Nimer Sahmiu seiklused jätkuvad sealt, kus need pooleli jäid:
Thrane'i ja Aundairi vahelisest sõjast laastatud linnas Athandras, hilisel sügiskuul, Oktoobri lõpus ja aastal 1036.
Keldripaharetti otsides oli katusekambri omanik Brigtun saanud mürgiselt nõelata ülisuurelt sajajalgselt, ning lamas nüüd haigevoodis. Kiiremas korras otsustasid Taida ja Thraka, et mees tuleb viia ühe nende tuttava nõia Madjir'i juurde, kes elab ühes mitte väga kaugel asuvas metsakülas, ning oskab lisaks nõidusele ka nõelravi.
Kuna Brigtun pidi oma katusekorterist lahkuma, sest maja omanikud naasesid, koliti majast välja ka vaese mehe kasin mööbel. Mööbel viidi ühe kauge tuttava kuuri. Taida võttis reisile kaasa oma erilise kitse, kuid jättis oma tuldpuhuvad kilpkonnad Nimeri hoolde.
"Kui tahad, et nad tuld puhuksid, sööda neile hommikul natuke väävlit. Teise portsu väävlit pead kilpkonnadele andma vahetult enne tulepuhumist." sõnas Taida, ning andis Nimerile väävlikotikese.
Vanamehed ratsutasid minema, leppides kokku, et kohtuvad Nimeriga juba tuttavas "Kuldse Laua" kõrtsis. Nimer proovis kõrtsis tuba saada ja kõik oleks juba hästi laabunud, kuid ta ei suutnud suud pidada ja toonitamata jätta, et vajab privaatsust ning teda kaitsevad tuld puhuvad kilpkonnad. Kõrtsmikule see aga ei meeldinud:
"Mis? Puhuvad tuld? Ei-ei, sellist asja ma küll siin lubada ei saa. Põletate mul veel terve maja maha. Otsige mõni teine ööbimiskoht." Nimer kinnitas küll, et kilpkonnad on sõnakuulelikud, kuid kõrtsmiku sõna jäi peale. Kõrtsimees teadis, et linnas on veel üks baar, kuigi mitte kõige korralikum. Nimelt Peldiku Kõrts, mis asub linna kõige vaesemas ning pahaendelisemas rajoonis. Vaid oma hobuse võis Nimer Kuldse Laua talli jätta.
Ohates asus Nimer Peldiku Kõrtsi poole teele. "Kõrts", täpsemalt urgas, asus tõepoolest kahtlases linnaosas. Ehitis koosnes vanast müürist, mille najale toetus viltune lapitud sein, kusjuures kõrtsituba ise asus pooleldi keldris. Nimer sidus oma eesli ehitise ette ning läks mööda treppi alla. Talle lahvatas vastu rasvaküünalde ja kõikmõeldavate vastikute lehkade segu, ning avanes vaade pisikesest ja hämarast paari lauaga ruumist. Paar loidu kõrtsikülalist keerasid oma pilgud tema poole, ning leti taha ilmus jässakas päkapikust kõrtsmik. "Mes herrad soovivad?"
Toa ja toidu üle tingides kuulis Nimeri terav kõrv aga äkitselt väljast oma vana eesli kaeblikku häälitsust.
Kiiresti tormas ta välja - hüpates osavalt üle jalast, mille üks kõrtsikülalistest nagu muuseas tema ette sirutas.
Väljas kuri karjas- Eesliga jändasid väikest kasvu räpane inimene ja suurt kasvu poolork, kes püüdsid eeslit endaga kaasa vedada. Tubli eesel aga ajas paaniliselt kabjad vastu.
"Mida te mu eesliga teete!?" röögatas Nimer, täis püha viha.
"Kis see, ütlib, et see senu eesel ön?" irvitas poolork, ning võttis vöö vahelt pisikese mõõga, mis talle nagu nuga pihku mahtus. Teine pätt viibutas uljalt mingisuguse roikaga ja röhatas ülbelt. Nimer vandus, ning tõmbas vöölt rapiiri. Kahetsedes märkas ta, et polnud oma vehklemiskilpi ehk buckler'it käe külge kinnitanud.
Algas meeleheitlik võitlus. Poolork vehkis oskamatult oma pisikese mõõgajupiga ning pisipätt sudis roikaga. Nimer põikles kõrvale, kuid ei suutnud esialgu samuti vaenlasi tabada. Oma üllatuseks tõmbas ta aga ootamatult poolorki kõhu suure kaarega lõhki, nii et verd pritsis. Samal hetkel jooksis talle kõrtsist appi ammuga kõrtsmik, kes pätte hurjutama asus.
Kurikaelad pistsid jooksu, kuid haavatud poolork vedas vaest eeslit endaga kaasa! Nimer pani talle karjudes järgi, kuni põgeneja looma lahti laskis. Seikleja läks rõõmsalt hirnuva eesliga tagasi kõrtsi. Õhtusöögiks oli mingi kõrbenud liha ja leiba sisaldav käkk, mida kõrtsmik börgeriks nimetas. Sellel oli mõru maitse, justkui oleks algmaterjaliks olnud roiskunud rotiliha. Pärast sööki tundis Nimer kõhus raskust ja tal tekkis hirm, et võib olla on tegu millegi kahjulikuga. Igaks juhuks kulistas ta alla ühe turult ostetud pudeli ravijoogiga, ning tundiski end peatselt paremini. Öö oli ta sunnitud veetma koos oma eesliga, kitsas urutaolises ruumis.
Hommikusöögiks oli jälle börger, millele sedakorda oli peale löödud väävli järgi lõhnav praemuna. Ettevaatlikult sõi Nimer vaid muna, ning jättis börgeri järgi. Peldiku Kõrtsist väljudes (ja enesele kinnitades, et siia ta enam ei naase) nägi ta üle õla tagasi vaadates, kuidas kõrtsmik järelejäänud börgeri rahulolevalt uuesti toiduletti tagasi asetab.
Järgmiseks ostis Nimer endale telgi ning otsustas veidi linna ümburses ringi vaadata ning sobiv ööbimiskoht leida. Ta hoidis silmad lahti ka (mürgi)taimede osas, kuid ei avastanud midagi. Viimaks hakkas ta lihtsalt põhja suunas minema. Pärast päevateekonda pani ta telgi maha ja heitis magama. Taevas sirasid tähed.
Hommikul selgus, et Nimer on eksinud, sest silmapiir oli igas suunas tühi ning eeslijäljed olid segased. Põhjaliku mõttetegevuse tulemusena leidis ta uuesti õige sihi kätte ja suundus tagasi linna.
Kuidas oma aega kõige paremini kasutada? mõtles Nimer. Ta seadis oma telgi linna lähedale üles, ootas kuni ööni, ning läks siis väiksele öisele "avastusretkele". Teiste inimeste majadesse. Tegelikult hiilis ta sama maja juurde, kus nad Brigtuni, Thraka ja Taidaga varem elanud olid. Ta muukis ennast tagaukse kaudu sisse ja tuvastas, et uusi omanikke pole kodus. Ainult esik oli uut ja pooleldi lahtipakkimata mööblit täis toodud.
Midagi väärtuslikku leidmata ronis Nimer uuesti keldri kaudu salakäiku, mis viis kohaliku konstaabli majja. Esmalt avastas ta, et poolork, kellega ta üleeile võidelnud oli, on trellide taha pandud ja magab nüüd norinal. "Paras sunnikule!" mõtles Nimer kahjurõõmsalt.
Seejärel süvenes Nimer riiulis olevaisse kaupmeeste toimikutesse, mida ta oli juba kunagi varem sirvinud - ta uuris, kas linna kaupmeeste hulgas on mõnda eriliselt pahelist ja rikast tüüpi, keda röövima minna. Kahjuks oli aga enamik toimikutest vanad ning käsitlesid väiksemaid rikkumisi, Nimer ei leidnud midagi huvipakkuvat. Taas hakkas seiklejale huvi pakkuma ka konstaabli töölaua sahtel, mis peene lukuga suletud oli. Pistodaga kangutamine ei andnud tulemusi, hea veel et tera kõveraks ei läinud. Kuna Nimeril polnud aga kõige tavalisemat metallist seasõrga ega kangi, millega sahtlit lahti kangutada, pidi ta jälle pettuma.
Viimaks pöördus seikleja tagasi oma linna lähedal asuvasse telki. Ta otsustas Taida ja Thraka ootamisel oma aega konstruktiivselt kasutada, ja hakkas kirjutama käsikirja väiksele populaarteaduslikule manuaalile ühes peenes dialektis. Pealkirjaks pani ta "Khuidas Khasutada Vibu Thaktikalises Lahingus. Khäsiraamat khoos Vetaran Thraka jutustustega"
Thrane'i ja Aundairi vahelisest sõjast laastatud linnas Athandras, hilisel sügiskuul, Oktoobri lõpus ja aastal 1036.
Keldripaharetti otsides oli katusekambri omanik Brigtun saanud mürgiselt nõelata ülisuurelt sajajalgselt, ning lamas nüüd haigevoodis. Kiiremas korras otsustasid Taida ja Thraka, et mees tuleb viia ühe nende tuttava nõia Madjir'i juurde, kes elab ühes mitte väga kaugel asuvas metsakülas, ning oskab lisaks nõidusele ka nõelravi.
Kuna Brigtun pidi oma katusekorterist lahkuma, sest maja omanikud naasesid, koliti majast välja ka vaese mehe kasin mööbel. Mööbel viidi ühe kauge tuttava kuuri. Taida võttis reisile kaasa oma erilise kitse, kuid jättis oma tuldpuhuvad kilpkonnad Nimeri hoolde.
"Kui tahad, et nad tuld puhuksid, sööda neile hommikul natuke väävlit. Teise portsu väävlit pead kilpkonnadele andma vahetult enne tulepuhumist." sõnas Taida, ning andis Nimerile väävlikotikese.
Vanamehed ratsutasid minema, leppides kokku, et kohtuvad Nimeriga juba tuttavas "Kuldse Laua" kõrtsis. Nimer proovis kõrtsis tuba saada ja kõik oleks juba hästi laabunud, kuid ta ei suutnud suud pidada ja toonitamata jätta, et vajab privaatsust ning teda kaitsevad tuld puhuvad kilpkonnad. Kõrtsmikule see aga ei meeldinud:
"Mis? Puhuvad tuld? Ei-ei, sellist asja ma küll siin lubada ei saa. Põletate mul veel terve maja maha. Otsige mõni teine ööbimiskoht." Nimer kinnitas küll, et kilpkonnad on sõnakuulelikud, kuid kõrtsmiku sõna jäi peale. Kõrtsimees teadis, et linnas on veel üks baar, kuigi mitte kõige korralikum. Nimelt Peldiku Kõrts, mis asub linna kõige vaesemas ning pahaendelisemas rajoonis. Vaid oma hobuse võis Nimer Kuldse Laua talli jätta.
Ohates asus Nimer Peldiku Kõrtsi poole teele. "Kõrts", täpsemalt urgas, asus tõepoolest kahtlases linnaosas. Ehitis koosnes vanast müürist, mille najale toetus viltune lapitud sein, kusjuures kõrtsituba ise asus pooleldi keldris. Nimer sidus oma eesli ehitise ette ning läks mööda treppi alla. Talle lahvatas vastu rasvaküünalde ja kõikmõeldavate vastikute lehkade segu, ning avanes vaade pisikesest ja hämarast paari lauaga ruumist. Paar loidu kõrtsikülalist keerasid oma pilgud tema poole, ning leti taha ilmus jässakas päkapikust kõrtsmik. "Mes herrad soovivad?"
Toa ja toidu üle tingides kuulis Nimeri terav kõrv aga äkitselt väljast oma vana eesli kaeblikku häälitsust.
Kiiresti tormas ta välja - hüpates osavalt üle jalast, mille üks kõrtsikülalistest nagu muuseas tema ette sirutas.
Väljas kuri karjas- Eesliga jändasid väikest kasvu räpane inimene ja suurt kasvu poolork, kes püüdsid eeslit endaga kaasa vedada. Tubli eesel aga ajas paaniliselt kabjad vastu.
"Mida te mu eesliga teete!?" röögatas Nimer, täis püha viha.
"Kis see, ütlib, et see senu eesel ön?" irvitas poolork, ning võttis vöö vahelt pisikese mõõga, mis talle nagu nuga pihku mahtus. Teine pätt viibutas uljalt mingisuguse roikaga ja röhatas ülbelt. Nimer vandus, ning tõmbas vöölt rapiiri. Kahetsedes märkas ta, et polnud oma vehklemiskilpi ehk buckler'it käe külge kinnitanud.
Algas meeleheitlik võitlus. Poolork vehkis oskamatult oma pisikese mõõgajupiga ning pisipätt sudis roikaga. Nimer põikles kõrvale, kuid ei suutnud esialgu samuti vaenlasi tabada. Oma üllatuseks tõmbas ta aga ootamatult poolorki kõhu suure kaarega lõhki, nii et verd pritsis. Samal hetkel jooksis talle kõrtsist appi ammuga kõrtsmik, kes pätte hurjutama asus.
Kurikaelad pistsid jooksu, kuid haavatud poolork vedas vaest eeslit endaga kaasa! Nimer pani talle karjudes järgi, kuni põgeneja looma lahti laskis. Seikleja läks rõõmsalt hirnuva eesliga tagasi kõrtsi. Õhtusöögiks oli mingi kõrbenud liha ja leiba sisaldav käkk, mida kõrtsmik börgeriks nimetas. Sellel oli mõru maitse, justkui oleks algmaterjaliks olnud roiskunud rotiliha. Pärast sööki tundis Nimer kõhus raskust ja tal tekkis hirm, et võib olla on tegu millegi kahjulikuga. Igaks juhuks kulistas ta alla ühe turult ostetud pudeli ravijoogiga, ning tundiski end peatselt paremini. Öö oli ta sunnitud veetma koos oma eesliga, kitsas urutaolises ruumis.
Hommikusöögiks oli jälle börger, millele sedakorda oli peale löödud väävli järgi lõhnav praemuna. Ettevaatlikult sõi Nimer vaid muna, ning jättis börgeri järgi. Peldiku Kõrtsist väljudes (ja enesele kinnitades, et siia ta enam ei naase) nägi ta üle õla tagasi vaadates, kuidas kõrtsmik järelejäänud börgeri rahulolevalt uuesti toiduletti tagasi asetab.
Järgmiseks ostis Nimer endale telgi ning otsustas veidi linna ümburses ringi vaadata ning sobiv ööbimiskoht leida. Ta hoidis silmad lahti ka (mürgi)taimede osas, kuid ei avastanud midagi. Viimaks hakkas ta lihtsalt põhja suunas minema. Pärast päevateekonda pani ta telgi maha ja heitis magama. Taevas sirasid tähed.
Hommikul selgus, et Nimer on eksinud, sest silmapiir oli igas suunas tühi ning eeslijäljed olid segased. Põhjaliku mõttetegevuse tulemusena leidis ta uuesti õige sihi kätte ja suundus tagasi linna.
Kuidas oma aega kõige paremini kasutada? mõtles Nimer. Ta seadis oma telgi linna lähedale üles, ootas kuni ööni, ning läks siis väiksele öisele "avastusretkele". Teiste inimeste majadesse. Tegelikult hiilis ta sama maja juurde, kus nad Brigtuni, Thraka ja Taidaga varem elanud olid. Ta muukis ennast tagaukse kaudu sisse ja tuvastas, et uusi omanikke pole kodus. Ainult esik oli uut ja pooleldi lahtipakkimata mööblit täis toodud.
Midagi väärtuslikku leidmata ronis Nimer uuesti keldri kaudu salakäiku, mis viis kohaliku konstaabli majja. Esmalt avastas ta, et poolork, kellega ta üleeile võidelnud oli, on trellide taha pandud ja magab nüüd norinal. "Paras sunnikule!" mõtles Nimer kahjurõõmsalt.
Seejärel süvenes Nimer riiulis olevaisse kaupmeeste toimikutesse, mida ta oli juba kunagi varem sirvinud - ta uuris, kas linna kaupmeeste hulgas on mõnda eriliselt pahelist ja rikast tüüpi, keda röövima minna. Kahjuks oli aga enamik toimikutest vanad ning käsitlesid väiksemaid rikkumisi, Nimer ei leidnud midagi huvipakkuvat. Taas hakkas seiklejale huvi pakkuma ka konstaabli töölaua sahtel, mis peene lukuga suletud oli. Pistodaga kangutamine ei andnud tulemusi, hea veel et tera kõveraks ei läinud. Kuna Nimeril polnud aga kõige tavalisemat metallist seasõrga ega kangi, millega sahtlit lahti kangutada, pidi ta jälle pettuma.
Viimaks pöördus seikleja tagasi oma linna lähedal asuvasse telki. Ta otsustas Taida ja Thraka ootamisel oma aega konstruktiivselt kasutada, ja hakkas kirjutama käsikirja väiksele populaarteaduslikule manuaalile ühes peenes dialektis. Pealkirjaks pani ta "Khuidas Khasutada Vibu Thaktikalises Lahingus. Khäsiraamat khoos Vetaran Thraka jutustustega"
1 comment:
"börger". hahaa!
Post a Comment