minu senine teekond:
Pärast ekslemist metsikus looduses, võitlust igatsorti kiskjate ja muude vaenulike olenditega (minu põgenemine Sigilstarist) osutus Athandra linn meeldivaks vahelduseks. Athandra asub Thrane'i kungingriigi keskel, kuid samas mitte väga kaugel Aundairi piirist, ning sõja käigus on linna rahvastik oluliselt kasvanud - eelkõige väiksematest küladest saabunud sõjapõgenike, palgasõdurite, Thrane'i misjonäride ning ka kõikvõimaliku inimprahi arvelt.
Olime juba viimasel võitlusplatsil kogu sõjasaagi ning varustuse ellujäänute vahel ära jaotanud ja seetõttu läksime linna saabudes kohe laiali, kes koju, kes templisse, kes sõjasaaki rahaks tegema. Mina jäin kokku Thraka ja Taidaga, kellega ma kummalisel viisil sõbraks olin saanud - vähemasti tundus, et ma võisin neid pealtnäha kahtlaseid ning räpaseid vanamehi usaldada.
Taida leidis ühe tuttava, väga nõrga tervisega mehe nimega Brigtun, kes oli meile valmis soodsa hinnaga välja üürima oma maja pisikest katusekambrit.
Seadsin sammud kohe turule, et lahti saada röövlitelt võidetud kraamist ja leopardinahast. Ostsin oma vibu jaoks juurde nooli (neid läheb alati vaja) ning kaks potsikut ravijoogipulbrit. Ravimtaimede leti juures vaatasin ka võimalikke mürgipruulise komponente kuid ei näinud ühtki, millest oleksin midagi valmistada saanud.
Jalutasin mööda ka kohaliku korravalvuri majast, seal pandi just üles uusi tagaotsitavate pilte. Üks pilt oli ka minu nimega kuigi joonistus oli väga kehv ja üldsegi mitte täpne. Lisaks oli ka pearaha keskpärane, kuigi süüdistuse alusel olin mõrvanud koguni kümme inimest.
Seadsin sammud kõrtsi poole ja üritasin samas omale mingit uut nime välja mõelda, mis aga kuidagi ei õnnestunud...
Kõrtsis nimega "Kuldne Laud" oli üsna elav atmosfäär. Võlur Taida ja Thraka olid juba ühe pisikese ümmarguse laua taga kohad sisse võtnud ning pruukisid erinevaid vägijooke. Nad rääkisid viimasest võitlusest bandiititega, ning Thraka ilmestas seda parajasti oma kiire käsiammu väljatõmbamisoskusega. Liitusin selle üsna lõbusa seltskonnaga.
Säilitasin kaine ja valvsa oleku arvatavasti seetõttu, et mõtlesin pidevalt omale uut nime välja. Teised vanemehed jäid üha rohkem purju ning tellisid muudkui süüa ja juua juurde. Ühel hetkel õnnestus Thrakal oma järjekordse ammuoskuse demonstreerimise käigus enda ette kõrtsilauda nool kinni lasta. Jäime korraks totakalt lauas turritavat ammunoolt põrnitsema ning hakkasime siis kõik naerma. Thraka pilgutas silma, tõmbas vöölt oma teise ammu ning lasi esimese noole kõrvale kiiresti veel ühe, mis peale nii mina kui Taida juba täiesti pidurdamatult naerma hakkasime. Kõrtsmik, kes oli meid juba pikemat aega pahaselt põrnitsenud, käratas suurt kasvu väljaviskaja meid välja ajama. Thraka ei suutnud kuidagi oma karkudel püsti jääda, nii et viimaks võttis väljaviskaja ta lihtsalt õlale nagu noti ja tõstis kõrtsi ukse ette. Purjus Thrakale oli aga ümmargune kõrtsilaud meeldima hakanud, ning ta seletas väljaviskajale ukse pealt, et soovib kõrtsilauda ära osta. Viimaks maksis ta laua eest kuldmündiga ja sai selle kaasa.
Järgnevalt võis näha mind, võlur Taidat ja vaevu karkudel komberdavat, kuid agaralt enda järel lauda lohistavat Thrakat läbi öise linna kodu poole koperdamas. Teekond koju oli omaette seiklus, eriti veel arvestadaes asjaolu, et Thraka iga natukese aja tagant oma väikse ammu välja tõmbas (see oli tal nooltest juba ammu tühjaks lastud) ning seejärel kõige oma laua ja karkudega pikali prantsatas. Ka Taida oli heas tujus ning tekitas öösse pidevalt väikseid nõidusi. Kõigepealt kasvatas ta oma habeme tublisti pikemaks, kusjuures habeme otsa ilmus pisike kaunilt helisev hõbedane kelluke. Seejärel muutis ta habeme helendavaks, nii et see ka meie ees kõikuvat pimedat tänavat valgustas. Ja viimaks, nähes rotti (mille peale Thraka oma taskuammu välja tõmbas ja sellega tühjalt plõksis) tegi Taida ülimalt elutruud kassihäält (ma ei saanudki päris täpselt aru, kas ta kasutas selleks maagiat või oli see tema loomulik oskus). Mina lõbustasin oma kaaslasi ja ise-ennast, pidades käigu pealt filosoofilist loengut raamatute katalogiseerimisest, mürgitaimedest ning inimkonna allakäigust.
Viimaks jõudsime oma katusekambrisse. Katusekambris ootas meid sakkus karvadega vana, targa näoga kits, kelle Taida millegipärast hommikul turult ostnud oli. Andsime kitsele vett ning vajusime sügavasse unne.
Hommikul, ärganud mõõduka peavalu ning kitse häälitsemise peale, asusime tegutsema. Jootsime kitse, ostsime süüa ja juua ning asusime pead parandama. Kits oli väga sõbralik ning lubas ennast paitada ning toidujääkidega sööta. Esimest korda nägin, et kits sööb inimeste toitu! See on tõesti üks täiesti erakordne kits, mõtlesin. Ka võlur Taida kiitis kitse, ning seletas, et loom on eriline. Olime juba parajalt võtnud, kui kohale tuli katusekambri omanik Brigtun ning rääkis meile suurest uudisest!
Öösel oli mingi kummaline olevus sahvri kallal käinud ning jahu ja muid toiduaineid varastanud! Vargale järgi minnes oli Brigtun avastanud, et olevus ronis salakäiku pidi sahvri alla. Otsustasime kohe asja uurida ning seadsime ennast korda. Panime selga kaitserüüd, varustasime ennast tõrvikute ning muukimisvahenditega, ning suundusime sahvri alla viivasse salakäiku. Igaks juhuks võtsime ka kitse kaasa.
Kuna olime maitsnud nii mitmeidki jooke (pean siiski mainima, et mina jõin kõige vähem), ei mäleta ma tegelikult väga täpselt, mis seal all toimus. Igatahes kõigepealt võitlesime me ühe suure sajajalgsega, kes Brigtunit nii mürgiselt salvas, et pidime mehe tagasi üles viima ja voodisse panema. Pärast seda oli veel tükk aega seiklemist käikudes, näiteks vahepeal eksisime ära - eks meil käis pea ikka natuke ringi kah. Seal oli ka mingeid lõkse, millest ma midagi suurt ei mäleta (järgmisel hommikul oli mul igatahes muhk otsaees) ning viimaks jõudsime ka olendini, kes sahvris vargil käis. See oli üks kidura kehaehituse ja suurte kõrvadega kuuekäeline olend. Ta kasutas relvadena roostetanud naelu, vana pussnuga ja suurt kahvlit, kuid taida pisikesed tulepallid, minu täpsed löögid ja thraka taskuamb said temast pärast kangelaslikku lahingut võitu! Koletise pesast leidsime pisikese, kuid raske tinakirstu, mis oli ääreni täidetud - oh seda rõõmu- ehtsate vaskmüntidega! Vasktaalrite hulgast leidsime ka mõned hõberahad. Lisaks võtsime koletise pesast kaasa mõned varastatud moosipurgid ja pisikese tündritäie kuivatatud liha, mille kohta Taida teadis, et see juba eelmisel sügisel kaduma oli läinud.
Kui olime kolmekesi ka teised sahvrialused ruumid läbi uurinud ja vaenulikest elukatest puhastanud, avastasime veel ühe käigu, mis viis majast eemale. See oli omamoodi madal tunnel mida mööda sai ainult roomata. Jõudsin lõpuks välja pisikese salaluugini. Äärmiselt ettevaatlikult seda avades ja ettepoole kiigates nägin et käik oli viinud otse konstaabli maja kongideni. Pugesin ettevaatlikult ruumi ja hiilisin ukse juurde, mis asus salaluugile kõige lähemal. Kuulatasin, kuid ukse tagant ei kostnud midagi.
Avasin vaikselt ukse ja leidsin end ametiruumist. Ruumis olid toimikute kaustad , laua all amb ja siis veel pisike sahtlid mis olid lukustatud. Uurisin oma muukimisvahendeid ja selgus et ilma suuremate helideta ma sahtleid avada ei saa.
Toimikutes oli palju informatsiooni kohalike olude ja kaupmeeste tegevuse kohta, materjale sirvides ei hakanud aga midagi salajast või poliitika teemalist silma. Otsustasin siiski ühe kaupmeeste toimiku kaasa võtta, et seda hiljem põhjalikumalt uurida.
Kuigi meie võit oli väike, olen kindel, et pikas plaanis on ka sellest Eberroni hoidjate salaühingule (ja tervele Eberronile!) kasu, sest maailmas on ju jälle üks paharett vähem.
Täis teotahet, valvsust ja kohusetunnet,
Nimer Sahmiu, Eberroni hoidja
No comments:
Post a Comment