attacking goblins the reasons behind this attack. He did so with some success, as 2 out of the 17 goblins turned non-hostile. The adventurers yelled loudly for the hobgoblin they had previously spoken to, in the hope that he would understand their plight. But the hobgoblin seemed to be a bit hard of hearing, if not quite deaf, for the two fighters put up with goblin attacks for a whole of four rounds without making an attempt to strike back. It was a funny sight in its own right, because the small goblins seemed utterly unable to hit the adventurers - they tripped over themselves, shot each other with arrows and looked otherwise about as harmful as a bunch of mean-minded mice.
In the middle of small angry (angry mostly at their own incompetence, one could say) goblins, objecting screams of Blade and LaLa's cry of danger, Blacklight suddenly felt that his body became stiff and he couldnt move! After numerous stabs and cuts, the goblins pulled him down, making him fall like a giant tree, and piled over him like angry ants, or mice, so to say. The hobgoblin leader arrived just in time so Blade could surrender.
Subscribe to:
Posts (Atom)